Joel Volkov: gerilja- ja haltuurariik

Joel Volkov Foto: Erakogu

Meil ei jää vaja­ka võimekusest, kuid meil puudub usk, koostöö­võime ja väärikus, sesta­p olemegi aralt normatiivi­kuulekad, kirju­tab reklaami­agentuuri Tank loovjuht Joel Volkov.

Meil on kombeks uhkustada oma avatud majanduse ja liberaalse ettevõtluskeskkonnaga. Meie enam-vähem selge maksusüsteem ja kõrge internetiseeritus on Euroopas fenomenaalsed.

Investeeringud per capita on suured ja riigisektori võlg üks maailma väiksemaid. Inimesed on Eestis keeleoskajad ning keskmiselt päris hästi haritud. Firmade asutamine ja käigus hoidmine toimub ilma märkimisväärse riigipoolse sekkumiseta.

Meil on olemas peaaegu kõik, et olla Põhjamaa tiiger ja näidata vanale väsinud Euroopale koht kätte. Peaaegu.

Mis meil siis puudu on? Seda on tegelikult raske seletada, kuna sellel asjal pole nime. See on teatav sentiment või mentaliteet, mida ma pole kohanud mitte kusagil mujal kui Eestis. Võib-olla Venemaal, aga seal pole see nii valdav kui siin.

Tavaliselt me tunneme selle omaduse üle uhkust, kuna see teeb meid eriliseks ja kaugelt vaadates imetlusväärselt osavaks. Kuidas ometi on võimalik teha peedist pesumasinale trummel? Või nagu Peeter Simmist pajatavas raamatus öeldakse – õige eesti filmitegija läheb alles siis käima, kui raha üldse pole. Siis suudab ta konservikaanega ka filmi valmis teha.

Aga see jutt ei käi ainult filmitegijate, vaid ringi vaadates absoluutselt kõikide valdkondade kohta.

Eesti inimese pea hakkab siis tööle, kui enam midagi pole – siis tehakse kunsti, ehitatakse maju, parandatakse ühiskonda, sätitakse suhteid, tehakse sporti jne. Aga, kui raha ja muid vahendeid on, siis lihtsalt istutakse, maigutatakse suud ja kui just lauslollust ei tehta, siis igatahes midagi asjalikku ka ei suudeta välja mõelda.

Me oleme geriljariik. Inimesed varjust. Tüübid, kes suudavad kolmkümmend aastat vanast arvutist interneti välja võluda, kuid ei suuda mitte kuidagi rajada miljardieurost moodsa tehnoloogia tootmise keskust. Lahingus istume meelsasti puu otsas või mätta sees, kuna me ei kujuta ette, et võiksime kindralitena, pea püsti, tuumavägesid juhtida. Mitte et me ei oleks selleks võimelised. Meil lihtsalt puudub usk, koostöövõime ja väärikus.

Seepärast oleme ühiskonnana aralt normatiivikuulekad – ise nimetades seda Saksa täpsuseks ja naeratades seda öeldes salapäraselt ning isegi sakslastele arusaamatult. Seetõttu oleme tusaselt kadedad oma jõukate naabrite peale ja tunneme salamisi rõõmu, kui lätlastel halvasti läheb.

Meie ametnikkond on ilmselt üks kõige korrektsemalt riigihankeid korraldav kaader Euroopas – põhiline, et mingeid jamasid poleks. Ja meie ärimehed kõige kitsarinnalisemad ja madalalennulisemad isendid omataoliste seas vabas maailmas – et ometi ei peaks kellegagi konkureerima.

Kallid kaasmaalased – see on halb. Ja näitab ainult üht – meie ühiskond on haige. Kui inimene oskab ennast mobiliseerida ainult siis, kui tal on väga-väga kitsas ja juba talumatult valus, ei ole see normaalne käitumine. See on orja ja raipesööja mentaliteet, milles puudub igasugune väärikus.

Meie olemuses pole seda suuremeelset ja võimsat tiigrit. On vaid šaakali nurjatu argus. Kas tõesti see 800 aastat orjaaega on suutnud hävitada 10 000 aastat vana rahva võime endasse uskuda, suurelt mõelda?

