7. jaanuaril 2007. aastal võttis riigikogu vastu Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–2013 «Teadmistepõhine Eesti». Strateegia seab oma eesmärgiks «kujundada Eestist teadmistepõhine ühiskond, kus teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni väärtustatakse kui ühte ühiskonna toimimiseks ja arenguks vajalikest eeltingimustest».
Eesti Teadusportaal nimetab ära ka valdkonnad, mille arendamiseks on selle strateegia alusel algatatud riiklikud teadus- ja arendusprogrammid. Sellised programmid on loodud «võtmetehnoloogiate» arendamiseks (viimasteks on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, biotehnoloogiad ja materjalitehnoloogiad), sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks ja eesmärkide saavutamiseks «iga Eesti elaniku jaoks olulist tähtsust omavates sotsiaal-majanduslikes valdkondades (energeetika, riigikaitse ja julgeolek, tervishoid ja hoolekanne, keskkonnakaitse, sotsiaal-majanduslikud TA programmid) ning eesti rahvuskultuuri, keele, ajaloo ja loodusega ning Eesti riiklusega seotud uuringute järjepidevuse tagamiseks ja edendamiseks».
Lugedes nimetatud valdkondade loetelu, tekib ilmselt igal humanitaarteadlasel, kes ei uuri Eestiga seotud teemasid, küsimus, millised võimalused on tal leida oma tööle Eesti riigi toetust. Aus vastus sellele küsimusele kõlab minu arvates nii: need võimalused on äärmiselt piiratud ning paljude uurimisvaldkondade ja teemade puhul täiesti olematud.
Teaduspoliitika ja strateegia ei ole aga mingi üleloomulike olendite või jõudude dikteeritud muutumatu maailmakord, vaid inimeste, täpsemalt poliitikute väljatöötatud süsteem. Seepärast peaks olema võimalik seda süsteemi ka muuta, sest praegusel kujul pärsib Eesti teaduspoliitika ja selle praktiline väljund, teadusbürokraatia, humanitaarteaduste arengut, mis ei piirdu vaid eesti kultuuriga.
Laias laastus võib küll öelda, et kogu Eestis tehtav teadus on seotud eesti kultuuriga, on osa sellest kultuurist – sõltumata sellest, mis rahvusest on siin tegutsevad teadlased ja mis keeles nad oma teadustöid avaldavad. Eesti teadusesse kuuluvad nii kunagised Eestis elanud ja töötanud baltisakslastest õpetlased, kellest paljud on rahvusvaheliselt kuulsad, kui ka siin praegu tegutsevad välisteadlased, kelle hulgas on samuti väga mainekaid humanitaarteadlasi (nagu näiteks Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis töötav arabistikaprofessor Otto Jastrow).
Küsimus on selles, kuidas me eesti kultuuri defineerime ja kas me näeme seda osana maailmakultuurist või mitte. Võime näha eesti kultuuri vaid «omaette asjana» on osa laiemast mentaliteedist, mida võiks nimetada kolkluseks. Suutmatus näha asju laiemas plaanis ja vaadata vaid hetkevajadustest kaugemale on ilmselt üldinimlik pahe, kuid kolkluse toetamine riiklikul tasandil on äärmiselt kahetsusväärne.
Tundub, et humintaarteaduste valdkonnas toetatakse seda mentaliteeti lausa riiklikul tasandil ning sellel saab olla vaid üks põhjus – poliitikud, kes on töötanud välja Eesti teaduspoliitika, on ise selle mentaliteedi kandjad. Või kehtib nende kohta sama, mida kirjutab Tallinna Ülikooli endine rektor Rein Raud inimeste kohta, kes teevad otsuseid hariduspoliitika vallas: «Aga kutsutute ja seatute jaoks tundub see kõik (jutt käib kõrgharidusreformist tulenevatest probleemidest – J. L.) olevat võõras mure.
Pealegi, eks harimatut, kadedusest ja sisepingetest lõhki rebitud ning pidevates hirmudes elavat ühiskonda olegi ju hõlpsam lihtsate loosungitega valitseda.» (Rein Raud, «Kõrgharidus: vihma käest räästa alla». EPL, 30.01.12)? Suutmatus näha eesti kultuuri osana maailmakultuurist on kahtlemata üks harimatuse näitaja.
