Raili Uibo: sooneutraalsus või soopimedus?

Lasteaed Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Sooneutraalsust ei tohi segi ajada soopimedusega, rõhutab Lundi ülikooli soouuringute magistrant Raili Uibo, kelle hinnangul võiks ka Eesti lasteaedades anda lastele võimaluse areneda ja kasvada ilma kammitsevate soonormideta.

Mõni päev tagasi rõõmustasin Postimeest lugedes, kui leidsin sealt reportaaži Rootsi sooneutraalsetest lasteaedadest. Polnudki läbinisti halvustav artikkel, äkki on isegi lootust konstruktiivse arutelu tekkeks, mõtlesin endamisi. See lootus aga asendus tavapärase masendusega, kui päev hiljem silmasin artiklit «Kasvatusteadlane: Sooneutraalsed lasteaiad teevad ühiskonna vaesemaks» (Postimees, 15.04).

Rootsis olles ja sellist pealkirja lugedes tundub mulle, nagu oleks ma sattunud halba unenäkku või vähemalt 40 aastat ajas tagasi paisatud. Ajamasinat polegi vaja leiutada, piisab täiesti Tallinna-Stockholm kruiisi pileti ostmisest. Jah, ma tean, Eesti ei ole Rootsi ega saa selleks tõenäoliselt kunagi. Aga sellegipoolest tahan sooneutraalse pedagoogika kaitseks välja astuda.

Alustuseks tahaks rääkida ühest vanemast pedagoogilisest eksperimendist, millega tehti algust 90ndate keskpaigas Rootsis Gävle vallas. Eesmärgiks oli läbi viia projekt, mis avardaks lasteaialaste soorolle kasutuses oleva pedagoogika võrdõiguslikumaks muutmise läbi. Oldi teadlikud tõsiasjast, et erinevast soost lapsi kasvatatakse erinevalt ning seega taaskinnitatakse seniseid arusaamu sobilikust käitumisest. Gävle lasteaedade kasvatajad olid uuest võrdsust edendavast projektist isegi natuke haavunud. Tegemist oli ju ometi Rootsiga - maailma kõige võrdõiguslikuma maaga, mille lasteaedades oldi sooteematikaga juba mõnda aega tegeletud! Aga täpsema ülevaate saamiseks ja kasvatajate käitumise kaardistamiseks riputati mõndades sealsetes lasteadades üles kaamerad. Filmilintide läbivaatamisel selgus kasvatajate ja kõigi teiste õuduseks, et «võrdsest kohtlemisest» oli olukord enam kui kaugel. Lapsi koheldi vastavalt stereotüüpsetele eeldustele sugude kohta igas pisemaski igapäevasituatsioonis.

Diskrimineerimine kingapaelte sidumisel ja söögilauas

Üheks vaadeldud hetkeks oli aeg, mil kasvatajad lapsi õueminekuks riietumisel aitasid. Selgus, et tüdrukutega räägiti vahetpidamatult, kasutades keerulisi ja mitmekesiseid lauseid. Jutuvada tüdrukutega katkes vaid siis, kui mõni poiss tähelepanu endale tõmbas. Kohe jäeti tüdruk sinnapaika ja tõtati kõva häälega abi nõudvale poisile appi. Aga ühtlasi saadeti ka signaal, et tüdrukud on teisejärgulised, nemad olgu tublid ja oodaku vaikselt oma järge.

Samas poistega suheldi vaid käskude-keeldude kaudu: «Tule siia! Lõpeta! Istu!» jne. Poisid vastasid samaga – nad pöördusid kasvatajate poole vaid käskude ja paarisõnaliste palvetega või sirutasid sõnatult oma jopevarrukad kasvataja poole. Pole siis tarvis imestada, et poiste keelekasutus on samavanuste tüdrukutega võrreldes oluliselt vähem arenenud.

