Tänaseks on kultuurkapital, valitsus ja avalikkus arutamas keerukat küsimust, kuidas leida vanas vääringus umbes miljard krooni uue Eesti Rahva Muuseumi hoone jaoks Raadil. Kui asjad takerduvad ning Brüsseli küllusesarv on tühjaks jäänud, saaks taas kainema ja otsivama pilguga olukorda hinnata.
Paraku on just rehepaplikud plaanid Brüsseli rahadega muutnud paljud asutused ükskõikseks ratsionaalsete lahenduste suhtes. See meenutab Pokumaa tegemist, kus üle 11 miljoni krooni neelanud maa on, külastajaid aga mitte.
Milline oleks kainestav, ent ometi edukas lahendus ERMi, Tartu ja Eesti rahva jaoks?
Näen selleks ERMi ja Eesti Põllumajandusmuuseumi ühendamist ning Ülenurme muuseumikompleksis hoonete kohaldamist ERMi kogude ja näitusehoonete jaoks.
Ühendmuuseum peaks saama ka ühendatud haldushooned ja uue hoidla. Rahastamiseks ei pruugi kuluda rohkem, kui laekub Tartu südalinnas paiknevate kinnistute müügist. Lisarahastus oleks sel juhul planeeritud üle 64 miljoni eurose (üle miljardi krooni vanas rahas) väljamineku asemel 0 eurot.
Kahe konkureeriva, Tartu serval asuva ja suuresti sarnase muuseumikompleksi olemasolu ei ole sisuliselt ega majanduslikult põhjendatud. Lennuraja pikendust meenutav ERMi tulevane hiigelhoone hakkab ilmselt sisaldama ka tänases näitusemajas olevat, hädalahendusena kokku monteeritud rehetoa imitatsiooni. Aga kuhu jääb ehtne rehetare, mida võib kohata isegi väikestes kohalikes talumuuseumites? See meenutab olukorda, kus automuuseum koosneb üksnes istmetest, autode keresid ei paista aga kusagilt...
Isegi muuseumide liitmisel seisaks ees keeruline turundusülesanne piisava hulga külastajate leidmiseks. Vaadakem, mis toimub tänases Eesti Põllumajandusmuuseumis. Kus on külastajad?
Kui paljud tartlased ja Lõuna-Eesti elanikud on seda Tartu piirist kolme kilomeetri kaugusel asuvat, juba 1968. aastal Ülenurme mõisa hoonetesse asutatud muuseumi külastanud? Igal juhul mitte liiga paljud, sest tänane olukord pole kiita – käesoleva aasta jaanuaris-veebruaris ei käinud seal ühtegi külastajat. Bussitäis huvilisi päeva jooksul on haruldus, pisutki parem olukord on seal üksnes koolivaheaegadel.
Milles siis asi? Kas ekspositsioon on halb või muuseumihooned räämas? Kaugeltki mitte, tegu on 15 hoonet ning 13 hektarit hõlmava maa-alaga, millel asub kvaliteetne ja arenguvõimeline muuseumikompleks. Võrdluseks – Raadile plaanitakse ERMi hoone pinnaks 33 tuhat ruutmeetrit. Lubadus tuua Raadile 150 000 inimest aastas betoonkolossi paigutatud etnograafilisi esemeid vaatama, on selle kogemuse järgi enam kui kahtlane.
Põllumajandusmuuseumi hooneid ümbritseb maaliline park ja veesilmad. Esemed ja teemapüstitus kattuvad suuresti ERMi Tartus asuva näitusemaja väljapanekutega. Pealegi, mida kujutab endast Eesti rahva lugu 19. sajandi lõpuni? See ongi suuresti talupoja lugu, põllumajanduse lugu, mida Ülenurmel võimekalt edasi antakse.
ERMi tugev allajäämine on justkui mõistetav praeguse näitustemaja väiksusele viidates, ent Raadile kavandatud vildaka kontseptsiooniga rajatis ei luba kuidagi loota paremat kui Ülenurmel nähtav.
Kas tõesti on plaanitud tuleviku miljardimuuseum selliseks, kus näidatakse seintel talude pilte ja õllekappade rivisid punktvalgustitega klaasi taga, ent vaatajale jääb segaseks, millised on nende hoonete mahud ja välimus, kuhu need esemed on sajandeid kuulunud.
Põllumajandusmuuseum on lisaks väga heale püsinäitusele hakanud seda küsimust juba lahendama, plaanides suurejooneliste mõisahoonete kõrvale rajada mõned taluhoonestikud aiamaade ja põllulappidega. Mõisasüda on ehtne ajalooline keskkond, mille ümber Eesti elu sajandeid keerles. Ka Rootsis on esinduslikud vabaõhumuuseumid nii riigi lõuna- kui põhjaosas. See, et rahvakultuuri esemed ja hooned on lahutatud hoonetekeskseks Vabaõhumuuseumiks Tallinnas ja esemetekeskseks Eesti Rahva Muuseumiks Tartus, on ajalooliselt tingitud veidrus. Samas on selge, et piirkondlikud huvid ei lubaks ERMi viia niigi kõike neelavasse Tallinnasse.
ERMi mahuka soome-ugri kogu jaoks võiks rajada sobiva taustakeskkonna mõne sammasaida või neenetsite püstkodade abiga, aedikus olevatest põhjapõtradest rääkimata. Ka äsja kuulsaks saanud Rõuge muinasmaja koopia võiks sinna püstitada. Ülenurmel ruumi jätkub!
Esimese asjana võiks ERMi näitusehoone jaoks ruumi teha Ülenurme kaunis mõisahäärberis, kus paiknevad Põllumajandusmuuseumi haldus- ja konverentsiruumid. Tuleks lõpetada nõukogudeaegne kurioosum, et ametnikud hõivavad kõige luksuslikuma, näitustele sobivaima hoone. Tulevase ühendmuuseumi töötajatele saaks ehitada Ülenurme keskusesse kaasaegse ja säästliku hoone. Lisaks saaks ERMi kogudest pärinevate esemete näitamiseks taastada juba varisemisohtliku mõisa moonakatemaja. Mõisakompleksis on veelgi suuri ERMile sobivaid hooneid, näiteks valla noorsookeskusele leiaks kindlasti paremad pinnad. Just sinna sobiks üles seada ERMi rahvariiete kogud.
ERMi esemete jaoks seega juba kolm võimalikku näitusehoonet. Jätkuks ruumi ja tekiks sünergia! Pole ju võimatu viia ühe katuse alla Ülenurmel hästi toimiv hobusetall, talurahva veovahendite näitus, puutöötuba, kangakudumisruume, linakoda, õle- ja tohutuba, leivakoda, sepikoda, talurahvakooli ruum, pukktuulik ja kohvik? Lisaks võib sealkandis tekkida koos 4 km kaugusel Haaslava vallas asuva Lennundusmuuseumiga korralik vaba aja veetmise piirkond, kus muuseumid ei konkureeri, vaid reklaamivad üksteist.
Teisalt, kas poleks kõigi huve arvestav lahendus ka see, kui ERMi Raadi hoonet kümnekordselt vähendades saaks Lennundusmuuseumi hoopis sinna kolida? Endine sõjaväelennuvälja lennurada ja angaarid aitaksid muuseumile luua loomuliku taustsüsteemi ja ekspositsioonipinna. Isegi Brüsseli taevamanna võiks siis jälle Raadile tee leida, sest hävituslennukite eksponeerimist võidakse juba turismimeetmete alla liigitada. Nö maadevahetuse meetod või sümboolne rendihind peaks Lennundusmuuseumi vaid õnnelikuks tegema. Ja langeks ära argument, mida minister Lang äsja Kuku raadios ütles: «Raha on niigi palju juba projekteerimisse pandud, tuleb edasi liikuda.»
Kui riigi tasemel tegeletakse täie tõsidusega kaitseväe ning politsei- ja piirivalveameti lennuvahendite ühte struktuuri ühendamisega, miks peaks siis Vabariigi Valitsusel üle jõu käima Põllumajandusministeeriumi alluvuses oleva muuseumi ühendamine kultuuriministeeriumi all asuva ERMiga?
Ühendmuuseumile sobiva nime leidmine ei tohiks eesti keele paindlikkust arvesse võttes võimatu olla. Leian, et vana hea Eesti Rahva Muuseum kõlab uhkelt küll. Kokkuhoid oleks aga umbes miljard krooni ehk 64 miljonit eurot.