Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Alar Karis: variautorite aeg

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Praegune Tartu Ülikooli rektor Alar Karis. | FOTO: Raigo Pajula

Üliõpilaste esseede, bakalaureuse- ja magistritööde taga seisavad sageli hoopis neid tootvad variautorid. See võib olla palju ulatuslikum mädapaise, kui esimesel pilgul tundub, hoiatab Tartu Ülikooli rektor Alar Karis.

Mõni päev tagasi jõudis minu, ülikooli rektori postkasti kiri, milles üks ilmselgelt haritud inimene pöördub auväärse Tartu Ülikooli poole ja tunnistab pattu. Ja palub andestust. Akadeemilise süütundega patune ütleb oma kirjas, et oleks vaikinud igavesti, aga nüüd enam ei saavat. Tehtud patt on kirjas selgelt välja öeldud: ma kirjutan töid TÜ tudengitele.

Variautor paneb kaasa ka killukese sellest, mis ta teinud on. Paarirealisest sõnumist ei selgu, miks enam ei saa tudengite eest kirjatöid teha või miks enam ei suudeta vaikida. Kas põhjuseks on lõpuks hirm vahele jääda, kas rauges jõud või sai isu lihtsalt otsa? Või polnud enam sissetulekut tarvis?

Paraku pole tegemist üksikjuhtumi ega millegi põrutavaga. Kes natukenegi vaevub internetis ringi liikuma, leiab sealt hulgaliselt abipakkumisi ja appihüüdeid diplomitööde, referaatide, praktikaaruannete ja muude kirjalike tööde asjus. Tellida saab magistritöö energeetikast, aga ka diplomitöö pedagoogikast. Vabaturule kohaselt kõiguvad hinnad ning maksta saab nii sulas kui ka ülekandega.

Tõsisemate kirjatööde hinnad ulatavad mitmesaja euroni. Usalduse võitmiseks teatab üks tööpakkuja, et on kirjutanud kolme aasta jooksul ligi sada tööd ja neist 95 protsenti on saanud positiivse hinde. Teine potentsiaalne tööandja kuulutab, et isegi esitlusslaidid saab töö kaitsmiseks kaasa osta.

Veelgi enam, TTÜ magistrikraadiga noormees on valmis 30 euro eest diplomitööde retsensioonid valmis kirjutama. Igasuguseid pakkumisi on lõputu hulk.

Mõni näide veel. Õhtuleht (27.02.12) kirjutab: «Kui tudengid käisid plakatitega riigikogu ees protestimas, läks Juku-Kalle alguses alla, et inimestele kohvi viia, siis aga märkas loosungit: «Aaviksoo, kas Sina oleksid nõus kartulikoori sööma?». Selle sildi all seisvale protestijale oli Juku-Kalle omal ajal magistritöö kirjutanud. «Ma kirjutan igal kevadel kellelegi magistritöö,» pillab mees igaks juhuks lisaks.»

Kuigi viimane lause oli ajalehes isegi alapealkirjana välja toodud, ei tundu see teguviis kommenteerijaid eriti häirivat, mistõttu keskenduti muule «olulisele» selles artiklis.

Kas tõesti on varikirjutamine muutunud normiks ega üllata enam kedagi? Isegi siis mitte, kui riigikogulane ise on üks variautoritest ning avalikult sellest räägib. Kui mõni aasta tagasi ilmus Eesti Üliõpilaslehes artikkel «Laiskus majanduskriisist ei hooli – raha eest lõputöö?», milles tõdeti, et Eestis on bakalaureusetöö ostmine tavaks saanud, ei leidnud ka see tõsiselt võetavat vastukaja ei üliõpilaste, õppejõudude ega avalikkuse poolt.

Ja sellest on siiralt kahju.

Variautorlus vohab kõikjal, mitte ainult tudengite seas. Nii leiti mõni aasta tagasi, et mõnedki juhtivates meditsiiniajakirjades avaldatud teadustööd olid varikirjutajate looming. Autorite anonüümsetest vastustes selgus tõsiasi, et 7,8 protsenti artiklitest oli kirjutatud keegi teine.

Enesestmõistetavaks on muutunud arusaam, et näitlejate, lauljate, sportlaste ja paljude teiste kuulsuste elulood on mõne nobenäpulise ajakirjaniku kokku kirjutatud. Rahvas mõistatab ja arutleb avalikult, kes on kirjutanud ühe või teise riigimehe kõne.

Kas variautorlus ja plagiaat on omavahel seotud? Teadaolevalt on plagiaat selline kirjutis, kus võõraid mõtteid endale omistatakse. Lihtsas keeles väljendades on tegemist kirjandusliku või teadusliku vargusega.

