/nginx/o/2012/03/23/1023498t1hed4a.jpg)
Vastupidiselt paljude sakslaste kinnitustele on Saksamaal palju probleeme oma uuema ajalooga just selles aspektis, mis puudutab paremekstremismi ja sellega ümberkäimist, kirjutab Marburgi ülikooli filosoofiatudeng Martin Höfig.
Martin Höfig: kui pruun on Saksamaa?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast seda kui 2000. aasta oktoobris süüdati üks Düsseldorfi sünagoog, nõudis toonane liidukantsler Gerhard Schröder «sündsate ülestõusu» («Aufstand der Anständigen»). Ka möödunud aasta novembri alguses neonatsistlike mõrvade avalikuks tulles deklareeris praegune liidukantsler Angela Merkel nördinult, et juhtunu on Saksamaad häbistav teotus.
Nii poliitikute sõnades kui ametlikus rahvameelsuses on Saksamaa oma natsistliku mineviku «lunastanud». Aeg-ajalt esile kerkivad natsistlikud ilmingud on anomaalia, millele ülejäänud «sünnis» Saksamaa reageerib nördimuse ja võitlusvalmidusega.
Vastupidiselt paljude sakslaste kinnitustele on Saksamaal probleeme oma uuema ajalooga just selles aspektis, mis puudutab paremekstremismi ja sellega ümberkäimist.
Natsionaalsotsialistide organiseeritud kuritegudega ei ole saksa avalikkus emotsionaalselt siiani ühele poole saanud. Hakkama ei saada ka tänapäevaste natsismiväljunditega, kuni kogu problemaatikaga ümberkäimisel jätkub senine poliitika.
Nagu paljud selletaolised, jäi ka Schröderi toonane üleskutse vaid suusoojaks. Selliseid sõnavõtte esitavad Saksa valitsusliikmed ja -esindajad iseäranis siis, kui paremäärmuslikud kuriteod rahvusvahelist tähelepanu äratavad. Saksamaa «turustamine» tolerantse ja maailmale avatud vabariigina on ülim käsk.
Mida aga tegelikult paremäärmusluse vastu tehakse või mida ei tehta, mis üldse paremäärmuslikele ideedele siinmaal pinnase valmistab ja kuivõrd on selles oma osa just nimelt saksa «natsivastasel» poliitikal, selle kohta reedab Schröderi sõnamäng ehk enamgi, kui retoorika ülespuhutus algselt aimata laseb.
Kellele Schröderi üleskutse üldse mõeldud oli? Kes on need «sündsad» ja kuidas peaks see «sündsate ülestõus» välja nägema? Kindlasti ei pidanud Schröder silmas fašismi vastu süstemaatiliselt ja organiseeritult võitlevaid antifašistlikke liikumisi.
Mõiste «antifašism» on Saksamaal samuti ekstreemne kategooria, mida Schröder oma üleskutses kindlasti silmas ei pidanud. Igaüht, kes Saksamaal avalikult antifašismi poolt sõna võtab või selle egiidi all tegutseb, kahtlustatakse omakorda vasakäärmusluses.
Sealjuures torkab silma asümmeetria: nii mõndagi avalikku ja ilmselgelt parempoolsete seostega žesti peetakse aktsepteeritavaks või lausa normiks. 1944. aasta 20. juuni ebaõnnestunud riigipöörde korraldanud endisi veendunud natsionaalsotsialiste austatakse igal aastal riiklikult ja ohtra meediatähelepanu saatel kui rahvuskangelasi, kui tähtsaimaid Hitleri režiimi vastu võitlejaid. Pole ka mingi saladus, et tollesama üleskutse esitamise ajal seisis Schröderi kirjutuslaual foto tema isast haakristiga Wehrmachti mundris.
«Vastutustundlik ümberkäimine minevikusündmuste mitmekihilisusega» – nii nimetatakse seda natsionaalsotsialistliku minevikuga flirtivat sallivust saksa peavoolu mäletamiskultuuris. Ometi on niisugused tendentsid alarmeerivad, osutades üldist suhtumist, justnagu ohustaks tänapäeval ühiskonda vasakult suurem oht kui paremalt.
Schröderi apell ei võinud niisiis olla suunatud mingitele angažeeritud antifašistidele, kuna Saksa riigi jaoks ei paista miski olevat «sündsusetum» kui vasakpoolsed. Adressaadina tungib esile paljuvannutatud saksa kodanlik keskklass, kelle üksmeelset kombekust saksa õiguse ja korra eest seismisel saadab enesekindel veendumus, et omaenese moraalse südametunnistusega on kõik parimas korras.
See on katastroof, kui arvestada, et enam kui kolmandik sakslastest peab oma maad «ohtlikul määral võõraste poolt asustatuks», nagu tõendab 2008. aastal läbi viidud Friedrich-Ebert-Stiftungi uurimus.
