Ilmselt oleks liigne veel kord kirjeldada Pussy Rioti punkpalvust Moskva Lunastaja Kristuse Peakirikus – seda on tehtud korduvalt. Võib isegi väita, et tänu suurele meediakajastusele on need tüdrukud saanud ka meil rohkem tuntuks, kui seda on suur osa eesti kunstnikke oma kodupubliku seas.
Enamasti on nende etteastele reageeritud kui millelegi seniolematule. Seda see siiski ei ole. Meenutada tuleks aastakümnetetagust Prantsusmaad, mil letteristide seltskonda kuuluv Michel Mourre, riietatuna dominikaani mungaks, esitas 9. aprillil 1950. aastal Pariisi Jumalaema kirikus ülestõusmispüha jumalateenistuse ajal tuhandete inimeste ees oma süüdistuskõne katoliku kiriku vastu ning teatas seal ka jumala surmast.
See, et politsei ta kinni võttis ning päästis raevunud rahvahulga käest, säästis ehk tema elu. Hiljem, tõsi küll, sai temast hardunud katoliiklik kirjamees, kuna kirik oli talle jumalat ja kirikut teotava ülesastumise pea kohe andestanud...
Erinevalt Mourre’ist oli Pussy Rioti sõnum selgepiiriliselt poliitiline – paluda Jumalaemalt Putini äraajamist, patriarhil teenida Jumalat, mitte Putinit. See, et usklikud, nagu väidetakse, ei näe siin mingit poliitilist sõnumit, vaid ainult pühaduseteotust, ei räägi muust kui sellest, et nad näevad seda, mida kõrgemalt poolt soovitakse, et nad näeksid.
Aga see on ka hea näide selle kohta, kuivõrd lihtne on inimestega manipuleerida. (Jätaksin selle blasfeemia küsimuse meeleldi teoloogide arutada, kuna tulevaste sündmuste jadas nihkub see paratamatult tagaplaanile.)
Sellele, kuidas sündmused on eskaleerunud, on üsna lihtne jälile saada. Tegelikult tarvitseb vaid jälgida, kuidas on muutunud selles küsimuses õigeusu kiriku ühe eestkõneleja Vsevold Tšaplini seisukohad: ta veebruarikuised suhteliselt leebed väljaütlemised – kirikut on alati rünnatud, aga see ei tee meile midagi – on muutunud iga nädalaga järjest sõjakamaks ega puuduta kaugeltki enam Pussy Riotit, nagu ilmnes 5. aprillil J. & M. Gelmani galeriis, kus ta sõnas kohale tulnud kunstnikele: «Ühiskond ei ole enam teie, meie teeme ta selliseks, et teil ei oleks võimalust siin enam oma tingimusi seada. Jutt sellest, et meie ühiskond on tervenisti ilmlik, on vale» jne.
Siis kohe veel lisaks patriarhaadi tsirkulaar, millega tahetakse õigeusklikke lähetada sõtta «agressiivse liberalismi valede väärtuste» ning «kirikuvastaste jõudude» vastu. Ilmselt ei aduta asjaomastes kõrgemates sfäärides, et sellest sõjast ei ole kirikul võita midagi. Ja vaevalt võimulgi.
Pussy Rioti sõnum oli selge, mitte mingit mitmeplaanilisust ega võimalustki, et seda saaks kuidagi siia-sinna tõlgendada. Kui märtsi algupoole arutasid veel mitmed vene kaasaegses kunstielus aktiivselt osalevad inimesed, et tüdrukute «kunstiline žest» ning selle sõnum olid iseenesest õiged, kuid selle teostamise koht – kirik(ud) – ehk vale, siis nüüdseks, mil tähelepanu alla on sattunud hämamised patriarhi käekella ümber (sic!), tema korteriga seonduv jne, ei diskuteerita enam ka selle üle. See entusiasm, millega tervitati kiriku taastulekut üheksakümnendate algul, on möödas ning arvestatava panuse sellesse on andnud ka kõrgemata vaimulike armastus maise võimu ja sellest tulenevate hüvede vastu. Pussy Riot suutis oma (monteeritud) esinemisega tabada seda, mida ei suutnud teha opositsioon mitmete ulatuslike väljaastumistega.
