Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: Galojan niipea koju ei jõua – lugu Briti bürokraatiast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Abdul Turay | FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Abdul Turay kahtlustab, et Anna-Maria Galojan pages karistuse eest Suurbritanniasse just seepärast, et see on kellele tahes parim koht õigusemõistmise vältimiseks. Kuivõrd absurdne varjupaiga taotleja põhjendus ka pole, liiguvad pabertoimikud Londonis aeglaselt ning kõiki üksikasju kaalutakse ülima põhjalikkusega.

Anna-Maria Galojan on õigupoolest üsna tüütu teema. Juba tema juhtumist lugemine on tüütu. Ta ei huvita mind tegelikult põrmugi, aga et ma tean üht-teist süsteemist, millega ta silmitsi seisab, pidasin paremaks jagada selle kohta mõningaid mõtteid.

Preili Galojan väidab, et Suur­britanniasse suundudes ei kavatsenud ta sugugi põgeneda ja kui ta oleks tõesti tahtnud jalga lasta, oleks ta läinud pigem Lõuna-Ameerikasse.

Tõde on sootuks vastupidine. Ma kahtlustan väga tugevasti, et Galojan valis Suurbritannia just sellepärast, et see on talle või kellele tahes parim koht õigusemõistmise vältimiseks.

Suurbritannias on aeglaselt tegutsev ja peaaegu toimetu bürokraatia, eriti kui asi puudutab seadusi ja kohtukorraldusi. Kui Galojan on ka tegelikult palunud varjupaika, nagu ta ise väidab, on ta sattunud sellesse süsteemi kuudeks, võib-olla isegi aastateks.

Riikides, kus on valitsenud diktatuur, on sageli kiiresti tegutsev ja tõhus bürokraatia. Diktaatorid peavad ju olema kindlad, et nad saavad poliitilistest vastastest kiiresti lahti.

Põhiküsimus ei ole isegi väljasaatmises. Seda saab teha üpris kiiresti. Põhiküsimus on varjupaiga taotlemises. See on alati pikk protsess. Galojani ei ole võimalik maalt välja saata, enne kui varjupaigataotluse menetlemine pole lõpetatud.

Ma töötasin kunagi Briti valitsuse heaks. Oma esimese tööna esindasin kohtus riiki, üritades valitsuse taotlusel saata maalt välja kahtlase taustaga inimesi. Polnud sugugi haruldane kokku puutuda iseäralike, isegi ohtlike inimestega, kes võisid Suubritannias olla tähtsusetud, aga oma kodumaal palju mõjukamad kui Galojan.

Esimeste juhtumite ajal sain õige palju teada salateenistuste tegutsemisviisidest, sest puutusin kokku Sudaani salateenistuse endise juhiga.

Üldiselt ma võitsin oma kohtuasjad, aga see ei toonud kordagi kaasa kas või ühe inimese väljasaatmist.

See on täiesti sürreaalne bütsantslik süsteem, millesse Galojan on sattunud ja mida keegi ei suuda lõpuni mõista. See süsteem ei tunne isegi veel arvuteid, kõike tehakse käsitsi paberil. Paberitöö sõna kõige otsesemas tähenduses.

Kui Galojan läks Suurbritanniasse, koostati tema kohta toimik. Kui ta taotles varjupaika, koostati teine toimik. Siis lisandus toimik, kus on väljasaatmisega seotud materjalid.

Kui ta kirjutab mõnele Briti parlamendiliikmele, tekib veel üks toimik. Kui talle keeldutakse varjupaika andmast – eeldusel, et seda pole seni veel tehtud –, lisandub varjupaigatoimikusse aina uusi materjale.
Kui ta selle otsuse vaidlustab, tuleb juurde apellatsioonitoimik. Kui ta apellatsiooni kaotab, võib ta selle uuesti vaidlustada ning apellatsioonitoimik aina kasvab ja kasvab. Ja nii võib minna lõputult edasi.

Kõik need toimikud liiguvad Londonis edasi-tagasi suure pakina. Kui keegi, kes teeb sama tööd, mida kunagi mina, tahab Galojani juhtumis selgust saada, peab ta pöörduma ametiasutuse poole, kus vajalikke materjale hoitakse. Toimiku teekond ühest Londoni otsast teise võib võtta nädalaid.

Mõned toimikud täidavad terveid ruume. Ruumitäied toimikuid tohututes hoonetes, miilide kaupa toimikuid. Toimikud võivad kaduda ja siis taas välja ilmuda. Mõned võivad ka igaveseks kaduda. On olemas spetsiaalsed inimesed, kes tegelevad toimikute jälgede ajamisega.

Väike armee inimesi loob toimikud, veidi väiksem armee hävitab neid. Leidub inimesi, kelle töö on toimikutele uute kaante panemine.
Seda süsteemi ei suuda keegi parandada, see on nii toiminud vähemalt Dickensi aegadest.