Hiljem kasvatajatelt nende käitumise kohta aru pärides tuli välja, et kasvatajad lähtusid eeldusest, et poisid tahavad kiiresti õue mängima minna ega malda juttu ajada. Taolisi oletusi peetakse niivõrd iseenesestmõistetavateks, et neid tavaolukorras ei teadvustata ega seata ka kunagi kahtluse alla. Kui aga laste ebavõrdne kohtlemine filmilindilt mustvalgel (või siis värviliselt) näha oli, ei saanud stereotüüpseid eeldusi enam eitada.

Prooviti seejärel oma käitumist muuta – hakati käskude jagamise asemel poistega teadlikult vestlema. Ja ennäe imet - poistel ei olnudki kuhugi kiiret, nad jäid meeleldi riietusruumi seniks, kuni nendega räägiti. See näitab väga selgelt, et poiste käitumise põhjuseks olid kasvatajate ootused nendele; muutes ootusi muutus ka käitumine.

Teine situatsioon – hommikusöögilaud koos hulga uniste lasteaialastega, laual puder, piim ja moos. Sellise rahuliku stseeni saavutamiseks kasutatati aga tüdrukuid nö abikasvatajatena. Poisid ja tüdrukud pandi istuma vaheldumisi, et «vaiksed ja korralikud» tüdrukud rahustaks «elavaid ja ulakaid» poisse. Aga inimmüürina toimimine oli vaid osa vaikivatest ootustest, mida tüdrukud lauas täitma pidid. Poistel piisas vaid kõrvalistuvat tüdrukut küünarnukiga nügida ja mühatada, et too märkaks moosi või piima puudumist poisi taldrikus. Tüdrukud õppisid aimama poiste soove ja neid ilma küsimata täitma. Samast olukorrast õppisid poisid, et on imelihtne ja loomulik end tüdrukute üle kehtestada.

Kui poisid ja tüdrukud hiljem eraldi laudadesse istuma pandi, said tüdrukud rahus süüa, ent poistega oli lugu kehvem. Nimelt tuli välja, et paljud neist ei tundnud isegi sõnu «moos» ja «piim». Nad ei olnud mitte kunagi pidanud neid sõnu kasutama, sest tüdrukud teenindasid neid ilma sõnades palumata! Sama markantseid näiteid leidub veel palju.

Pedagoogiline eksperiment

Pärast karjuva ebavõrduse päevavalgele tulekut otsustati Gävle lasteaedades pedagoogikat muuta. Osa päevast veetsid lapsed eraldi poiste-ja tüdrukutegruppides ning harjutasid neid oskusi, mida neilt tavapäraselt ei oodata. Poisid treenisid lähedust, vestlemist, kuulekust, suhete väärtustamist. Tüdrukud said proovida tavapärasest rohkem kehalisi tegevusi, harjutasid arvamuse avaldadamist, võistlemist jne. Sealjuures ei olnud kunagi eksperimendi eesmärgiks muuta poisse tüdrukuteks ja vastupidi, vaid avardada nende soorolle ja seeläbi laiendada nende valikuvõimalusi elus. Ja tõepoolest, see toimis!

Juba mõne aja pärast oli sündinud «ime» – poisid suutsid olla koostöövõimelised, istuda paigal ja kuulata, vestelda rikast sõnavara kasutades ja tundeid väljendades. Samas kui tüdrukud julgesid rohkem ruumi enda kasutusse võtta, iseenda eest seista, teiste tunnete riivamist kartmata üksteisega võistelda jne.