Meie kodanlik ühiskond näib enamikus arvavat, et kaasaegne kunst toimib edasi sel moel, nagu seda on tehtud aastakümneid; võib-olla ei oodatagi mingit arengut, pigem ollakse jätkuvalt valmis kunsti aktsepteerima dekoratiivse elemendina või kui mingit aplikatsiooni filosoofilistele või poliitilistele ideedele, mida siis eksponeeritakse galeriides ja näitusesaalides.
Ja kui viimati mainitud kohtades juhtumisi ka toimub midagi sellist, mis ületab nn hea maitse piire ning alahoidlikke konventsioone, siis ei ole sellest midagi – need ongi ka omamoodi asüüliumid, kus «hullud» kunstnikud võivad natuke mässata või märatseda, ilma et see kedagi peale asjaosaliste endi puudutaks. Aga hea oleks, kui sealgi jääks kõik normi piiridesse.
Aga tunnistagem ausalt – kõik see on osutunud äraütlemata igavaks. Ka see, mida eksponeeritakse aktuaalse sotsiaalse või poliitilise kunstina – keegi meist ei eita ju tõsiste probleemide olemasolu ühes või teises ühiskonnas –, liigutab väga väheseid vaatajaist, kaaskunstnikke ja võib-olla ka autorit ennast. Sellest on saanud lihtsalt märk kuulumisest kaasaegse kunsti põhivoolu ning selle jõuetusest tegelikult midagi muuta, aga ei enamat, sõltumata siis sellest, mida neist näitustest hiljem kirjutatakse.
Sellises olukorras, kus me praegu oleme, sümpatiseerib mulle väga tänavuse Berliini biennaali kuraator Artur Źmijewski. Ta nimetab oma tekstis «Unustada hirm» kõige olulisemaks panustada kunstile, mis tekitab tõelisi muutusi, kunstile, mis pole tühi, vaid kriitiline, kunstile, mis ei tooda pseudokriitikat, vaid on tegelikult transformatiivne ja loov. Üks aprilli lõpus algava biennaali kaaskuraatoritest on ka Vene kunstnike rühmitus Voina.
Vähemasti osaliselt on kunstnike rühmitusest Voina tulnud ka Pussy Rioti liikmed. Nende hulgas ka praegu aresti all olev Nadežda Tolokonnikova, ent sinna kuulus ka tema mees, viimastel nädalatel sageli telesaadetes osalev ja intervjuusid jagav Petr Verzilov. Siinkohal ei ole oluline kirjeldada kõiki neid aktsioone, millest nad Voina liikmeina osa võtsid.
Nimetada tuleks siiski Juri Samodurovi ja Andrei Jerofejevi üle peetud kohtuistungi ajal (näituse «Keelatud kunst» korraldamise eest Sahharovi keskuses) toimunud lühikest punkkontserti «Kõik mendid on värdjad», kuna just selles võib näha hilisema Pussy Rioti juuri. Voina deklareeris ka sootumaks uuelaadset aktsionismi, milles «rõhk on nihutatud galeriikunsti abstraktselt ning sümboolselt minižestilt vaatajale maksimaalselt lähedale viidud konkreetsele tänavategevusele». Seda liini näib jätkavat ka Pussy Riot.
Esmapilgul võib tunduda küllaltki ebaolulisena Tolokonnikova ja Verzilovi lahkumine nimetatud rühmitusest, kuna sellistes kooslustes liikmed ikka aeg-ajalt vahelduvad. Kuid sellega seoses kiputakse vaikima ühest veidi ebameeldivast tõsiasjast: nad ei lahkunud mitte ise, vaid heideti Voinast välja 2009. aasta detsembri lõpus kui «provokaatorid ja reeturid», sest olid andnud Kiievis miilitsale üles Ülemraada ees aktsiooni korraldanud Voinaga otseselt mitte seotud Aleksandr Volodarski, kes kohapeal ka vahistati.