Plagiaadiga on ülikoolid hädas olnud juba mõnda aega. Välja on töötatud vastavad plagiaadiotsingumootorid ja neid kasutades saab tõe kerge vaevaga jalule seada. Ka avalikkuse terav silm aitab kaasa. Nii mitmelgi noorel on meeles juhtum möödunud aastast, mil presidendivastuvõtul edukatele koolilõpetajatele kõneles Mainori kõrgkooli diplomand varastatud kõnega.

Küllap mäletatakse ka Saksamaa populaarset poliitikut ja ministrit, kellele ennustati suurt tulevikku, kuid kes oli sunnitud tagasi astuma, süüdistatuna doktoritöös esitatud mõtete varguses.

Sellise mõtteviisi algus aga on tõenäoliselt gümnaasiumis, kui võrgust võetud referaat oma nime all õpetajale hindamiseks esitatakse. Väidetavalt olevat plagiaadijuhtumeid rohkem ülikoolis kui gümnaasiumis, et see pidavat kasvama vastavalt õppimise pinge kasvuga. Kõrgharidusreform, mis paneb tudengid veel suurema pinge alla, soodustab kindlasti akadeemilise abikäe otsimist väljastpoolt oma teadmistepagasit.

Mida aga teha siis, kui võõras annab oma mõtted ja ideed vabatahtlikult teise omandusse? Kas me saame rääkida vargusest, kui pooled on suulise lepingu alusel nii kokku leppinud ja tõenäoliselt ka vaikimisvande andnud? Nagu näeme ülikoolile saadetud kirjast, pole vannet kauaks. Tõenäoliselt ei jää paljud kunagi vahele.

Nad suudavad kellegi teise kirjutatud töö soravalt ette kanda ning isegi sisulistele küsimustele vastata. Nii nagu ka on vaegnägijal võimalik seinal rippuva nägemistabeli tähtede ja rõngaste järjekord pähe õppida, et autojuhtimiseks vajalik arstitõend kätte saada. Kuid milline on meie turvatunne, kui teame, et sellised liiklejad on olemas?

Küllap põrkame hiljem igapäevaelus kokku ka selliste ülikoolilõpetajatega, kes pole kunagi suutnud ühtegi oma mõtet ise paberile panna. See tähendab, et õpingute käigus jääb välja arendamata kriitilise lugemise ja keerukamate tekstide kirjutamise oskus.

Me kõik oleme lugenud kantseliidist ülepaisutatud dokumente ja pabereid, millele ei ole ei sisu ega vormi. Tuntav on copy-paste-tehnoloogial rajanev tekstilõikude ümberpaigutamine. On tõsi, et ega varikirjutajat saa kogu elu kaasas kanda.

Üks massihariduse nõrkusi on kõigi silme all alasti: õppejõududel ei jätku aega kõikide juhendamiseks ning üliõpilastel ei jätku ­aega töö kõrvalt esseesid ega magistritöid kirjutada. Ja nii ongi abikäe ulatanud alarahastatud õpetajad, riigikoguliikmed ja paljud teised, kellele saadud raha on tähtsam ­eetilistest tõekspidamistest.

Kuidas peaks sellises olukorras käituma rektor, ülikool tervikuna? Jah, variautori nimi on ülikooli juhtkonnal teada. Kas pöörduda tema poole ning küsida kõikide nimed, kellele ta oma teeneid on pakkunud? Kas sellele peaks järgnema töö ostnud üliõpilase eksmatrikuleerimine?

Aga mida teha nendega, kelle kirjutaja ei ole väsinud või ei ole soostunud pattu tunnistama?

Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Aga kindel on see, et ülikoolid peavad hakkama variautorit kasutanud üliõpilasele tööde eest pandud hindeid tühistama, alustama sisejuurdlusega ja kui on selgunud rikkumiste määr, siis nende üliõpilaste eksmatrikuleerimisega, kes pole oma töid ise kirjutanud.

Heade eetiliste tavade taastamine on pikaldane. Eriti veel siis, kui intellektuaalomandi varguse puhul ei tunneta noored piire lubatu ja keelatu vahel. Välistudengite, nüüd ka kaastudengite nõudlikkus on oluliselt vähendanud spikerdamist ülikoolides. Loodan, et tudengite endi terav silm ja nõudlikkus aitavad paljastada ka variautoreid kasutanud üliõpilasi. See on nende enda tuleviku huvides.

Kuigi jah, kui praegune noor õpetaja on oma kunagise magistritöö ostnud osavalt variautorilt, siis on mädapaise tõenäoliselt ulatuslikum, kui seda arvata oskame.

Ja lõpetuseks. Kui lennujaama turvakontrollis küsitakse sageli, kas pakkisite oma kohvrid ise, siis küllap tuleb õppejõududel töid vastu võttes alustada küsimusega, kas kirjutasite selle töö ise.

Tagasi üles