:format(webp)/nginx/o/2020/11/23/13491664t1h13cb.jpg)
/nginx/o/2012/04/12/1051808t1h158e.jpg)
Vandeadvokaat Leon Glikman kirjutab, et Eestis pole jälitataval isegi tagantjärele võimalik teada saada, miks seda tehti. Selles suhtes sarnaneme me kunagise Moldova, Bulgaaria ja Rumeeniaga.
Leon Glikman: häbistamine kogu Euroopa ees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas hiljutises lahendis Leas vs Eesti ühehäälselt, et Eesti on eiranud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga garanteeritud ausa menetluse põhimõtteid. Leas, kelle suhtes teostati jälitustegevust, taotles kohtumenetluses teda puudutavate jälitustoimikutega tutvumist, mida riik talle ei võimaldanud.
Leasi otsuses pole midagi uut. Inimõiguste kohus on kümnetes lahendites toonitanud ausa kohtumenetluse aluseks olevat «equality of arms» ehk «võrdsete relvade» põhimõtet, mille kohaselt peavad süüdistataval olema süüdistajaga võrdsed teadmised ja võimalused, et vastaspoole tõendeid, ka jälitustegevuse omi, kahtluse alla seada. Kuigi Eesti on selle konventsiooni ratifitseerinud, on «võrdsete relvade» põhimõte meie riigile miskipärast just põhiõigusi intensiivselt riivava jälitustegevuse puhul iseäranis vastumeelne.
Inimõiguste kohus on üles näidanud nõutust Eesti riigi poolsete vastuoluliste ja osalt isegi piinlikkust tekitavate väidete suhtes, miks olnuks Euroopas niivõrd iseenesestmõistetava õiguse kindlustamine siinses kriminaalmenetluses kurjast. Üheks nõukoguliku demagoogia varasalve kuuluvaks õigustuseks oli riigisaladus. Ent Leasi puhul polnud tegu spionaaži- ega terrorismiasjaga, vaid tühipalja töövõtuhankega, kus polnud riigisaladuse lõhnagi. Ka Eesti seaduse kohaselt võivad riigisaladuseks olla üksnes jälitusmeetodid ja tehnikavahendid ning sedagi juhul, kui nende ilmsikstulek kahjustaks riigi julgeolekut.
Inimõiguste kohus ei tunnista riigisaladust kui vabandust inimõiguste piiramisele ning inimese jälitamise ajendid ja seda saatvad menetlusdokumendid ei saa kunagi olla riigisaladuseks. Miks ei võiks ka Eestis jälitatav tagantjärele teada saada, miks ja kuidas teda jälitati, milliseid dokumente tema suhtes üllitati ja miks peeti riigi huve tema õiguste suhtes ülimuslikeks?
Möönan, et paljudel juhtudel võivadki õiguskorra huvid ülekaalukaks osutuda, aga milleks seda takkajärele varjata, kui jutt on juba lindis? Loomulikult ei karda salastajad olematu riigisaladuse, vaid hoopis kontrollimatut jälitamist võimaldava mugava võimupositsiooni säilitamise pärast. Selle nimel kaitstakse end nii meeleheitlikult, et ei peljata riigi häbistamist kogu Euroopa ees, maksumaksja raha raiskamisest rääkimata.
Kui jälitustoimikutega oleks kõik korras, poleks ka põhjust nende sisu nii kiivalt varjata, piisaks vaid tehnikavahendeid puudutava teabe eemaldamisest. Vastupidi – kuna tõendamiskohustus on riigil, peaksid jälitustoimingute taotlejad ja teostajad olema huvitatud kahtluste hajutamisest näitamaks, et menetlus oli seaduslik.
Viimase kolme aasta jooksul on meil rahuldatud 97–99 protsenti telefoni pealtkuulamise taotlustest, mistõttu loa andmine on pigem automaatne. Enamik karistusseadustiku paragrahvidest võimaldab pealtkuulamist. Olukord vastab sellele, mida taunis Euroopa Inimõiguste Kohus lahendis Iordachi vs Moldova. Põhiõiguste tagamise kvaliteedilt on meie jälitamist võimaldavad seadused ühest alamliigast inimõiguste kohtult valusasti vastu näppe saanud kunagiste Moldova, Bulgaaria ja Rumeenia omadega, vahe on vaid selles, et Eesti kõige põhimõttelisemad asjad pole veel lahenditeni jõudnud.
