Juhtkiri: kes veel maksavad ja mida rahaga tehakse

Mis on ühist tasuta ühistranspordi küsitlusel Tallinnas ja maanteeameti suusareisidel? Mõlemat iseloomustab ärahellitatud miljonäritütre lai joon: andke veel üks negližee, küll papa maksab.

Unustatakse ära, et maksumaksjal pole tavaliselt hiliskeskealiste lipsustatud härrade suhtes samasuguseid andestamist hõlbustavaid sooje tundeid nagu isadel oma järeltulijate suhtes.

Maanteeameti juht peab oma positsioonist loobuma. Tallinna linnapea tahab aga järjekordselt valijale tema enda raha eest ostetud klaashelmestega kosja tulla.

Mõlemad töötavad vastu maksudistsipliinile. Muidugi on maksu protsent oluline, aga inimeste jaoks on tähtis ka see, kes veel makse maksavad ja mida nende maksurahaga tehakse. Teisiti öeldes: kas maksukoormus tundub (!) olevat õiglaselt jagatud ja kas maksumaksja usub (!), et tema panus läheb üldjoontes asja ette või pigem raisku.

Õigluse üle võib pikalt vaielda, aga teises punktis töötab Keskerakond ise vastu oma astmelise tulumaksu eesmärgile, demonstreerides Eesti suurimas omavalitsuses iga päev, et nad suhtuvad maksumaksja rahasse küll peremehelikult, aga mitte heaperemehelikult.

Pole vaja omada doktorikraadi politoloogias või linnamajanduses, selleks et panna kokku A ja B, kui kuuleme, et ühistranspordi küsitluse reklaamimise eest saab erakonna lemmikust reklaamibüroo linnakassast summa, mis ulatunuks krooni ajal miljonitesse. Samal ajal teavad kõik erakonna valimisaegsetest reklaamivõlgadest.

Väidetavalt läheb küsitluse tulemus maksumaksjatele maksma paarkümmend miljonit eurot aastas. Isegi ühistransporti (ja lasteaedu) kõrvale jättes tuleb öelda, et küllap saaks selle hiigelsumma eest ka vaesust vähendada palju tõhusamate meetoditega kui tasuta bussipilet – kui vaid oleks tahtmist panustada sotsiaaltööle. Viimane on küll omavalitsuse kohustus, ent paraku on sisukas tegevus selleks liiga keeruline ja aeganõudev, et erakond saaks selle mugavalt lihtsaks valimisloosungiks vormida.

Ka riigikogu tasandil ei raatsita rahva hulgas ebapopulaarsetele plaanidele vastu seista, kui sellest on loota mingisugustki rahaniret erakonna kassasse. Suurepäraseks näiteks on niinimetatud DASAd: kõik parlamendierakonnad jõudsid isekeskis sosistades üksmeelele, et jagavad omavahel veel ligi miljoni eurot maksumaksja raha, ning keegi neist ei esindanud mõtet vähendada sama summa jagu senist riigieelarve toetust erakondadele – olevat raske kokkuleppele jõuda.

Kes ootab teistelt distsipliini ja panustamist, peab suutma ka enda tarbimistungi taltsutada.