Kõik toimis suurepäraselt hetkeni, mil need katsejänes-lapsed oma kooliteed alustasid. Õpetajad olid vaimustuses uut sorti poistest, sest nad olid asjalikumad, vaiksemad ja kuulekamad kui ühedki teised enne neid. Tüdrukute käitumine oli aga õpetajatele täiesti vastuvõetamatu. Kes on enne kuulnud tüdrukutest, kes julgevad sõna võtta, ettepanekutega mitte nõustuda, aktiivselt avalikust ruumis liikuda ja tähelepanu nõuda? Lihtsalt väljakannatamatu! Aga õnneks ei kestnud selline ennekuulmatu olukord kaua, juba paari nädalaga suudeti tüdrukud traditsioonilisse alluvasse positsiooni suruda. Sellest nähtub, et ahistavad struktuurid on ühiskonnas kõikjal ning kui puudub järjepidev teadlik võitlus nende vastu, siis on kerge saavutatud tulemusi ühe käeviibutusega nullida.

Nähtamatud normid päevavalgele!

Aga sellegipoolest ei tohi maha matta unistust lasteaiast, mis looks lastele võimalused areneda ja kasvada ilma kammitsevate soonormideta. Mis on sellel kõigel pistmist eksperimendiga, mis toimus kuskil Rootsi kolkas rohkem kui 15 aastat tagasi? Minu jaoks on see eksperiment suurepärane viis, kuidas teha nähtavaks praeguste akstepteeritud normide olemasolu. Kui sooneutraalsetest lasteaedade kasvatamismetoodika kirjeldamiseks kasutatakse selliseid sõnu nagu «suunamine, juhendamine, varjatud alateadlik mõjutamine» (Postimees, 14.04.02 Mikk Salu) või isegi «vägivald» (Postimees, 15.04.02 Oliver Kund), siis millegipärast ei tarvitata neid samu sõnu tavalasteaedadest rääkides. Aga peaks! Täpselt samad protsessid toimuvad iga päev, iga hetk ja kõik me osaleme selles pidevas taastootmise mehhanismis. Ainuke erinevus on selles, et me ei ole kehtivatest normidest teadlikud ega mõtesta neid seetõttu mõjutamise ja vägivallana.

Raputatakse õudusega pead väljavaate üle, et poistest ja tüdrukutest luuakse suunamise läbi sooneutraalsed inimesed. Aga tegelikult peaks jubedusvärinaid esile kutsuma see fakt, et sündinud inimlastest kujundatakse kindlasti mitte vähema juhendamise kaudu poisid ja tüdrukud. Mitte keegi ei ahheta sellise vägivalla üle, et lastele antakse vaid üks (heal juhul kaks, kui õnnestub raske soovahetuse protsess läbida) variant olla inimene siin maailmas.

Kui Kuurme arvates ei ole probleem mitte sugude olemasolus, vaid naiste alaväärtustamises, siis selle lause esimesele poolele julgeks ma küll vastu vaielda. Mitte ainult soorollid ei ole konstruktsioon, vaid kõik sooga seonduv. Kui senini tehti vahet sotsiaalsel sool (gender) ja bioloogilisel sool (sex) ning eristati üht kui inimese ja teist kui looduse loodut, siis 90ndatel alanud queer-teooria tõusuga on see arusaam aegunuks kuulutatud.

Sugude kahesuse ja vastandlikkuse müüt

Ka bioloogiline sugu on konstruktsioon, sel pole midagi pistmist bioloogilise reaalsusega. Vastupidi, see on poliitiline fiktsioon, mida meile kinnitatakse senise võimuvahekorra säitlitamiseks. Lapsed ei sünni poiste ega tüdrukutena, vaid neile määratakse sünnihetkel (või tegelikult palju varemgi) sugu, mis vastab ühiskonna struktuurile. Antud juhul on neid võimalikke sugusid kaks, aga teistel aegadel ja kultuurides on neid olnud rohkem ja teistsuguseid.

Aga bioloogiliselt on inimesed tegelikult väga mitmekesised ning bioloogiatunnis kuuldud raudne tõde: «meestel on xy-kromosoomid, peenis ja testosteroon; naistel on xx, tupp ja östrogeen» on vaid väike osa tõest. Vaikitakse maha kogu ülejäänud variatsioon või kohendatakse normist kõrvalekaldujad kas kirurginoa ja/või sotsialiseerimise kaudu.