Rassistlik vaen, mille vastu Schröder kutsus üles tõusma, on osalt pärit just nimelt sellest samast ühiskonna keskkihist, kes üleskutset järgides pidanuks üles tõusma. Nii ei jää Schröderi sõnumist alles suurt muud kui sisutühi žest, millega end vahetevahel murelikkust osutavale maailma avalikkusele probleemi- ja vastutustundlikuna presenteerida.
See suurtele tühjadele sõnadele keskendumine reaalsuses sootuks takistab asja parandamist. 2001. aastal taotles Schröderi juhitud liiduvalitsus natsionalistliku platvormiga NPD (Nationaldemokratische Partei Deutschlands ehk Saksa Natsionaaldemokraatlik Partei) keelustamist.
See on Saksamaal üldteada tõsiasi, et demokraatia mantli all tegutseva NPD ja avalikult fašistlike grupeeringute ja ideede vahel on tihedamad seosed, kui «korralike saksa demokraatidena» avalikult ja valimisplatvormilt tunnistatakse.
Keelustamismenetluse lükkas aga põhiseaduskohus 2003. aastal tagasi, kuna osa Verfassungschutzi (sisejulgeolekuteenistuse) informaatoritest tegutses ka NPD juhtival tasandil.
Ilmnes, et rassistliku sisuga väljaütlemised, mis pidanuks tõestama partei põhiseadusvastasust, pärinesid suuremalt jaolt just julgeolekuteenistusse värvatuilt – seda asjaolu pidas kohus menetlust takistavaks faktoriks. Riik hages isikuid, keda ise rahastas.
Polnud võimalik eristada «ehtsaid» tõendeid «mitte-ehtsatest», omasid võõrastest. Protsessist loobuti põhjendusega, et see võib olla riigi enda tegemistega liiga seotud.
On tähelepanuväärne, et aruteludele tolle NPD keelustamise juhtumi üle – päevakorda tuleb see ikka ja jälle siis, kui mõni paremideoloogiline kuritegu avalikkuse ette jõuab – annavad hoogu tihti just paremkonservatiivsed poliitikud, kes ise sugugi ei kohku tagasi hoiatamast Saksamaa ülevõõrastumise eest ning kes eelistavad ohte manada pigem vasakult kui paremalt.
Põhjuste otsingul võib näha, et konservatiivid peavad NPDd konkurendiks, kelle kadumine poliitikast annaks võimaluse võita uusi valijaid. Ja mitte üksnes esindajata jäänud parempoolselt meelestatud kodanike näol. Konservatiivid võiksid NPD keelamisega seista «õige asja» eest ka nende silmis, kes natsionalistlike ideede levikut mureliku pilguga vaatavad.
Esimene NPD keelustamine kukkus niisiis läbi ja ka muus osas jäi kõik enam-vähem vanaviisi.
Pealekauba hakati vasakpoolseid jõude (seda eriti viimastel aastatel) aina terasemalt jälgima, neid avalikkuse ees ka kompromiteerima ja kriminaliseerima. Ilma veenva põhjenduseta nihkus poliitilise kasvatustöö fookusesse üha enam «vasakäärmuslaste» ja «kriminaalsete välismaalastest noorte» probleem.
Ka mõne kuu eest «avastatud» neonatsistliku mõrvaseeria puhul, mis tegelikult juba kümme aastat, just alates Schröderi üleskutsest «sündsate ülestõusule», oma verist jälge läbi Saksamaa vedas, keskenduti ohvrite lähedaste ülekuulamistel immigrantidest ohvrite võimalikele kriminaalsetele tegudele nende «välismaalaste-keskkonnas». Viimane on avalikus debatis sageli kasutatav termin mitte-sakslaste kogukondade kohta, milles on ühendatud nii rassistlikud kui kriminaalsed toonid.
Öeldu juurde passib ka ühildumatus statistikas, mis kajastab parempoolsest vägivallast tingitud hukkunute arvu alates Saksamaa taasühinemisest. Kui Amadeu Antonio Stiftung (sihtasutus, mille programmiks on toetada paremäärmusluse vastu võitlevaid ning vähemusi toetavaid projekte) nimetab 182 ohvrit, siis liiduvalitsuse aruannetes on vastav arv vaid umbes 50.
Erinevust seletatakse sellega, et riiklikud ametkonnad lihtsalt ignoreerivad süstemaatiliselt paljude kuritegude ilmselgelt paremäärmuslikke motiive. Ega mitte igal seesugusel mõrval ripu kaelas etikett «Nationalsozialistischer Untergrund» (NSU). Nii on võimalik oletada ja omistada toimepandule poliitiliselt vähem plahvatusohtlikke motiive ning jätta kuritegudest endist mulje kui üksikjuhtumitest.
