Jaak Nigul: miks riigil raha ei jätku

Jaak Nigul Foto: Erakogu

Eesti suurim innovatsioon oleks naftat ja maagaasi mitteomava riigi struktuur, mida selle maksumaksjad päriselt jaksavad üleval pidada, kirjutab ettevõtja Jaak Nigul.

Pole mingi uudis, et Eestis pole eluvaldkonda, mis ei sipleks kroonilises rahapuuduses. Riigieelarvest ei jätku piisavalt ei haridusele ega kultuurile, tervishoiule ega maanteedele. Miks meil siis ei jätku raha kõigi me unistuste ja soovide täitmiseks? Rahvas on meil ju väidetavalt põhjamaiselt töökas ja usin!

Raha mittejätkumisele saab olla vaid kaks põhjust – riigil õnnestub koguda liiga vähe maksutulusid ning ka selle vähese kulutamisel ei lähtuta põhiseaduses seatud eesmärgist: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Rahvuse säilimiseks oleks ilmselt tulemuslikum tagada tasuta lasteaiakohad kui tasuta kõrgharidus kõigile. Kultuuri säilimise eesmärgil oleks esmajärjekorras vaja raha korralike fondihoidlate rajamiseks ja hävivate arhitektuuriväärtuste säilitamiseks, mitte aga klaaspaleede rajamiseks, mida hiljem majandada ei suudeta. Ja raha ei jätku seetõttu, et rahaliselt panustajaid on liiga vähe!

Statistikaameti andmeil oli Eestis 2010. aastal avalikus sektoris 157 700 (11,9 protsenti elanikkonnast) ja erasektoris 413 200 (31,2 protsenti) töötajat. Kuna avaliku sektori töötajad, pensionärid, alaealised ja töötud asuvad riigieelarves kulupoolel (nn kuluinimesed), peaksid just need 413 000 erasektoris töötajat (nn tuluinimesed) eelarvesse panustama rahalises mõttes.

Tegelikult on aga veel umbes 29 000 sihtasutust ja mittetulundusühingut, mis ei kuulu küll avaliku sektori alla, kuid on suures osas riigi finantseeritavad. Pakun, et Eesti riiki peavad rahalises mõttes üleval mitte enam kui ­380 000 inimest ehk umbes 29 protsenti elanikest. Arvan, et nii väike osa elanikkonnast ei suudagi tekitada piisavalt maksutulu, et kõigi vajadusi rahuldada. Soovidest rääkimata!

Avalikus sektoris on palgal liiga suur osa Eesti elanikest – töötavast elanikkonnast lausa 27,6 protsenti. Kindlasti üritatakse sellele väitele vastata, et meie avalik sektor on teiste Euroopa riikidega võrreldes niigi õhukene. Võimalik, kuid see tähendab, et mujal on veel rohkem priiskamist kui meil, mille tulemuseks on peamiselt avaliku sektori üle jõu elamisest põhjustatud finantskriis.

Millel põhineb mu väide, et meie avalik sektor on liiga suur? Politseis, piirivalves, kaitseväes ja päästeametis on kokku umbes 11 000 töötajat. Terviseameti andmetel on Eestis 19 675 hambaarsti, ämmaemandat, arsti ja õde. Kuna enamik neist on kindlasti riigi palgal, võtsin ümardatud arvuks 18 500 meedikut. 2009. aasta lõpus oli riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutustes 28 632 ametnikku.

Haridussüsteemis, koolieelsetest õppeasutustest kõrgkoolideni, töötab pedagoogide ja õppejõududena 31 024 inimest. Teadus- ja arendustegevusega hõivatuid on 5669. Kuna suur osa teadlasi on samal ajal ka õppejõud, võiks hariduse alal töötada umbes 33 000 inimest. Statistikaameti andmetel on umbes 8300 avaliku sektori töötajat ametis tegevusalal «kunst, meelelahutus ja vaba aeg».

Seega kõigil eelnimetatud minu arvates (häda)vajalikel tegevusaladel töötab kokku umbes 100 000 inimest. Kui 2010. aastal oli avalikus sektoris töötajaid 157 700, tekib küsimus, mis ja kui hädavajalikku tööd teevad need ülejäänud 57 700, kes moodustavad ju tervelt 1/3? Kas tõesti ei saaks avalik sektor hakkama väiksema arvu töötajatega?

Sellele küsimusele vastates saab ühe näite tuua meie rahapuuduses vaevleva haridussüsteemi absoluutsest tipust – Tartu Ülikoolist. TÜ kodulehe andmetel on seal 3493 töötajat, neist vaid 49 protsenti õppejõud ja teadustöötajad. Järelikult umbes 1800 töötajat tegelevad millegi muu kui õpetamise ja teadusega! Kas selline arv abiteenistujaid pole mitte üks põhjus, miks meil õpetajate palgatõusuks raha ei jätku? Ja Eestis on ju 14 kõrgkooli...

Meie haridussüsteemi kallutatus kõrghariduse suunas ongi minu arvates üheks suuremaks probleemiks. Lävendipõhisel vastuvõtul põhinevad kõrgkoolid toodavad sellisel arvul lõpetanuid, et neile ei saagi Eestis erialaseid töökohti jätkuda. Eesti kõrgkoolide 2009. aasta vilistlaste uuringu põhjal asus tervelt 45 protsenti 2009. aastal lõpetanutest tööle avalikus sektoris ja kuus protsenti mittetulundusühingutes ja sihtasutustes ehk siis tervelt 51 protsenti kõrgkoolide lõpetanutest ei hakka vähemalt esialgu riigieelarvesse rahaliselt panustama.

Järelikult rahastavad kõrgharidust põhiosas tegelikult need, kes ise kõrgharidust ja sellest tulenevaid hüvesid ei saa ja kõrgharidussüsteemi tulemusena ei muutu ühiskond tervikuna ka rikkamaks.

Teine näide on meie kuulsusrikkast e-riigist. Ainuüksi valitsemissektor kulutas aastatel 2004–2010 IT-investeeringutele 6,173 miljardit krooni. Samal ajaperioodil kasvas avalikus sektoris töötajate arv 152 000-lt 157 700-le. Tekib küsimus, kas siis kõik need portaalis www.eesti.ee nähtaval olevad ja iseenesest ka kasulikud e-valitsemise instrumendid ei vähendagi avaliku sektori kulutusi ja tööjõu vajadust? Kui statistikaametis oli 2000. aastal 390 töötajat ja 2010. aastaks oli see vähenenud 389 töötajani ning vahepeal on juurutatud asutuste ja ettevõtete jaoks kohustuslik e-Stat, siis mida teevad praegu need töötajad, kes varem kõiki andmeid paberkandjatelt arvutitesse sisestasid?

Ma ei taha väita, et mingeid ameteid pole üldse vaja. Küsimus on lihtsalt erinevate ametite osakaalus. Eestis on liiga palju neid, kes soovivad panustada meie riiki ja selle eelarvesse vaimselt, esteetiliselt, nõustamisega, visioonidega, ühesõnaga mitterahaliselt.

Paraku ei ela ka vaimuinimesed ainult vaimutoidust, rääkimata kõikvõimalikest visionääridest, kes kõik peavad end kõrget tasustamist väärivaks. Meil on palju ühiskonnauurijaid, kuid liiga vähe protsessides ise osaleda ja riske võtta soovijaid.

Miks muidu pole meie enamasti riigi palgal olevad majandusteadlased välja arvutanud suhtarvu, vähemalt mitu tuluinimest peab olema ühe kuluinimese kohta, et riik oleks rahaliselt jätkusuutlik? Kindlasti mõistavad meie teadlased, et mida rohkem on mitterahalisi panustajaid, seda vähem hüvesid suudab riik kindlustada. Kuid nad vaikivad, sest ohtu satuksid ju ka nende töökohad. Siinkohal on sobilik meenutada J. F. Kennedy sõnu: «Kaasmaalased: ärge küsige, mida teie riik saab teha teie heaks – küsige, mida teie saate teha oma riigi heaks.»

