Sigrid Kõiv: paberist riik okastraadi taga

Palestiinlaste küla Hebroni lähedal, kus agressiivsete juudi asunike naabruse tõttu eskordib Iisraeli armee lapsi kooli ja koju. Foto: Fadi Arouri

Harva on naabrite arusaam ideaalsest maailmast nii erinev nagu palestiinlastel ja juutidel. Palestiinlaste ideaalses maailmas pakiksid juudid oma asjad ja koliksid tagasi Euroopasse, kust nad tulid; juutide ideaalses maailmas annaksid palestiinlased survele järele ja läheksid Jordaaniasse, kus paljudel on sugulased nagunii juba ees. Kumbki stsenaarium pole tõenäoline, sest maailm ei ole ideaalne kellegi jaoks. Palestiinas käis Sigrid Kõiv.
 

Kui silmad vidukile tõmmata ja otse ette vaadata, siis on Surnumere rand, nagu üks lõunamaine plaaž olema peab: palmid, päikesevarjud ja joogikoht. Kuid rand on piiratud traataia ja okastraadiga ning parkimisplatsist vasakule jääv rannariba on mineeritud. Vähemalt ütlevad nii kolmes keeles kollased sildid. Lõõgastu, turist!

Palestiinas pool aastat ajakirjanikuna töötanud Laura pole nõus randa minema. Ta ütleb, et esiteks on talle britina tasulise ranna idee lihtsalt vastuvõetamatu, teiseks tähendaks plaažile minek maksmist kohalikule juudi asundusele – see läheb samuti vastuollu tema isiklike tõekspidamistega.

Lööme teisi oodates parkimisplatsil aega surnuks ja püüame ära arvata, mis võiks olla meie kõrval taevasse sirutuva, väga sõjaka välimusega seadeldise eesmärk. Ilmselt mingi jälgimine, maailma selles osas ei ole juhuseid.

Laura räägib, kuidas ta sattus kord lobisema kahe Iisraeli politseinikuga. Ta küsis, kust nad pärit on, ja üks vastas, et Arielist. Ariel on üks suuremaid asundusi Jordani jõe okupeeritud läänekaldal. «Kus see on?» küsis Laura lihtsameelselt. «See on põhjas,» vastas politseinik. «Mis koht see on?» – «See on Iisrael.»

«Oh,» ütles Laura, «ma lihtsalt püüan ette kujutada, kus see asub. Mis piirkond see on?» – «See on Jordaania piiri lähedal.»

«Ma üritasin, kuni tüdinesin,» räägib Laura mulle «Ma ei suutnud temalt sõna «Palestiina» välja pressida.»

Harva on naabrite arusaam ideaalselt maailmast nii erinev nagu palestiinlastel ja juutidel. Palestiinlaste ideaalses maailmas pakiksid juudid oma asjad ja koliksid tagasi Euroopasse, kust nad tulid; juutide ideaalses maailmas annaksid palestiinlased survele järele ja läheksid Jordaaniasse, kus paljudel on sugulased nagunii juba ees. Kumbki stsenaarium pole tõenäoline, sest maailm ei ole ideaalne kellegi jaoks.

Juudi asunduste olemasolu läänekaldal peavad Palestiina liidrid üksmeelselt isegi suuremaks probleemiks kui Jeruusalemma jagamist. Nende hinnangul on just asunduste laienemine põhjuseks, miks Lähis-Ida rahukõnelused on 1990ndatel lootusrikkalt alanud Oslo protsessist jõudnud praegusesse stagnatsiooni.

Palestiina pool süüdistab, et toona, läbirääkimiste ajal, hakkasid asundused erilise hooga laienema. Iisraeli valitsuse vastus sellele on, et vabas riigis valivad inimesed endale ise elupaiku ja valitsusel pole sellega mingit pistmist. Jeruusalemma ühendamist ja avamist taotleva juudi MTÜ Ir Amim giid Ehud Uziel ütleb, et see pole tõsi: asunduse rajajad saavad elektriliinid juba enne ehituse algust, asundusi turvab Iisraeli sõjavägi ja kui uurida asunduste ehitusraha päritolu, siis paistavad ka siit valitsuse kõrvad.