Kõige julmem näide vägivallast, mida müüt vaid kahe soo olemasolust on kindlasti intersex laste saatus. Lapsed, kes sünnivad mõlemate või ebamääraste sootunnustega, lõigatakse arsti suva järgi meile sobivaks – kas poisiks või tüdrukuks ning kasvatatakse üles sellele soole vastavalt. Seega üksnes kahe soo olemasolus ei ole midagi «loomulikku», vaid see on sama suurel määral inimese loodud kui ootused sellele soole vastava käitumise kohta.

Sel geniaalsel müüdil on veel palju koledaid tahke, millest üks on meeste ja naiste erinevus. Naine Veenuselt ja mees Marsilt, nagu ikka. Lihtsalt selle kaudu, et «sünnime naiseks või meheks» (jutumärkide vajalikkuse mõistmiseks loe eelmist lõiku uuesti) oleme kohe - hopsti - täiesti erinevad ja lausa vastandlikud olevused. Ja nagu targemad inimesed teavad rääkida, vastandid pidavat tõmbuma ja üksteiset täiendama. Ja sellepärast ei tohigi, Jumala eest, neid erinevaid sugusid ära kaotada, sest siis läheks meie rikkalik ühiskondlik mitmekesisus kaotsi! Umbes niimoodi mõistan mina lauset: «Meheks ja naiseks olemine ja nende erinevad väärtused, vaatenurgad, eneseväljendusviisid on kindlasti rikkus, samuti see hea pinge ja huvi, mis tekib sugupooltevahelises suhtlemises ja milles on loovust ning mängulisust» (Kuurme). Justkui pinget ja huvi ei võiks leiduda samasooliste inimeste suhtlemises. Justkui oleks olemas midagi olemuslikult naiselikku ja olemuslikult mehelikku, mida peaks väärtustama kui asja iseeneses. Justkui kahe kohustusliku soo asemel inimestele lõpmatute võimaluste andmine oleks ühiskonda hävitav kuritegu...

Soopimedus on ohtlik

Pealegi, sooneutraalsust ei tohi segamini ajada soopimedusega, nagu on juhtunud eelnimetatud artiklis. Soopimedus iseenesest on tõepoolest ohtlik, nagu ka Kuurme kirjeldab, sest ignoreerib ühiskonna võimustruktuure ning eitab probleemi olemasolu. Sõna «soopimedus» võiks kasutada sellise olukorra kohta, nagu näiteks Gävle lasteaaedades valitses enne sootundlikkuse projekti sisseviimist. Ehk siis ollakse arvamusel, et kõiki koheldakse ühtemoodi, aga tegelikult ei teadvustata oma käitumise taga peituvatest eeldusi ega tunnistata tagajärgi. Julgen arvata, et sama olukord valitseb Eestis.

Seega soopimedus lasteaedades (ja igal pool mujal) on tõepoolest probleem, mille vastu ka aina rohkem välja astutakse. Aga sooneutraalsus on piiravate sooliste kategooriate teadlik vältimine ja rõhuvatele ühiskonnastruktuuridele vastutöötamine, andes inimestele võimaluse end ise määratleda. Sellistest põhimõtetest lähtuvad ka Rootsi sooneutraalsed lasteaiad.

Ma julge isegi unistada sooneutraalsetest lasteaedadest Eestis. See on kahjuks liiga radikaalne samm ühiskonnas, kus puudub igasugune sooteadlikkus väljaspool tillukest akadeemilist maailma. Aga eelpool kirjeldatud Gävle-eksperiment võiks küll olla midagi, millest Eesti lasteaiad võiks eeskuju võtta. Rootsi 2012 on ehk liiga ekstreemne Eesti jaoks, aga kas ka Rootsi 1995? Unistamine on õnneks veel tasuta, seda nii Rootsis kui Eestis...