Massiivne tasuta ühistranspordi turundus Tallinnas on ületanud minu arust igasuguse mõistlikkuse piiri. Kui rahvast kutsutakse üles avaldama arvamust, kas muuta ühistransport Tallinnas tasuta transpordiks või mitte, siis eeldaks, et seda ka küsitakse neutraalselt. Praegu käib aga puhas reklaamikampaania tasuta transpordile – seda võib kinnitada isegi iga esimese kursuse sotsioloogia tudeng, kes vähegi küsitluste temaatikaga kokku puutunud on.
Mitte üheski arvamusküsitluses ei tohi kasutada sellist sõnastust, mis suunab vastajat ühe või teise vastusevariandi poole kui tahetakse saada objektiivset tulemust. Et seda reeglit on räigelt rikutud, ju siis linnaisad ei soovigi saada objektiivset tulemust ning seega on kogu jant tasuta ühistranspordi teemal vaid tõesti üks suur reklaamikampaania.
Endast mõista olen ma linnakodanikuna sellise mõttetu rahakulutamise vastu. Sama raha eest saanuks kevadisi tänavaidki paremini korrastada ja miski poleks keelanud küsitluse asemel korraldada korralik arutelu tasuta transpordi teemal.
Ma ei ole tasuta ühistranspordi vastu, ent selle sisseseadmisel peaks nii linn, linnakodanikud kui ka üldsus võitma. Üks asi, mis mul kopsu üle maksa keeras, oli viis, kuidas Tallinna väljaantavas ajalehes „Pealinn“ püüti inimestele Belgia linna Hasselti näitel selgeks teha, kui hea on tasuta ühistransport. Konks on aga selles, et Tallinn tahab kehtestada Hasseltist täiesti erineva süsteemi. Hasseltis on ühistransport tasuta kõigile – nii linnaelanikule kui turistile. Turistid toovad linnale ju sisse! Tallinn kavatseb tasuta sõidust teha aga linnakodanike privileegi ja see tähendab, et need kulutused, mis üldise tasuta sõiduga kaoksid – piletite trükkimine ja levitamine, piletita sõitjate kontrollimine – jäävad Tallinna puhul alles. Tasuta ühistranspordist ei saaks ka turistide jaoks lisamagnetit nagu Hassselti puhul, sest Tallinnas nad peaksid ikkagi maksma.
Ainuke, mis vahest peaks Tallinna puhul kulusid vähendama, on kaudne lootus, et inimesed jätavad autod koju ja sõidavad ühiskondliku transpordiga, sellega kulutataks vähem tänavaid ja nende korrashoiule kuluks vähem. Samas annab selline pooltasuta lahendus põhjust kahelda ka selles kokkuhoiuvõimaluses. Viimsi, Rae, Kiili ja mitme teise Tallinna lähivalla elanik sõidab ka tallinlase jaoks tasuta ühistranspordi puhul oma autoga linna tööle, sest temale ju tasuta sõit ei laiene.
Tõsi on, et iga aastaga tuleb riigil ja kohalikel omavalitsustel aina rohkem ühistransporti toetada. Dotatsioonid kipuvad juba praegu tõusma üle poole kogu ühistranspordi kuludest. Mida suuremaks see määr tõuseb, seda õigustatum on ka küsimus, milleks raisata veel raha aina kulukamate ja võltsimiskindlate piletite trükkimisele ja levitamisele ja suurele piletikontrollide armeele? Seda enam, et piletid kipuvad inimeste jaoks minema nii kalliks, et on mõttekam kambakesi autos sõita, kui rongi või bussiga sõita. Ja kui pilet odavamaks teha ning rohkem peale maksta, siis muutub pilet jälle sedavõrra odavaks, et selle trükkimine toob juba kahju sisse.
Rohelised, kes küll viimastel Riigikogu valimistel põrusid, tulid tegelikult üle-Eestilise tasuta ühistranspordi ideega välja, näidates kohti, kust saab tänu sellele piisavalt kokku hoida ning maksta ka erafirmadele niiöelda riikliku tellimuse alusel toetusi tasuta transpordi tarbeks. Sellega oleks tagatud inimeste normaalne liikumine ja ühtlasi jääks erafirmadele võimalus vajaduse korral ka piletitega ehk sõitu pakkuda – seda siis oma riisikol ja rangelt lahus riiklikust dotatsioonist.
Tallinnas tasuta ühistranspordi sisseseadmise üle otsustamine on pooltoores lahendus ja selle väljatoomine meenutab väga nõukogude aega, mil partei otsustas, mis rahvale hea on ja seadis selle sisse, viidates rahva tahtele. Rahva tahe saavutati aga manipuleerimisega. Mina seda aega taga ei igatse, ma tahan olla mõtlev kodanik, kes saab oma sõna ka tegelikult kaasa öelda, mitte olla manipuleeritav nukk.