Palestiinlased peavad asunikke kõige ekstremistlikumaks osaks juutidest, keda enda lähedale ei taha isegi Tel Aviv: «Nad (Iisrael) viskavad oma rämpsu (äärmuslased) meie (palestiinlaste) aeda.» Vaevalt et sellist üldistust pea poole miljoni inimese kohta teha saab, kuid koos asunduste laienemisega on asunike vägivald palestiinlaste suhtes võtnud mõõtmed, mida ka mõned kohapealsed Iisraeli sõdurid nimetavad terrorismiks.

Lood asunike vägivallast on palestiina külades sarnased nagu rahvaluule ja võiksid sellesse valdkonda jäädagi, kui välisajakirjanikud ja humanitaarmissioonide vaatlejad neid ei kinnitaks.

Suusõnaline ähvardamine ja akende lõhkumine pole enam kõneväärt, tapetakse ka kariloomi ja antakse lihtsalt peksa. Hebroni lähedal At-Tuwani külas muutusid asunike rünnakud nii jõhkraks, et Knesseti korraldusel eskordib Iisraeli sõjavägi palestiina lapsi hommikul kooli ja õhtul koju.

Võrreldes üle-eelmise aastaga kasvas läinud aastal asunike rünnakute hulk ÜRO andmetel 40 protsendi võrra. Kokkupõrgetes tapsid asunikud kolm ja haavasid 167 palestiinlast, palestiinlased omakorda tapsid kaheksa ja haavasid 30 asunikku. Kokkupõrkes Iisraeli sõduritega sai surma üks ja haavata 101 palestiinlast. Vaid ÜRO raporteid selle konflikti kirjeldamiseks kasutada saabki, sest osaliste endi andmed on üsna vastakad.

Asunikud ei ründa aga ainult palestiinlasi, vaid ka Iisraeli sõdureid. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu nimetas möödunud aasta lõpul, kui grupp asunikke tungis Iisraeli sõjaväebaasi läänekaldal, sellist tendentsi talumatuks ja tundis muret, et ultranatsionalistlikud juudirühmitused muutuvad probleemiks juudiriigile endale.

Kuid selleks ei pea olema palestiinlane ega Iisraeli ajateenija, et tajuda konflikti asunikega. Seisame Hebroni suletud südalinnas palestiinlase maja ees, kes räägib meile oma loo kokkupõrgetest juudi asunikega. Majade aknad on trellitatud. Sõiduautotäis oimulokke kandvaid mehi seisatab meie kõrval, aknad lastakse alla ning järgneb temperamentne heebreakeelne sõnavõtt. Me ei saa midagi aru. Giid võtab selle kokku lühidalt: «Nad ütlesid, et te olete vasakpoolsed.» Nii lühikese hinnangu andmiseks oli sõnu ilmselgelt liiga palju.

Kui mõni minut hiljem asundusest läbi kõnnime, tabab meid munarahe, lapseealised ründajad hoiavad koduuste varju. Aga see tervitus ei olnud meile, vaid meie teejuhile MTÜst «Vaikuse murdmine». See MTÜ ühendab Iisraeli veterane, kes peavad oma ülesandeks rääkida Iisraeli avalikkusele, mis toimub okupeeritud aladel. Nad pole kindlad, kas tavaline juut, kes okupeeritud alal ei ela, üldse teab sellest midagi. «Hebronis teenimine avab silmad,» ütlevad MTÜ aktivistid.

Iisraeli sõjaväe ülesanne Läänekaldal on kaitsta asunikke. Kui palestiinlane ründab juuti, peavad nad sekkuma, vastupidise olukorra tunnistajana kutsuvad politsei. «Vaikuse murdmine» on meie teejuht Hebronis, mis jagatud palestiinlaste ja juutide vahel.