Teadmine, et me saame väga kitsastes tingimustes hakkama, annab meile maailmast äraspidise pildi. Loobume enda rahvale võimaluse andmisest, kuna arvame teadvat, et saab ka kolm või kolmkümmend korda odavamalt teha samu asju, mida teevad kogemustega inimesed mujal.

Nagu suurt spordi teleülekannet, mille tegelik hind oleks pidanud olema tõenäoliselt kümme korda kõrgem, et mitte ebaõnnestuda. Või teede ja tänavate remont, mida siin tehakse võrreldes Soomega mitu korda odavamalt ja samas lugematuid kordi ebakvaliteetsemalt.

Me imestame siiralt, et kuidas nad seal välismaal nii lollid ja laristavad on, kui tegelikult saab kõike palju kavalamalt orgunnida. Tegelikult oleme lollid hoopis meie ise. Lähtudes geriljamentaliteedist, toidame me haltuuramehi – öösel ja varjus tegutsejaid, kes on nõus mis iganes hinna eest midagi kokku kombineerima. Imiteerima tegelikkust.

Pakkudes ühiskonnale suures pildis vastu mitte mingeid tulevikuväljavaateid, kuna haltuuramees on juba definitsiooni järgi varas, kes varastab iseenda ja nende tagant, kes tahavad asju õigesti teha.

Ja kui keegi ajapikku peakski suutma toidu kõrvalt koguda nii palju, et paneb midagi firmataolist püsti, siis järgmisel hetkel tulevad uued haltuuramehed ja viskuvad dzotile, et alustada järgmist geriljalahingut, ning vasttärganud edulugu on surmale määratud.

Me unistame Eestist kui suurest majanduskeskusest. Me unistame, et siia võiksid maanduda maailmanimed. Ja mitte ainult – me unistame, et siit võiksid tõusta uued võimsad kaubamärgid ja miljardäridest ettevõtjad.

Aga see ei ole võimalik senikaua, kuni me ei muuda oma mentaliteeti. Meie riik ja seeläbi inimesed peavad lõpuks aru saama, et inglaste vanasõnal – me ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju – on väga sügav mõte.

Väärikas inimene põlgab haltuuramehi ja oskab aru saada, et meie ülesanne ei ole mitte iga hinna eest kitsastes tingimustes manööverdada, vaid osata teha õigeid otsuseid igasuguses olukorras. Mis mõtet on meil unistada kasvada sisult suureks ja rikkaks riigiks, kui me ei oska sellega midagi peale hakata?

Et muuta hoiakuid, on vaja esile kutsuda paradigmaatilisi muudatusi juba täna.

Kui riiklikud struktuurid mõistaksid, et alustavate ettevõtete massiline toetamine ja igasugune inkubeerimine lihtsalt kasvatab koordineerimatute haltuurameeste horde ja saeb vaevaliselt toimiva majanduse vähegi elujõulisemaid oksi. Seda eriti loomevaldkonnas, kus ettevõtlusteadlikkus on nagunii sisuliselt nullilähedane. Vähest raha tuleks investeerida ikka sinna, kus on mõistus ja võimekus.

Kui meie rahandusministeerium saaks ükskord sisuliselt aru, milline üüratu vahe on idee või vormistuse hankimisel, ning lõpetaks selle näo tegemise, et kõik riigihangete reeglid tulevad Euroopast ja me ei saa midagi teha.

Selles ongi asi, et me saame midagi teha. Me kõik. Saame maksta asjade eest nende päris hinda asjade päris tegijatele. Organisatsioonidele, mis on võimelised kasvama ja arenema ning tekitama perspektiivis riigile ka eksporti.

Me peame iga hinna eest vähemalt üritama tulla puu otsast alla ja soost välja. Me peame astuma, pea püsti, lahinguväljale, võtma marssalikepi ja sooritama suuri manöövreid – maksku mis maksab. Muidu jäämegi oma metsavennaonni ootama, et valge laev tuleks ja päästaks meid. Geriljasid aga ei päästeta pärismaailmas mitte kunagi ja haltuuramehi kultuursetes ühiskondades ei sallita.