Viimane valitsus üritas korda majja lüüa tegemata tööde asjus, mis kujutavad endast selgelt üht riiklikku bürokraatiat iseloomustavat tunnust. Riigiametis lausa eeldatakse, et inimestega suhtlemisel peavadki olema viivitused ja tegematajätmised. Valitsus võttis tööle tuhandeid inimesi, kes pidid neist jagu saama. Siis aga tulid peale kokkuhoiumeetmed, inimesi hakati vallandama ja kõik on taas endine.

Mis puutub sellesse, kas Galojanil on võimalik oma kohtuprotsessi võita, siis peaks selleks muidugi nägema tema toimikuid. Ilma selleta võib ainult spekuleerida, aga ma võin näha vähemalt kaht suuremat takistust.
Esiteks peab ta tõestama, et Eesti valitsus ja Eesti võimud kiusavad teda taga ja et ta ei ole lihtsalt tavaline kurjategija. Teiseks peab ta tõestama, et ta on põgenik, nagu seda defineerib ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon.

Ei piisa pelgalt väitest, et sind kiusatakse taga. Taga peab olema kiusatud rassi, religiooni, poliitiliste vaadete või mõnda sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu. Nii ei saa näiteks taotleda varjupaika väitega, et sind kiusab taga maffia.

See on õieti üks põhjusi, miks ma Eestisse tulin. Üldse kõige esimene eestlane, keda ma kohtasin, oli Venemaa salateenistuse eest põgenev politseinik Tallinnast. See oli juba õige mitme aasta eest.

Ma ei saa siin üksikasjadest kõnelda, aga ta rääkis kahtlemata tõtt. Ometi ei saatnud teda varjupaiga taotlemisel edu just seepärast, et teda ei kiusatud taga konventsioonis ettenähtud alustel. Ta oli väga huvitav inimene, kelle elulugu oli äärmiselt põnev. Seepärast ma otsustasingi Eestit paremini tundma õppida.

Aga millisesse sotsiaalsesse rühma kuulub siis Galojan? Naised, kellele meeldib palju osta?

Tõsiasi, et Galojan on pärit samuti Euroopa Liitu kuuluvast riigist ja et tema juhtum on selgelt ülespuhutud, ei takista siiski selle aeglast läbijäramist mainitud süsteemis. Varjupaiga taotlemise korral pole oluline, kust on taotleja pärit. Kõikvõimalikud hullud võivad taotleda varjupaika kõikvõimalike hullude põhjendustega.

Üks ameeriklane näiteks väitis, et tal ei ole enam võimalik elada riigis, kus on võimul vabariiklik partei. Teine ameeriklane väitis, et teda kiusavad taga Miki-Hiir ja Minni-Hiir.

Üks varjupaiga taotleja kinnitas, et teda sunniti inimesi lõvidele söötma. Üks Bulgaaria muusik väitis, et ta rööviti, et ta mängiks öö läbi türklaste peol. Ta väitis kohtule, et türgi muusika ei meeldi talle põrmugi.

Üks taotleja, kes tuli riigist, mida ma enam ei mäleta, väitis, et ta kõndis ühel tavalisel päeval tänaval, kui tema kõrval peatus riigile kuuluv limusiin. Autost astus välja riigi president, andis mehele vastu vahtimist ja sõitis minema. Ta kinnitas, et kuna ta ei ole mingil moel tähtis ega poliitiliselt aktiivne, siis peab presidendil olema tema vastu midagi isiklikku, kuigi ta ei tea, miks.

Kui absurdne või fantastiline varjupaiga taotleja põhjendus ka pole, on Briti valitsus kohustatud kaaluma kõiki taotluse üksikasju äärmise hoolikusega.

Head advokaadid võivad kohtuasja arutamist pikendada aastaid.

Türgi peoga seotud taotleja sattus süsteemi ja jõudis minu ette uuesti kolme aasta pärast tehnilise vea tõttu. Ja Anna-Maria Galojan ei valeta kindlasti ühes asjas: tal on head advokaadid. Kahtlemata ei jäta nad kasutamata ühtegi võimalust.

Kõik see pole Galojanile kahtlemata kerge. Ajal, mil ta peab oma võitlust Suurbritannias, oota­b teda kong Harkus. Kindlasti mõlgub see tal pidevalt meeles.

Vajaduse korral võib ka Briti bürokraatia tegutseda kiiresti. Nad võivad otsustada, et tema taotlus on, kui kasutada juriidilist kõnepruuki, «ilmselt põhjendamata», sest ta on Euroopa Liidu liikmesriigist, ning ta kiiresti välja saata. Aga kui see peaks juhtuma ning Galojan on Eestis tagasi ja trellide taga veel sel aastal, siis on kindlasti keegi kuskil tugevalt survet avaldanud.

Ja lõpuks: kuidas küll kavatseb ta endale elatist teenida? Ta väidab, et on politoloog ja analüütik. Siingi tean ma veidi tausta. Ma olin kunagi toimetaja väljaandes, milles ta enda sõnul töötab, ja võin kinnitada, et sellega küll ära ei ela. Mõttetu puru silmaajamine, aga kuidas saakski võtta tõsiselt kedagi, kes esineb erootilises ajakirjas ja seejärel võrdleb ennast Solženitsõniga?

Tagasi üles