Urmas Sutrop: Taaveti tähest C-täheni

Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. Foto: Egert Kamenik / Postimees

Riigi ülesanne on kaitsta iga inimese õigusi ja vabadusi ka siis, kui inimese vabadust on riik ise piiranud. Mõne aja eest sain mõtlemapaneva kirja ühelt vangilt, kes kirjutas, et kannab karistust «olude sunnil». Paistab, et ta on oma eksimusest aru saanud ning kannab karistust väärikalt. Aga ta ei saa aru, miks peab teda ja teisi vange erilisel viisil sildistama. Seni oli nii, et meie vangid kandsid rinnasilti, millel oli foto, ees- ja perenimi ning sünniaasta. Selline silt oli kõigil vangidel ja see ei diskrimineerinud kedagi.

Vange alandav kohtlemine algas veebruaris, mil osa vangide nimesildile lisati suur täht A, B või C. Sellised tähed näitavat vangide riigikeele oskust – mil määral nad eesti keelt oskavad. Umbkeelsed venelased jäid häbimärgistamata – neile ei pandud rinda midagi. Need venelased ja teistest rahvustest vangid, kes saavad natuke eesti keelest aru, stigmatiseeriti A-tähega. Vang, kes keskmiselt eesti keelt oskab, sai rinda B-tähe. Eestlastele pandi rinda C-täht.

Need kolm tähte meenutavad äraspidiselt võõrkeelte oskuse tasemeid, mille puhul A on kõige madalam ja C on kõige kõrgem tase. Need tasemed ei käi aga ei emakeele ega ammugi riigikeele oskuse kohta. Vang osutas murelikult: «Kogu selle märgistamise lõpptulemus on, et muulasel pole mingit märki, aga eestlasele pandi märk külge, et ta räägib omal maal oma emakeelt ehk eesti keelt.»

Vang kirjutab, et see on talle äärmiselt alandav. Uurisin justiitsministeeriumist, kas see on tõesti nii. Vastuseks sain, et on jah. See olevat vanglate endi algatus. Konsulteerisin ka keeleinspektsiooniga. Nad olid minuga päri, et selline sildistamine pole õige teguviis. Nad vaatasid läbi seadused ja muud paberid, kuid ei leidnud ühtegi, millel vanglate selline tegutsemine võiks põhineda.

See tuletab meelde holokausti, kui juutidele kinnitati rinda kollane Taaveti täht. Eestis toimus juutide sildistamine 11. septembril 1941. aastal. Lisaks keelati juutidel kasutada avalikku transporti, käia koolis ja kõnniteel. Kes ei olnud enne sildi rinda panekut tapetud, mõrvati pärast. Et selline teguviis kunagi ega kusagil ei korduks, on lubamatu inimesi nende rahvuse või emakeele põhjal sildistada. Tuleb hoiduda mõtteviisistki, mis lubaks etnilise või keeletunnuse alusel inimesele märki külge panna.

Pöördusin selles küsimuses ka õiguskantsleri poole, kes vastas, et minu avaldus ei ole talle juriidiliste konksude tõttu menetluse alustamiseks «piisav sisend». Seetõttu jätab ta selle läbi vaatamata. Lohutuseks kirjutas ta, et võtab info teadmiseks ning on valmis täiendavate asjaolude ilmnemisel menetlust alustama.

Kutsun meie avalikkust üles keelduma inimeste – ka vangide – sildistamisest nende rahvuse või emakeele põhjal.