Tegemist on tüüpilise salgamismustriga. Teise maailmasõja lõpust alates on Saksamaa püüdnud salata oma kaasvastutust väärtegude eest, mille põhjuseks oli rahvuslik üleolekutunne. Näitena sellest – viimase 20 aasta jooksul esitatakse neonatsi-probleemi ennekõike mitte Saksa, vaid kui Ida-Saksa sotsiaalsetest tingimustest võrsunud probleemi. Neonatsismi serveeritakse kommunismi pärandina!
Seega pole imekspandav, et riik ei võitle rassismiga mitte avalikult, vaid eelistab õõnestada natsistruktuure varjatult, sisejulgeoleku kaudu. Avalikkusele räägitakse seejuures muinasjutte, nagu oleks natside vastu midagi ka reaalselt ette võetud.
Nüüd, silmitsi päevavalgele tulnud organiseeritud mõrvadeseeriaga, mille kohta kasutatakse meedias rassistlikku terminit «dönerimõrvad» (döner kebab – türgi traditsiooniline liharoog), vaevalt enam söandab keegi küsida, kas ja millist edu ülalkirjeldatud aastakümnete pikkune praktika on toonud.
Ka Tüüringis, kus NSU 1990ndate lõpus alguse sai, värvati informaatoriteks juhtivaid neonatse, kellest mõned hiljem sellega avalikult kelkisid – sisejulgeolekuteenistuselt kasseeritud kuni kuuekohaliste töötasude abil arendati kohalikku paremäärmuslust.
Olgu märgitud, et toona oli Verfassungsschutzi Tüüringi osakonna presidendiks Helmut Roewer, Lääne-Saksa jurist ja publitsist, kes muu hulgas tekitas meediakära sellega, et astus ühel avalikul üritusel üles kindral Erich Ludendorffiks kostümeeritult, peas Saksa militaarse imperialismi sümbolina tuntud Pickelhaube (tornikesega kiiver, eesti lugejale tuttav Otto von Bismarcki piltidelt). Praegu tegutseb ta paremäärmuslikus Grazer Are kirjastuses ja seda, mis toimus tema ametiajal 1994–2000 Tüüringi Verfassungschutzis, pole ta senini kommenteerima nõustunud.
Kas kunagi ka välja selgitatakse, mil määral Verfassungschutz ja politsei konkreetse NSU mõrvade puhul toimuvast kas meelega või lohakusest mööda vaatasid või seda lausa varjasid, jääb üle vaid oodata.
Seni üritavad liiduvabariikide siseministrid tavapärase mustri järgi jõuda kokkuleppele uue NPD-keelustamismenetluse strateegias. Pärast äsjast Verfassungschutzi reformimist ei tõota see aga esiotsa midagi – kontaktisiku-strateegia säilib ja nii võib see viia (kui protsessini üldse jõutakse) sama tulemini nagu 2003.
Toona, pärast keelustamise läbikukkumist, nõudis näiteks roheliste paremäärmusluse ekspert Volker Beck sisejulgeolekuteenistuse põhjalikku reformimist ning kritiseeris selle praktika läbipaistmatust sõnadega: «Tasapisi tekib kahtlus, et mingi organisatsioon eksisteerib vaid sellepärast, et Verfassungschutz seda jälgib.» See kahtlustus paistab ka praegu kinnitust leidvat.
Kõike seda ei või käsitleda lahus suurema osa Saksa elanikkonna rassistlikust mentaliteedist. Mentaliteet, mille püsimisele aitavad arvestataval määral kaasa immigrantide suhtes range poliitika ja poliitikute – sealjuures mitte üksnes konservatiivide – avalikult võõravaenulikud väljaütlemised. Selle kõige taustal on raske võtta tõsiselt Saksa riigi legitiimsust paremäärmuslusega võitlemisel.
Tõlkinud Riin Kõiv
«Kebabimõrvad»
• Nationalsozialistischer Untergrund (NSU, e.k Natsionaalsotsialistlikud Põrandaalused)
• Paremäärmuslik rühmitus, mis sai tuntuks eelmise aasta novembris, kui tuli välja nende seos sisserändajate vastu suunatud mõrvalainega. Kolm «põrandaalust» mõrvasid aastatel 2000–2006 üheksa türgi või kreeka päritolu immigranti ja ühe naispolitseiniku. Kolme kurjategija jälile jõuti siis, kui politsei avastas ühe kodust mõrvarelva Ceska 83.
• Vanimad jäljed rühmituse kuritegudest ulatuvad juba 1998. aastasse – neid kahtlustatakse toona Kölnis korraldatud pommirünnakus, kus sai viga 23 inimest. Samuti seostatakse neid vähemalt 13 pangarööviga.