Selle teo motiivideks, kui uskuda Voina allikaid, olid Verzilovi soov saada iga hinna eest grupile reklaami ja võimalikult palju meediakajastusi. (Verzilov: «Kas te olete idioodid – see on vapustav reklaam meile, ma olen andnud juba kümme intervjuud!»)
See, et kunstnikke nende aktsioonide eest aeg-ajalt kinni võetakse ning vangi pistetakse, ei ole muidugi kellelegi mingi üllatus. Olgu siin näitena veidi kaugemast ajast nimetatud kas või Viini aktsionistid Günter Brus, Herman Nitsch või Otto Mühl 1960ndatel. (Otto Mühl, tõsi küll, oli hiljemgi pikemat aega vangis, aga siis küll sootumaks muu asja eest.) Ja kahtlemata aitas seegi, kui lugeda toonast pressi, ka nende laiemale tuntusele kaasa, kuna Viin ärkas tänu nende tegevusele kaasaegsele kunstielule.
Või esitame küsimuse teisiti: mida me teaksime Tolkonnikovast, Maria Aljohhinast ja Jekaterina Samutsevitšist või Pussy Riotist, kui neid ei oleks arreteeritud? Võib üsna kindlalt väita, et enamik meist ei teaks nendest mitte kui midagi, kuna nende aktsioon oleks jäänud suhteliselt piiratud ruumi. Kui me vaatame nende varasemaid väheseid aktsioone, mida nad on üldse korraldanud, siis neidki iseloomustavad teatud provokatiivsed elemendid.
Etteaste Punase väljaku Pealaeasemel päädis küll rahatrahviga, kuid ei tekitanud kuigi suurt resonantsi väljaspool asjahuviliste ringkondi sotsiaalmeedias. Ent selleks, et meedia tähelepanu oleks maksimaalne, ei piisa enamasti lubatu/keelatu piiridel balansseerimisest, tuleb sooritada selline «kunstiline žest», millele järgneb võimude repressiivne samm.
Võimud lasidki oma vähese kriitikataluvuse ja puuduliku läbinägemisvõime tõttu justkui tellitult vahistada Pussy Rioti kolm tüdrukut, süüdistades neid huligaansuses. Sellele järgnenud kampaania nende vabastamiseks oli juba «tehnika küsimus», mida tänapäeva võrgustunud maailmas on professionaalidel lihtne korraldada. Ja Pussy Rioti meediakajastus on olnud maksimaalne, aga oli see ju ka üks nende olulisemaid eesmärke.
Mõnes mõttes on olukord küll paradoksaalne: ühelt poolt muidugi kahju, et Pussy Rioti liikmed on arestimajas, kuid teisalt ... on nende etteaste saanud huvitava jätku n-ö «epistolaarse kestvusperformance’i» näol: need kolm kirja, mida Tolokonnikova arestimajast oma advokaadi vahendusel meediasse on paisanud, lisavad kirikus toimunule arvestatavat sisukust ning laiendavad kirikuvideo kandepinda.
Ent igal juhul on tüdrukud võitnud. Nad on end eredalt kirjutanud Venemaa lähiajalukku, seda sõltumata sellest, kas nad lastakse vabadusse aprilli lõpus või tuleb neil saata aastaid mööda vanglas. Viimasel juhul, tsiteerin mälu järgi vabalt Oleg Kuliku esinemist Ksenja Sobtšaki telesaates, saavad neist kaasaegse kunsti märtrid ning kogu maailm näeb, milline maa on Venemaa tegelikult.
Kui nad kord vabastatakse, on aeg hakata seda sümboolset kapitali, mida nad kinniistutud ajaga teenisid, millegi käegakatsutavama vastu vahetama. Praegune turumajanduslik elukorraldus ei jäta neile palju muid võimalusi. Või suudavad nad olla maistest ahvatlustest üle ning jätkata ootamatute etteastetega? Miskil põhjusel ei ole ma viimases kuigi kindel.
Teet Veispak on kunstikriitik.