Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Olesja Lagašina: lõimimine keset kahte äärmust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Olesja Lagašina | FOTO: Dmitri Ivanov

Postimees avaldas koostööprojekti «Vaadates teise pilguga» osana kaks videolõiku teemal «Kuivõrd oluline on teada tänapäeva Eestis eesti ja vene keelt?» - üks on filmitud eestikeelses ja teine venekeelses koolis. Projekti raames hindavad videolõike ja avaldavad oma arvamust kaks ajakirjanikku – üks Postimehest, teine Den za Dnjomist. Alljärgnev on portaali dzd.ee peatoimetaja Olesja Lagašina arvamus.

Arutelud eesti ja vene keele ümber on alati rasked. Ühelt poolt on igale normaalsele inimesele selge, et oma riigi keele tundmine on vajalik. Mida rohkem keeli sa valdad, seda parem. Igale inimesele meeldib samas, kui vestluses kasutatakse tema emakeelt. Igaüks soovib säilitada enda omapära.

Teiselt poolt on alati hämmastav, et eestlased on venelastest vähem valmis vastu tulema ning austama rahvuslikku omapära. Seda on näha muu hulgas ka Kuristiku gümnaasiumi videolõigust. Küsitletud väga sümpaatsed õpilased olid ühte meelt – neile meeldivad venelased, kes oskavad eesti keelt, kuid praktiliselt mitte keegi ei maini, et ise hea meelega õpiks vene keele selgeks. Samal ajal väidetakse, et koolis ei ole rahvus probleem.

Sellest, et mainitud probleemid ikkagi eksisteerivad, räägib ainult vene keele õpetaja, kes tunnistab, et vene õpilased eesti koolis ei oska kirjutada vene keeles ning koolis ei ole vajalikke materjale, et õpetada vene keelt taolistele õpilastele.

Olles ise slaavi keelte ja kultuuride õppejõud, pean kinnitama, et kirjaliku vene keele oskus on kohalikel venelastel tõesti madalam. Olen võtnud vastu kirjalikud tööd toredatelt eesti kooli lõpetanud vene tudengitelt ning toimetanud tekste, mida kirjutasid tublid noored, kes perfektselt oskavad eesti keelt, kuid kel on raskusi kirjaliku vene keelega.

Vene filoloogi ja emakeele armastaja rollis ei saa ma olla rõõmus selle üle, et ilusa kirjaliku vene keele oskus muutub Eestis haruldaseks, isegi elitaarseks nähtuseks.

Olen nõus teesiga, et hea suhtlemise alus on teineteise austamine ja et ajalugu ei pea praegustele suhetele mõju avaldama. Samas kurvastavad mind venelased, kes kaotavad massiliselt emakeele oskuse.

Ei teinud rõõmu ka Linnamäe vene lütseumi õpilaste vastused. Ainult üks õpilane väitis, et vajab eesti keelt suhtlemiseks sõpradega. Kõik ülejäänud kasutavad riigikeelt ainult teenindusvaldkonnas ja seda on ilmselgelt vähe selleks, et seda hästi osata.

Naiivsed on ka õpilaste arutelud teise riigikeele kasust. Selge, et sellest ei kasva investeeringute suurus Venemaalt: ärikeskkond üldse ei suhtu erksalt kultuurilistesse probleemidesse – ning need venelased, kes soovivad ajada äri Eestis, teevad seda rahulikult.

Selge on ka see, et kui puudub tõeline huvi eesti kultuuri vastu (vene õpilased rääkisid eesti keelest just karjääri, mitte kultuuri vaatenurgast) ning kui õpe on vabatahtlik, mitte sunniviisiline, ei hakka vene noored eesti keelt õppima.

Eesti riik on leidnud sellele probleemile omapärase lahenduse: me sunnime venelasi õppima eesti keelt ning paari põlvkonna pärast kaob see probleem iseenesest. Samal ajal saab puhtalt tehniline ning kultuurist kaugel olev otsus probleemi ainult süvendada.

Pidev riiklik surve venelastele ja poliitilised mängud venelasi esindava erakonna ümber tõid Lätis tulemuseks rahvahääletuse vene keele kui teise riigikeele teemal. Kas eestlased soovivad samasugust tulevikku?

Linnamäe vene lütseumi õpilased mainisid väga õigesti, et venekeelne elanikkond on sunniviisilisele eesti keele kasutuselevõtule vastu täpselt samal põhjusel, miks eestlased ei taha kuulda vene keelest kui teisest riigikeelest – nad ei taha rahvuslikust omapärast loobuda. Riigivõim aga eriti ei kavatse näidata, et venelaste omapära teda üldse huvitab.

Iga õpetaja on teadlik, et sunniviisiline tegevus töötab vaid osaliselt ning tunduvalt paremat tulemust võib saavutada, kui oled huvitav. Kuid selle asemel, et istutada vene lastesse tõelist huvi eesti kultuuri vastu, toetab ja toetas eesti riik vägivalda, nõudes, et ühed loobuksid oma juurtest karjääri pärast ning teised kannaksid rusikat taskus.

Raske uskuda, et sind armastatakse, kui Sipsiku, Pokumaa, Naksitrallide, Edgar Valteri ja Raimond Valgre asemel pakud okupatsiooni muuseumi. Raske on loota teineteise austamist, kui sa enda käitumisega ütled: «Ole samasugune nagu mina ja siis ma pööran sulle tähelepanu».

Integratsioon on vastastikuse lähenemise protsess ning niikaua, kui sellest ei saada aru ning see ei muutu riiklikuks seisukohaks, ei saagi loota, et probleem leiab lahenduse.


Tagasi üles