Mida siis teha? Sotsid ja keskerakondlased pakuvad kindlasti lahenduseks astmelist tulumaksu, ettevõtete tulumaksu, dividendi- ja pärandimaksu jm. Soomes ja Rootsis on kõik need maksud olemas, kuid sellele vaatamata oli Soome riigivõlg 2011. aasta lõpuks 79,8 miljardit (Äripäev, 22.12.11) ja Rootsi oma 115 miljardit eurot (www.riksgalden.se) ehk sealset nn heaoluühiskonda on praeguseni suures osas finantseeritud tulevaste põlvkondade arvelt. Sotsialismi põhimõte «kõigile vastavalt vajadustele, kõigilt vastavalt võimetele» pole osutunud rakendatavaks ka meile poliitikute poolt pidevalt eeskujuks toodavates Põhjamaades. Kui pakkuda inimestele võimalust ära elada ilma ise rahaliselt riiki panustamata, võtab suur osa selle võimaluse ka vastu. Paraku suudavad vaid väikese elanike arvuga naftariigid sellist eluviisi kinni maksta. Eestil selliseid võimalusi pole.

Milline oleks siis tegelik lahendus Eesti jaoks? Ma ei näe muud viisi, kui umbes 60 000 avaliku sektori ametikoha kaotamist ja inimeste suunamist tööturu kaudu erasektorisse – kulupoolelt tulupoolele. Et avalikku sektorisse jääksid alles tõesti vaid (häda)vajalikud ametikohad. Siinkohal üleskutse meie riigijuhtidele: palun ärge hakake taas koondama päästeametnikke ja politseinikke ning kärpima kaitseväelaste palku! Meil on kümneid tuhandeid kontoritöötajaid, kelleta meie riik saab ja peab tulevikus läbi ajama. Muidu ei jaksa me seda riiki üleval pidada.

Kuid sund pole ainus tee. Veel tähtsam on ühiskonnal teadvustada, kui olulised on riigile erasektori töötajad. Selle ülesande võiks enda peale võtta president. Kinnitab ta ju igal aastal teenetemärkide väärilisteks peetavate isikute nimekirja.

Jättes välja üksikud ettevõtjad, on kummaline, et kõigi nende tuhandete (al 1996) teenetemärkide kavaleride hulgas pole ühtegi, kes oleks tunnustuse saanud hea töö eest erasektoris. Vähemalt mina ei suutnud kedagi leida. Küll leidub seal aga lõputult omavalitsustegelasi, riigiametnikke, kultuuritegelasi jt.

Või on probleem selles, et erasektori töötajaid pole kunagi teenetemärkide saamiseks esitatud? Mina igatahes proovisin (Eesti Ekspress, 17.02.2011). Esitasin 2010. aastal kaks eriti teenekat ettevõtte Tarmeko LPD OÜ töötajat. Üks oli 75-aastane eksperimentaaltisler, teine aga ettevõtte müügijuht, toona kolme, nüüd juba nelja lapse õnnelik ema. Lootsin, et üks neist ikka tundub presidendile piisavalt väärikas. Paraku sain kinnitust, et ka parimad erasektori töötajad seda pole. Isegi siis, kui ta on suutnud tulemuslikult ühendada paljulapselise ema rolli ettevõtte tippjuhi omaga.

Meil räägitakse innovatsioonist söögi alla ja söögi peale. Paljud, näiteks Arengufondis, saavad selle sõnavahu eest ebanormaalselt kõrget palka. Pakun siin täiesti tasuta välja ka oma idee. Suurim innovatsioon kaasaegses maailmas oleks naftat ja maagaasi mitteomava riigi struktuur, mida selle maksumaksjad päriselt jaksavad üleval pidada. Viimaste aastate sündmused maailmas näitavad, et selliste teadmiste turg oleks lõputu.

Jaak Nigul on OÜ Tarmeko KV juhatuse liige.