Aga täna 20 aastat tagasi oli see kõik veel alles ees. Eesti oli äsja suuri vaevu üle elanud oma uuema ajaloo ühe kõige rängema talve, kus valitsus valmistus evakueerima terveid Tallinna linnaosi, mida ähvardas kütusepuuduse tõttu surnukskülmumine. Üle noatera oli püsima jäänud ka demokraatia, kui peaminister Edgar Savisaare valitsus püüdis vene kindralite häälte toel riigis maksma panna eriolukorda.
30. jaanuaril ametisse kinnitatud peaminister Tiit Vähi valitsus oli suutnud hindu vabaks lastes poodidesse juba veidi toidukraami meelitada. Ent igapäevaelu oli sellegipoolest ikka veel ehtne ellujäämiskursus, kus tuli kuidagi kõht täis ja tuba soojaks saada.
Ka riiklikust iseolemisest polnud veel vähimatki märki. Palka maksti Vene rublades, välismaalt saabujaid tervitas Vene piirivalve, politseinikud rääkisid vene keelt ja tänavail võis kohata isegi Vene sõdureid.
Seda kõike on nüüd, kõigest 20 aastat hiljem raske ettegi kujutada. Mäletan, et kui väikese poisina vaatasin Valdo Pandi telesarja «Täna 25 aastat tagasi» viimasest suurest sõjast, siis olid meie mängupaikadeks veel sõjatules hävinud majade varemed. Kaevikulohud kuuseheki all olid alles selgesti näha ja pisut maad sonkides võis sealt leida tühje padrunikesti.
Meie mänguasjadeks olid metsast leitud auklikud kiivrid ja ehtsad lahingurelvad – küll roostest rikutud või muidu katki, kuid siiski ehtsad. Ja vahel võtsime poistega ette pikema matka, et vaadata rabasse kinni jäänud tanki.
Aga hoolimata kõigist neist möödunud sõja tunnismärkidest tundusid 25 aastat tagasi toimunud lahingud meile toona nii kauged ja ebamaised, et Valdo Pandi legendaarne telesaade näis lihtsalt põneva meelelahutusena, millel pole tõsieluga mingit pistmist.
Kuidas elustada vanu aegu nüüd, kui 20 aastat tagasi aset leidnud sündmustest pole järele jäänud kaevikulohke ega rabas varitsevaid tanke?
Linnades ägavad supermarketid kaubakuhilate all, tänavail tuhisevad luksusmaasturid ja umbkeelsete intrite asemel peavad miitingut armsad eesti õpetajad.
Maal on pilt muidugi teistsugune. Aga sealgi leidub märke kunagisest võõrast võimust rohkem kui oma riigi taastamise vaevast ja võlust.
1992. aasta tühjad padrunikestad ja isegi veel lõhkemata miinid on peidus hoopis mujal. Et neid näha, tuleb minna haiglatesse, kus meie riigijuhte ravitakse, ning oodata rahvaloenduse tulemusi. See on hind, mida oleme vabaduse eest maksnud, aga see hind oleks veelgi kõrgem, kui 1992. aastal poleks tehtud mõne halva otsuse kõrval ka palju harukordselt häid otsuseid.
Kirjutasin 23. jaanuari Postimehes pealkirja all «20 aastat tagasi» Edgar Savisaare valitsuse viimastest päevadest. Paljud mu tuttavad vangutasid siis imestunult pead: kas sa tõesti mäletad kõike seda?! Muidugi ei mäleta!
Ehkki ma olin tol ajal Postimehe ajakirjanik ja kirjutasin ise kõigist neist sündmustest. Ja ma ka ei tunne kedagi, kes kõike mäletaks! Küll aga olen ma viimastel kuudel lugenud riigiarhiivis ja riigikogu arhiivis läbi palju vanu dokumente, lapanud rahvusraamatukogus aastakäikude kaupa vanu ajalehti ja intervjueerinud kümneid tolleaegseid poliitikuid.
Täna algavas sarjas püüan ma enam-vähem igal laupäeval kirjutada mõnest 20 aasta tagusest sündmusest, mis võiks huvi pakkuda ka tänapäeval. See on minu subjektiivne valik ja see valik võiks sama hästi olla ka teistsugune, sest vähemasti poliitika- ja majanduselu pulbitses tol ajal palju pöörasemas rütmis kui praegu. Aga midagi tuleb võtta ja midagi jätta – nagu elus ikka.
Kohtumiseni järgmisel laupäeval!
/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)
/nginx/o/2012/03/09/1005270t1hcd84.jpg)