Eesmärk ja vahend

Mikk Salu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Põder
Andres Põder Foto: A.Peegel

Peapiiskop Andres Põder, nagu temaga kokku puutunud inimesed ütlevad, ei ole just osav, vaid pigem kohmakas meediaga suhtleja. Temaga vesteldes saab see mulje kinnitust –  alguses veidi konarlik, pigem selline vaja-soojaks-rääkida-tüüp.


Ilmselt on see ja ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku puudulik oskus meediakajastustele reageerida üks põhjus, miks sellel nädalal kasvas peapiiskop Põdra kirjast ootamatult suur ja lumepallina paisunud debatt. Siin on kõike: kontekstist mitte arusaamist, moonutatud sõnu ja teisele poolele mõtete omistamist. Sest ega ka Põdra kriitikud ole ise vaevunud asja tuumani minema.

Ei lähtuta ju mitte «Põdra originaalist», vaid Postimehes ja Delfis ilmunud artiklitest, mis refereerivad portaalis Meie Kirik ilmunud artiklit, mis omakorda refereerib vaimulike siselistis ilmunud kirja. See ei tähenda ilmtingimata seda, et Meie Kirik pani Põdrale sõnu suhu (kuigi tasub märkida, et Meie Kiriku ümber on koondunud luterlaste kõige konservatiivsem seltskond), aga rõhuasetuste ja väljavõtetega on muljet tekstist siiski võimalik kallutada.

Niisiis, Põdra ja EELK meediakogenematus ühelt poolt, tema kritiseerijate pealiskaudsus teiselt poolt ja tulebki kokku jutt aiast ja aiaaugust. Ka Põder ise rõhutab nüüd, et tema arvates on suuresti tegu üksteisest möödarääkimisega.

Mida aga Põder siis tegelikult öelda tahab? Esiteks seda, et demokraatia eest tuleb võidelda demokraatlike vahenditega. Et tema rääkis poliitilise aktsiooni kohast (kirik), aga mitte poliitilisest aktsioonist per se. «Loomulikult toetan ka mina demokraatia arengut Venemaal ja selles mõttes olen presidendi ja poliitikutega ühel meelel,» ütleb peapiiskop Andres Põder, lisades aga: «Küsimus on vahendis, õige eesmärgi nimel tuleb võidelda õige vahendiga.»

Põdra järgmine väide on selle vaidluse kontekstis aga ehk isegi olulisem. «Usuvabadus on üks demokraatia alustalasid, aga sellise kirikus korraldatud aktsiooniga rünnatakse seda,» räägib Põder. Peapiiskop ütleb otse, et Pussy Rioti aktsioon ise oli ebademokraatlik. Sellele võib vastu vaielda, kuid oma iva selles on.

Kui eeldame, et riigi ja kiriku lahusus ning usuvabadus on demokraatia jaoks olulised, siis peab see töötama mõlemas suunas. Kirik ei juhi riiki, aga kirikul, usklikel ja kogudustel on jälle õigus eeldada, et nende ruum on tõesti nende ruum, kus juhivad nemad ja kehtivad nende reeglid. Kui see poleks nii, tekiks küsimus, kas usuvabadus päriselt ikkagi kehtib.

Ja lõpetuseks toob Põder esile pedagoogilise kallakuga aspekti. Põder ütleb, et õigeuskliku jaoks on pühakoda tähtsam kui mõne teise jaoks, õigeuskliku jaoks on pühakoda eelkõige Jumala koda.

«Kui kirikus protestitakse millegi vastu – mina küll ei pruugi seda nii tõlgendada –, siis õigeusklik inimene võib tõlgendada, et protestitakse Jumala vastu,» räägib Põder. «Ma tunnen sakraalset tähendust ja tahtsin sellele juhtida ka poliitikute tähelepanu. Seda eriti siis, kui me räägime samal ajal, kui tähtsad on rahvussuhted ja lõimumine.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles