Intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli kirjutab, et tuleks võtta selge positsioon: inimene võib internetist sisu enda tarbeks alla laadida. Kui õiguste omaja seda ei taha, peab ta astuma samme, et sisu ei oleks internetis kättesaadav.
Aleksei Kelli: netist allalaadimine oma tarbeks peaks jääma lubatuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üsna tihti väljendatakse seisukohta, et internetiajastu tähistab autoriõiguse lõppu. Tegelikult ei ole selles midagi uut, sest ka varasemate tehnoloogiliste arengute pinnalt on seda ennustatud. Samas on autoriõigus olnud läbi sajandite äärmiselt elujõuline ja üle elanud radikaalseid tehnoloogilisi innovatsioone ning oma ulatuselt laienenud nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt.
Kui algselt tähendas autoriõigus üksnes õigust kopeerida (right to copy ehk copyright), siis ajapikku tuli juurde täiendavaid õigusi, nagu näiteks levitamine ja tõlkimine. Internetiga seoses tekkis õigus autoriõiguslikult kaitstava teose kättesaadavaks tegemiseks internetis. Autoriõiguslikult kaitstav teadmus on samuti pidevalt laienenud. Kui esialgu oli autoriõigus mõeldud trükiste kaitseks, siis praegu laieneb see arvutiprogrammidele ja sui generis andmebaasidele, mis kujutavad endast andmekogusid (nt telefoniraamat, süstematiseeritud andmed jne).
Lisaks võib veel selgitada, et tehnoloogia ei ole reeglina tinginud autoriõiguse arengut. Autoriõiguse muudatusteni on viinud süsteemne huvigruppide mõjutustegevus. Kõige eelneva pinnalt saabki järeldada, et autoriõigus, olles osa teadmistepõhise majanduse infrastruktuurist, on poliitiline ja majanduslik reaalsus, mis säilib suure tõenäosusega ka edaspidi. See aga ei tähenda, et Eesti ei peaks määratlema oma huve, mida võiks hakata ka rahvusvaheliselt kasutama.
Järgnevalt püüangi anda oma nägemuse võimalikest liikumissuundadest. Olen teadlik, et mitmed minu ettepanekud ei ole ilma ELi ja/või rahvusvahelisi regulatsioone muutmata tehtavad. Siiski ei ole need ka väga utoopilised.
Eesti autoriõiguse süsteemis on autorile kuuluvad õigused ebaselge ulatusega. Autoriõiguse seadus sätestab, et «autorile kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt». Praeguses seisus ma arvan, et õigusselguse ja ühiskonna huvides oleks parem autorile kuuluvate õiguste kataloog n-ö lukku panna. See on seda olulisem, et autoriõiguste piirangud (tsiteerimine, õppe- ja teaduslikel eesmärkidel kasutus jne) on ju selgepiiriliselt fikseeritud.
Tegelikult peaks olukord olema just vastupidine ning peaksime lähtuma mudelist, kus õigused on fikseeritud ja võimalikud piirangud nende õiguste suhtes on lahtiseks jäetud (nn fair use ehk õiglase kasutamise doktriin). See tähendab, et lisaks kindlaksmääratud juhtudele oleks veel üks üldine erand, mis võimaldaks kohtul vaidluse korral jõuda paindliku lahenduseni ning lubada teose kasutamist.
Tuleks võtta selge poliitiline ja juriidiline positsioon, et isik võib internetist enda tarbeks laadida alla autoriõiguslikku sisu (v.a kui muud regulatsioonid seda keelavad). Mõnes mõttes toetaks see üleminekut teisele paradigmale, sest traditsiooniliselt näeb autoriõigus ette, et kui tahad kasutada, siis pead õiguste omajalt eelnevalt luba küsima.
Siin võiks lähtuda eeldusest: kui õiguste omaja ei taha, et üksikisikud sisu enda tarbeks kasutavad, peab õiguste omaja astuma samme, et nimetatud sisu ei oleks internetis kättesaadav. Kui keegi teine paneb õiguste omaja nõusolekuta autoriõiguslikult kaitstud sisu internetti, peab õiguste omaja teda ise hagema ning risk ei saa lasuda interneti kasutajal.
Autoriõigusseaduses tuleks selgelt ette näha, et vähetähtis ja juhuslik autoriõiguslike teoste kasutus on lubatud. See reguleeriks olukorda, kui nt filmi tegemise ajal heliseb korraks telefon (helin võib olla kaitstud), raadio mängib taustal mõne sekundi või siis näidatakse möödaminnes kujutava kunsti teoseid. Sellisel juhul ei peaks olema vaja nõusolekut küsida.
Edasiarendava kasutuse erandi küsimus (transformative use exception) on oma olemuselt üks keerukamatest. Ühtpidi on selge, et kogu hilisem looming tugineb varasemale. Siiski tuleb arvestada, et autoriõigus kaitseb autori originaalset väljendust. Autoriõiguslik kaitse ei ulatu ideedele ja faktidele. See tähendab, et igaüks võib kirjutada sarnastel ideedel põhineva romaani või arvutiprogrammi.
Ka faktid ei ole autoriõiguslikult kaitstavad (isikuandmete kaitse võib takistada faktide kasutamist). Erinevalt patendiõigusest aktsepteerib autoriõigus sarnaste teoste iseseisvat loomist. Näiteks kui ma täiesti iseseisvalt loon juba varem eksisteeriva muusikateose või pildiga suhteliselt sarnase teose, siis see ei ole rikkumine, kui ei saa tõendada, et mul oli varasemale teosele juurdepääs.
Kõike seda arvesse võttes on keeruline luua selgeid kriteeriume, millal on olemasoleva teose edasiarendamine ilma esialgse teose autori nõusolekuta lubatud. Arvan, et see peaks olema väga kitsapiirilistel juhtudel, kui uus loodud teos on kvalitatiivselt midagi täiesti uut. Selline «edasiarendamine», kui nt heale muusikale lisatakse mingisugused sellega halvasti haakuvad pildid (Youtube on selliseid näiteid täis), siis ma ei arva, et säärane «audiovisuaalne teos» on kvalitatiivne edasiminek. Ei ole välistatud, et selline looming läheb sõnavabaduse kaitse alla, kui sellest tuleneb poliitiline sõnum.
Peaks võtma vastu põhimõttelise otsuse, et kõik autoriõiguse rikkumised, mis ei lähtu ärilistest kaalutlustest, ei ole kriminaalkorras karistatavad. Selle meetmega ei seaks ma eesmärgiks soosida kaasaegseid Robin Hoode, kes tahavad autoriõiguse anda vaestele. Samas arvan, et kuna autoriõigus on oma olemuselt eraõigus, siis peaks õiguste omajad ise oma õiguseid teostama ning seda eelkõige tsiviilkohtumenetluse kaudu.
Ma ei välistaks siin ka karistuslikke kahjuhüvitisi, aga ikkagi peaks see toimuma tsiviilõiguse raames. Ma ei arva, et maksumaksja peab kinni maksma kellegi ärihuvide kaitset. See on ikkagi iga ärisektori enda kohustus. Niisugune lähenemine võiks ka õiguste omajaid motiveerida oma toodetega Eesti turule tulema, sest valida on, kas maksad õiguskaitse kulud või müüd oma tooteid.
Poliitiline reaalsus on, et autorikaitse tähtaega pigem pikendatakse. Selle argumendiks on autori huvide kaitse. Olen nõus, et autori huve on vaja kaitsta, mistõttu võikski kaitsetähtaeg olla 70 aastat loomisest, mitte elu pluss 70 aastat. Tähtaja pikendamise ainus alus võiks olla see, kui autor on elus. Selline lähenemine koos autorile antavate täiendavate garantiidega, millest räägin allpool, tagaks autori toimetuleku.
Vältimaks seda, et autoriõiguslikult on kaitstav suur hulk olematu väärtusega teoseid, võiks viia sisse autoriõiguse registreerimise nõude. See tagaks, et kaitstud on autori jaoks kõige väärtuslikumad teosed. Ülejäänud oleks kõigile vabalt kasutatavad. Registreerimisnõue oleks samas kasulikum ettevõtjatele, kui üksikutele autoritele, sest neil on rohkem raha ja võimalusi oma teoste registreerimiseks.
Olen aru saanud, et täiesti tänamatu tegevus on autorite harimine ja selgitamine, millised on nende õigused. Majanduslik reaalsus on selline, et harilikult surub ettevõtja autorile peale lepingu, mille tingimuste koostamisel on piiriks olnud üksnes ettevõtja juristide fantaasia. Autorile tähendab see reeglina seda, et ta loobub ettevõtja kasuks kõigist oma õigustest.
Minu selgitused on autoritele tekitanud üksnes meelehärmi, sest siis nad saavad aru, millele alla kirjutavad. Muidugi võiks autoritele öelda, et ärge kirjutage. Praktikas ei ole see nii lihtne, sest autori ainus valik on tihti see, et ta loobub kõigist oma õigustest ja saab raha või säilitab õigused ja raha ei saa. Olgu selgituseks öeldud, et ettevõtjate all ei pea ma silmas autorite ühinguid, mis eelkõige tegutsevad autorite huvides ja kaitsevad nende õigusi.
Igal juhul ei käsitle ettevõtlus autorit tihti võrdse partnerina, vaid «ressursi» loojana, kellele ei ole vaja suurt midagi maksta. Pikemas perspektiivis ei ole see Eesti ühiskonnale hea. Seetõttu tuleks autorile anda lisagarantiid, millest ettevõtlus ei saa lepinguga mööda minna.
Ma ei arva, et autoril peaks olema blokeerimisõigus. Pigem võiksid see olla lisatasu saamise õigus näiteks olukorras, kui ettevõtja sõlmib noore ja veel tundmatu autoriga «tasakaalustatud» lepingu ja võtab «ettevõtlusriskide maandamiseks» ära kõik õigused muusika-, kirjandus- või muudele teostele peaaegu tasuta ning viidatud teosed kujunevad samas äärmiselt edukaks. Sellises olukorras peaks ettevõtjat kohustama autoriga kasumit jagama ning maksma lisatasu (nn best seller clause).
Samuti tuleks ette näha, et kui ettevõtja, kellele õigused anti, ei kasuta teost, siis nt 25 aasta möödumisel langevad õigused tagasi autorile. Kui ka autor ei tee seda kättesaadavaks näiteks viie aasta jooksul pärast seda, läheb see üldisesse omandisse (public domain).
Kokkuvõtteks võib öelda, et loomulikult ei ole minu pakutud lahendused ainumõeldavad. Samas ma arvan, et Eestil peaks nii intellektuaalse omandi kui ka autoriõiguse küsimustes olema mingi selge nägemus. Kui igasugune visioon puudub, ei ole võimalik ka sellealast poliitikat ellu viia ei siseriiklikult, regionaalselt ega rahvusvaheliselt..