Hiljuti lahkus meie seast tuntud klassikaline filoloog ja tõlkija Jaan Unt, tänu kellele on Eesti lugejatel võimalik osa saada paljudest antiikkirjanduse tähtteostest. Ka praegu on meie hulgas võimekaid inimesi, kes on suutelised tõlkima erinevatest «kaugetest» keeltest ja on ka tõlkinud maailmakultuuri võtmetekste. Olgu neist nimetatud vaid mõned – Amar Annus, Sergei Stadnikov, Anne Lill, Märt Läänemets.
Kuid kui madalalt väärtustatakse nende inimeste teadustööd (tõlkimine on samuti teadustöö ja vanade tekstide puhul isegi oluline osa sellest!), näitab Eesti Teadusinfo Süsteem (ETIS), mis annab tõlgetele väga madala klassifikaatori. Kui Eesti teaduspoliitikud näeksid eesti kultuuri osana maailmakultuurist, mõistaksid ja hindaksid nad ka eesti keelde tõlgitud maailmakirjanduse baastekste ja see hindamine kajastuks ETISes. Paraku see nii ei ole.
On loomulik, et teadustööde kohta on olemas avalikkusele üldkättesaadav informatsioon (seda nõuab juba ainuüksi demokraatia ja kodanikuühiskonna üks aluspõhimõtteid – õigus olla informeeritud ühiskonnas toimuvast), kuid põhimõte, mille alusel hinnatakse ETISes teadustöid, on pehmelt öeldes hämmastav.
Nii oleks äärepealt juhtunud, et üks rahvusvaheliselt tuntud ja väga palju publitseerinud Saksa humanitaarteadlane ei oleks klassifitseerunud Eesti Teadusfondi teadusgrandi põhitäitjaks, kuna tema avaldatud monograafiad ja artiklid ei ole suures osas ilmunud väljaannetes ja kirjastustes, mis annavad grandi täitjalt nõutavad publikatsioonide klassifikaatorid.
Sellest, et teaduskirjastuste loetelu ETISes on puudulik, on olnud juttu ka ETISe-siseselt. Et olukorda parandada, otsustas haridus- ja teadusministeerium möödunud suvel viia sisse uue monograafiate hindamise korra. Kui varem toimus klassifikaatori saamine selle järgi, millises kirjastuses on teadlane oma töö avaldanud, siis nüüd tuleb selleks, et monograafia tunnistataks kõrgetasemeliseks rahvusvaheliseks teadusmonograafiaks, täita eraldi taotlusvorm ja taotleda monograafiale vastavat staatust.
Mõte oleks hea, kui see aitaks vaid täiendada tunnustatud teaduskirjastuste nimekirja, kuid paraku nõutakse taotlusvormi täitmist ka teadlastelt, kes on avaldanud oma raamatu mõnes juba varem rahvusvahelise teaduskirjastusena tunnustatud kirjastuses, nagu seda on Brill või De Gruyter.
Sisuliselt tähendab uus monograafiate hindamise kord seda, et Eesti Vabariigi teadusbürokraadid nõuavad eelretsenseeritud ja juba avaldatud monograafiale täiendavat ekspertiisi ja seavad sellega kahtluse alla rahvusvaheliste teaduskirjastuste kolleegiumide akadeemilise pädevuse, kes on ilmunud raamatule oma hinnangu juba andnud. Pean otsust selline ekspertiis sisse viia mitte lihtsalt kahetsusväärseks, vaid lausa häbiväärseks ja kutsun üles kõiki teadlasi, kellel seisab ees vastav protseduur, teavitama sellest oma monograafiate kirjastusi ning eelkõige rahvusvahelist teaduslikku avalikkust.
Põhimõtteliselt on Eestis võimalik tegeleda kõigi uurimisteemadega, ka humanitaarteaduste valdkonnas, kuid võrreldes teiste teadusvaldkondadega on humanitaaride olukord äärmiselt raske, sest Eesti praegune teaduspoliitika ei pea oluliseks humanitaarteaduste arengut (v.a vaid kitsalt Eestiga seotud uurimisteemad).
Tuleks võtta ette midagi väga kardinaalset, et seda olukorda muuta, sest olukord on ebanormaalne. Minul ei ole pakkuda lahendust, kuid ühes olen veendunud – jätkates praegust teaduspoliitikat, pärsib Eesti riik ühiskonna tasakaalustatud arengut, vaesestab eesti kultuuri, kahjustab oma mainet maailmas ja kannatab lõppkokkuvõttes ise.
Jaan Lahe on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud