Lipupäev, mis väärtustab tähtsaimat, mis meil on
Juhtkiri: keel kui olemise koda
14. märts 2012, 09:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna lehvivad riigilipud. On emakeelepäev. Koolides üle Eesti nuputatakse välja vahvaid eesti keele konkursse ja peetakse aktusi. Mitmesuguseid üritusi korraldavad ülikoolid, muuseumid ja mittetulundusühingud. Jagatakse keeleauhindu. Vikerraadio kutsub kuulajaid juba viiendat korda võistlema e-etteütluse kirjutamises. See on igati menukas ettevõtmine – mullu laekus 1070 võistlustööd.
Tõesti, Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval (alates 1999. aastast ametlikult) tähistatav emakeelepäev on küllaltki kiiresti saanud oodatud riiklikuks tähtpäevaks. Emakeel on igale rahvale tähtis, väikerahvale tähtsaim asi üleüldse. Meenutagem või lõunanaabrite lätlaste üsna kirglikuks kujunenud hiljutist rahvaküsitlust, mis näis kinnitavat: emakeel ei ole kirjutatud ainult riigikeelena põhiseadusesse, vaid iga selle kõneleja südamesse.
Eks väljendu see samamoodi meiegi suhtumises. Peame ju oma emakeelt ilusaks ja eriliseks ning mõnigi kord kuuleme individualistlikku eestlast vaat et uhkusega nentimas, et ega seda keelt lihtne ära õppida ole. (Siinkohal tuleb mainida, et ka me ise peaksime oma keelt paremini valdama.)
Kuid emakeelepäev ei peaks olema pelgalt järjekordne põhjus omaenese naba imetlemiseks, vaid tõsisteks mõtisklusteks rahva ja riigi tuleviku üle. Neis aruteludes on kesksel kohal eesti keele käekäik.
Tuhanded keeled maailmas on hääbumisohus. Eesti keel selles kontekstis on omamoodi ime, olles igati arenenud, sobides tänapäeva teaduskeeleks jne. Mõned eesti keele tervist puudutavad vastused annab meile käimasolev rahvaloendus, mille tulemused peaksid nii mõndagi selgitama eesti keele kõnelejate kui selle oskajate kohta ning avama ka meie murderikkust. Viimane on taas üks märk keele elujõust.
Sageli öeldakse, et vabadus pole midagi enesestmõistetavat, vaid miski, mille nimel tuleb üha uuesti seista. Sama kehtib suuresti ka emakeele puhul. «Võitlus eesti keele ja kultuuri eest pole emakeelepäeva tähistamisega veel lõppenud,» on öelnud emakeelepäeva ellukutsuja, Sonda keeleõpetaja Meinhard Laks (1922–2008). Emakeelepäev isegi, nii uskumatu kui see praegu ei tundu, sündis ju pika võitluse ja vaidluse tulemusel. Mõnedki poliitikud küllap häbeneks toonaseid väljaütlemisi.
Mullu meie seast lahkunud legendaarne keeletoimetaja Helju Vals kirjutas: «Keel on olemise koda. Mis me oleksime ilma selle kojata? Kodutud! Tuulte tallata, saatuse tõugata.» See oli seitse aastat tagasi. Just emakeelepäeval.