Hebroni saatus on iseäranis traagiline, samas ilmekas, verevärviline näide pingetest piirkonnas. See on Jeruusalemma järel juutide jaoks tähtsuselt teine püha linn. 1929. aastal, 19 aastat enne Iisraeli riigi loomist, toimus siin veresaun, mille käigus tapeti 67 juuti, ellujäänud evakueeriti. Kohus mõistis veresauna korraldamises süüdi nii araablasi kui juute.

11 aastat pärast seda, kui Iisrael oli Hebroni kuuepäevases sõjas vallutanud (1967), rajati siia esimene juudi asundus. Asi algas süütult, nagu asunduste rajamine sageli algavatki: juudi üliõpilased said loa palvetada patriarhide haudadel, kuid keeldusid siis lahkumast. Iisrael rahustas ärevusse sattunud palestiinlasi, et tegemist on väikese grupiga, kelle kohalolu ei häiri kedagi.

Aga häiris, ning pinged eskaleerusid 1994. aastal, kui asunikust arst Baruch Goldstein tungis mošeesse ja tappis seal palvetamise ajal 29 ja haavas 125 palestiinlast. Palestiinlaste kättemaksu kartuses sulges Iisraeli sõjavägi südalinna, keelas palestiinlastel seal oma äride pidamise ja autodega liikumise. Nii on mošeeni viiv tee jagatud siiani kaheks: üks pool palestiinlastele, teine juutidele, ja juutide oma on laiem, sest nemad tohivad seal autoga sõita. Lisaks kontrollpunktid ja turvaväravad palestiinlastele.

Ida-Jeruusalemmas räägib palestiinlannast ajakirjanik mulle arheoloogilistest väljakaevamistest Templimäel, otsitakse jälgi 70. aastal roomlaste lammutatud templist. «Ma kardan, et kui nad leiavad kas või ühe kivi, siis nad lammutavad mošee,» ütleb ta. «Nad pole ju barbarid,» arvan ma, «rahvusvahelise kogukonna pahameel oleks üüratu, pealegi kannataksid turismitulud.» Turiste on tõesti palju, kuigi hooaeg pole veel alanud.

«Sa oled naiivne, sa ei tea, kuidas siin asjad käivad, vaata Iisraeli, vaata, mis nad meiega teevad, neid ei huvita kellegi pahameel.» Ta pole kuulsat kuldkupliga vaadet näinud kaheksa aastat ning loa Jeruusalemma siseneda sai tänu sellele, et Euroopa Komisjon kutsus ta Ida-Euroopa ajakirjanike pressireisi kajastama. Juutide ja palestiinlaste omavaheline umbusk on aga nii suur, et isegi kahe riigi lahendus, kui see teostuks, ei tundu lahendusena, vaid pika konflikti uue etapina.  

Palestiina omavalitsuse pressiesindaja Ghassan Khatib nimetab Iisraeli poolt Läänekaldal kehtestatud režiimi «de facto apartheidiks». Keeruline elamis- ja liikumislubade süsteem, kontrollpunktid, nii püsivad kui liikuvad, erinev õigussüsteem palestiinlastele ja juutidele ning isegi eri teed kinnitavad seda arvamust. Piirkonnas, kus kõik, mis võimalik, on ümbritsetud vähemalt taraga, veel parem müüriga, katteks okastraat, ei mõju eraldusbarjäär Läänekalda ja Iisraeli vahel isegi ehmatavalt. Pigem on see nagu segregatsioonipoliitika avameelitsemine.

Ent Ida-Jeruusalemma pääsemiseks palestiinlastele mõeldud Kalandia kontrollpunktis paljajalu jäisel kivipõrandal (kingad on läbivalgustamisel) lapsenäolisele sõdurile aru andes tunnen südames tänutunnet mitme asja eest, nagu näiteks Euroopa Liidu pass ja teadmine, et mulle on see vaid osa ekstreemturismist. Tuhanded palestiinlased, kes elavad Läänekaldal, kuid töötavad Ida-Jeruusalemmas, läbivad seda aga samamoodi iga päev, tipptundidel võivad ootejärjekorrad olla isegi neli tundi pikad. Kogenumad ütlevad, et kuuest läbipääsust on enamasti avatud vaid kolm. Siin läheb aega.

Eraldusbarjääri rajamist alustati 2000. aastal eesmärgiga ära hoida palestiina terroristide pommirünnakuid Iisraeli linnades, mille hulk kasvas teise intifada ajal märkimisväärselt (intifada tähendab araabia keelest «maharaputamist» ja seda terminit kasutatakse märkimaks palestiinlaste vägivaldseid väljaastumisi Iisraeli vastu aastatel 1987–1993 ja 2000–2005).

Esialgse eesmärgi on barjäär täitnud – enesetaputerroristid Jeruusalemma rahvarohketes paikades enam ei plahvata.

Samas ütlevad Iisraeli ametnikud, et igal hetkel planeeritakse paarikümmet sellist rünnakut. Niisiis pole nähtavas tulevikus loota seina lammutamist. Kõrvalmõjuna on aga eraldusbarjäär üks paljudest vahenditest, mis eraldab nii juute ja palestiinlasi kui ka eri piirkondades elavaid palestiinlasi. Kontrollpunktide kiuslikult korraldamata töö näitab palestiinlastele nende igapäevaelus: Iisrael on kohal ja Iisrael on jõud.

Erinevalt Euroopast, kus tugevus kohustab suuremeelsuseks, peetakse Lähis-Idas suuremeelsust nõrkuse kattevarjuks. See omakorda tähendab, et Iisraelil pole võimalust juba kättevõidetud positsioonidel jõuvõtteid vähendada – see tooks kohe kaasa teise poole rünnakud: Iisraeli lahkus Gazast 2005. aastal, kuid rahu pole selle piirkonnaga tänini saavutatud. Gazat valitsev Hamas ei tunnista Iisraeli õigust olemasolule ega Läänekallast valitsevat Palestiina omavalitsust.

Fatah Läänekaldal püüab Hamasile läheneda, esialgu ilma suurema eduta, ent koostööd nähakse võimalusena äärmusorganisatsiooni mõõdukama tiiva tugevdamiseks. Korralised valimised, mis peaksid toimuma tänavu mais, jäävad aga ära, sest omavalitsus ei suuda neid korraldada, seda esiteks, teiseks «siin pole midagi valida», ütlevad Palestiina ametnikud omavahelises vestluses. Võib-olla aasta pärast.

Pealinnadele Euroopas on see mugav viigileht, sest omariikluse-taotlusega ei pea tegelema, kui keskvalitsus ei suuda veel territooriumitki kontrollida. Palestiinlased peavad Euroopat aga silmakirjateenriteks, sest leiavad, et Euroopa ei kasuta kogu mõjuvõimu Iisraeli korralekutsumiseks ja peab kogu piirkonda pigem USA teemaks, aga Obama ja Netanyahu äsjane kohtumine oli palestiinlaste jaoks pettumus: keskenduti Iraani tuumaprogrammile, mitte Iisraeli tegevusele okupeeritud aladel.

Arvestades, et Netanyahu valitsus on rahuprotsessi suhtunud üsna leigelt, ütlevad palestiinlased, et Ahmadinejadist on saanud Netanyahu suurim liitlane Palestiina vastu – on üpris keeruline võidelda omariikluse eest, kui diktaator lähinaabruses räägib tuumarelva arendades Iisraeli merre pühkimisest.

Kriitikast ei pääse ka lääne ajakirjandus. 2005. aastal Palestiina presidendiks kandideerinud, kuid Mahmoud Abbasi järel teiseks jäänud Mustafa Barghouthi arvates valitseb lääne ajakirjanduses Palestiina teemal tugev enesetsensuur ning infoallikana peetakse endiselt Iis­raeli Palestiinast usaldusväärsemaks. «Iisraeli propaganda on meie omast võimsam,» ütleb ta. Ent ta möönab, et muutusi «tasakaalustatuma kajastuse» poole on juba märgata.

