/nginx/o/2010/01/08/293596t1h0738.jpg)
Põhiseaduse Assamblee ja endisel riigikogu liikmel, Tallinna Ülikooli professoril Ivar Raigil on täiesti õigus olla nördinud oma pildi ülesriputamise pärast kaitsepolitsei aastaraamatu «pildigaleriis», millega tutvustatakse väidetavalt Eesti-vaenulikku suhtumist ilmutavas Vene telekanalis RT Eestist rääkivate lugude autoreid või intervjueeritavaid.
Kolleeg Raigi asemel oleks võinud olla ka minu pilt, sest minagi olen andnud intervjuusid nii PBK-le kui ka võimalik, et RT-le. Tegemist ei ole mingil juhul illustratsiooniga Venemaa mõjutustegevust kajastavale materjalile, vaid ohu- ja häbimärgiga tähistamisega, mille varjatud, aga võib-olla teadlik eesmärk on hirmutada Eesti kodanikke, kes julgevad omada ja välja öelda kriitilist arvamust valitsuse suhtes. Ja julgevad seda teha kõigis Eestis legaalselt tegutsevates meediakanalites, siia akrediteeritud ajakirjanikele või diplomaatidele.
Déjà vu. Kas oleme teel tagasi Nõukogude praktikasse, kus parteikomiteed ja julgeolekuorganid mõõtsid iga avalikku ühiskonnakriitilist sõnavõttu või artiklit vastukajaga emigrantlikes väljaannetes? Olen seda kogenud ülikoolilehe toimetajana 1970. aastatel ja 1980. aastate keskel Vikerkaart toimetades. Ameerika Häälde sattumine tähendas kindlalt teisitimõtleja staatusesse «tõusmist».
«Te ju teate, et Nõukogude Liidu vastu peetakse ideoloogilist sõda ja Eesti NSV on selle eesliinil,» toodi siis põhjenduseks, kui mulle tutvustati minu artikli koopiat mõnes väliseesti või lääne väljaandes.
Paistab, et tänagi võidakse stigmatiseerida kriitilisi kodanikke põhjendusega, et nende seisukohtadega manipuleeritakse Vene meedias, mis ei jätvat kasutamata võimalust diskrediteerida Eesti võimude poliitikat või ideoloogiliselt mõjutada siinset venekeelset elanikkonda
Ja mis siis teha, kui see ka nii on? Kui valitsuse ja sellele alluvate organite meelest on Eesti julgeolek ohustatud Venemaalt lähtuvast negatiivsest propagandast?
Kas nüüd saabki olema nii, et venekeelsetele kanalitele intervjuud andes tuleb käituda, nagu Nõukogude ajal nõutud, ideoloogilise vastulöögi andmise raamistikus?
Kõikvõimalike lääne turvalisussüsteemidega hõlvatud ja eeskujuliku sõnavabadusega ELi liikmesriigis, nagu Eesti on, tundub julgeoleku sidumine meelsusega ikka väga anakronistlik. Kui just eesmärgiks pole seatud nn juhitud demokraatia või uus vaikiv ajastu. Mõtlemise koht pole siin mitte ainult Eesti avalikkuse, vaid ka riigikogu põhiseaduskomisjoni ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni jaoks.