On süsteemi ohvriks langemise võimalust mitteaduvaid, kõva kätt ihkavaid ja iga järjekordse kruvide kinnikeeramise üle rõõmustavaid demagooge, kes väidavad, et totaaljälgimine on korra loomiseks vajalik ja orwelliliku «suure venna sündroomi» vältimiseks pole lihtsalt vaja kahtlasena näivat juttu ajada. Näiteks on üht minu klienti ajakirjanduses hurjutatud eravestlustes kasutatud vängete väljendite pärast, seejuures kordagi kritiseerimata jälitusmaterjalide süstemaatilist meediasse lekitamist.
Isegi kui jätta kõrvale sellised isikule loomuomased põhiseaduses sätestatud õigused nagu sõnavabadus, õigus privaatsusele ja tõhusale kaitsele riigi omavoli vastu, on ikkagi tegemist üldise inimväärikuse põhimõttega. Erinevalt muust Euroopast pole Eestis jälitustegevuse ohvril peaaegu mingisuguseid võimalusi tema suhtes toime pandud põhiõiguste riivet vaidlustada ja ta ei saa kunagi teada õiguste piiramise aluseks olevatest dokumentidest. Ilma jälitustoimikuga tutvumiseta pole ju vaidlustamine võimalik.
End ilmeksimatuks pidav riik lihtsalt ei pea väärikaks inimest, kelle suhtes ta peab põhiõiguste riivet õigustatuks – tal pole õigust riigi tegevust vaidlustada ega kontrollile allutada. Nii lihtne see ongi: põhiõigusi kandev subjekt on riigi silmis väärikas; riikliku omavoli objekt seda paraku pole ja peab riigi tegevusega vaikimisi leppima.
Kuna tegemist on dokumentidega, mille alusel on riik piiranud isiku põhiõigusi ja mõjutanud tema saatust, siis on mõistusevastane, et inimene ei saa neid näha. Isik on eriti abitu, kui jälitustegevust tehakse kriminaalasja raames tema vastu tõendite kogumiseks, kuna meie «tubli» seadusandja on jällegi toiminud jõustruktuuride kummipitserina ja lülitanud jälitusload mittekaevatavate määruste hulka, tabamata tõsist ohtu demokraatiale.
Riigikohtunik professor Eerik Kergandberg on tabavalt märkinud, et demokraatlikus õigusriigis tähendaks sisejulgeoleku tagamisel põhi- ja inimõiguste ohverdamine lõpuks hukku ka julgeoleku tagajaile. Kuna reaalset kaitsemehhanismi pole, on ka õiguskuulekatel inimestel tekkinud ebamäärane telefonikeel, ikka kartusest, et kuri ja kahtlustav riigivõim kasutab ära spontaanseid nalju või keelelibastusi.
Nii pidi üks mu kaitsealustest aru andma, miks ta kasutas kuus aastat tagasi malevaaegadest pärit argood «Partei ja rahvas ei unusta sind». Ettevõtjad, kes peaksid olema iseäranis aktiivsed loiuvõitu ametnikega suhtlemisel, et toppamajäänud menetlusi edasi ajada, ei julge seda valetõlgenduste kartuses teha. Hirmufooni on loonud ka täiesti määratlematu mõjuvõimuga kauplemise paragrahvi lisamine karistusseadustikku, mida saab vajadusel kasutada peaaegu iga aktiivsema inimese vastu.
Vältimaks järjekordseid fiaskosid inimõiguste kohtus, tuleks kehtestada selline euroopalik jälitustegevuse regulatsioon, mis ühelt poolt tagab riikliku julgeoleku, teisalt aga sätestab põhiseadusega garanteeritud tõhusa menetluse isiku kaitseks. Demokraatia kas on või seda ei ole, mistõttu ei saa Eesti endale valida «oma teed», kus üldtunnustatud põhiõigusi rakendatakse valikuliselt, tehes erandeid jälitustegevuse osas. Jälitustoimikutega tutvumise ja jälitustegevuse vaidlustamise õigus ei kahjustaks põhjendatud jälitustegevust, vaid kammitseks tsiviilkontrolli raames kuritarvitusi, mille tulemusel oleks meil kõigil väärikam ja turvalisem elada.