Ilmselt kõneleb palestiinlastes ka pettumus protsesside aegluse pärast Euroopa Liit on võtnud endale eesmärgiks rahuprotsessi jälle edasi lükata ning toetab Palestiinas üleminekuinstitutsioonide loomist, mis peaksid võimaluse tekkides omariiklust ehitama hakkama, ent tüli, mida on köetud 1948. aastast saadik, ei suuda ükski maapealne jõud lahendada mõne aastaga. Tähelepanuväärne on seegi, et Palestiina omavalitsuse juhtide riigiehitusretoorikas on põhirõhk minevikul. Tulevikku võetakse jutuks vaid harva ja üldsõnaliselt.

Pessimistlikumad välisvaatlejad pelgavad Palestiinas koguni Kosovo kordumist – abiprojektid võtavad kohalikult administratsioonilt soovi pingutada ja raha küll kulub, kuid tulemusi pole.

Mõne nädala eest kirjutas Iisraeli ajalehe Haaretz inglisekeelne väljaanne luureraportist, mis hoiatab kolmanda intifada puhkemise eest. Põhjusteks seisak rahuprotsessis ja araabia kevad.

Nüüd kardavad palestiinlased, et see raport on osa suuremast PR-plaanist, mille eesmärk on provotseerida uus intifada. Olulise indikatsioonina tuuakse välja kahe Palestiina telejaama sulgemine Iisraeli armee reidi käigus ülemöödunud nädalal – ka enne teist intifada’t toimusid sõjaväe reidid tele- ja raadiojaamadesse.

Palestiina omavalitsus rõhutab uue lähenemisena vägivallatut vastuhakku, kuid ajaloolised kogemused ja üldine kultuuritaust võivad selle ühel hetkel nurjata. Seda enam, et okupeeritud Läänekaldal ei kohku Iisraeli armee tagasi jõudu kasutamast – pea iga nädal toob teateid mõnest hukkunud või raskeid kehavigastusi saanud demonstrandist.

Araabia kevad on aga palestiinlaste jaoks korraga nii lootuste kui hirmude allikas. Palestiina liidrid ütlevad, et lühikeses perspektiivis marginaliseerib araabia kevad Iisraeli-Palestiina konflikti: kogu maailm jälgib nüüd sündmusi araabia riikides ning rahvusvahelise tähelepanu hajumine julgustab nende hinnangul Iisraeli Palestiinat veel tugevamini pitsitama.

Pikas perspektiivis peetakse araabia kevadet aga kasulikuks: kui protsessid viivad loodetud demokratiseerumiseni, siis tähendaks see, et araabia riikide juhid peavad hakkama rohkem arvestama oma avaliku arvamusega, mis toetab loomulikult Palestiinat. Kas araabia kevade tulemus on demokraatia, on esialgu veel lahtine. Juudiriigi seisukohalt vaadates pole aga märke, et araabia maade avalik arvamus oleks võrreldes 1948. aastaga palju sõbralikumaks muutunud.

«Okupatsioon lõpeb siis, kui see muutub Iisraelile majanduslikult kahjulikuks,» ütleb Mustafa Barghouthi. Praegu teenib Iisrael asunduste pealt tulu, mis on eriti märgatav Jordani orus, kus palestiina beduiinide armetud külakesed vahelduvad asunikele kuuluvate farmide lopsakate palmisaludega – see on kõrb, nii et kelle võim, selle vesi.

Koos vägivallatu vastupanuga loodab Palestiina omavalitsus konsolideerida ka rahvusvahelise üldsuse Iisraeli tooteid boikoteerima ja käitumist sanktsioneerima ning kutsuda nii esile muudatusi, nagu see õnnestus Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Ajakirjanike reisi Läänekaldale organiseeris ning majutuse ja maapealse transpordi eest tasus Euroopa Liit.