George Shabad: protestid Venemaal - miks just praegu?

Foto: AP/Scanpix

Kuidas ja miks on juhtunud see, et väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesed leiavad end ühtäkki õlg õla kõrval Moskva tänavail võimu vastu meelt avaldamas, analüüsib George Shabad.

Venemaal lõppesid pikad aastavahetuspidustused ja taas ellu ärganud maa võis veenduda, et hoolimata tänaval valitsevast pakasest ei kipu poliitilise kraadiklaasi näit, mis on tõusnud Putini ajajärgu kohta enneolematult kõrgele, sugugi langema. Möödunud laupäeval kogunes võimurite ja nende valimismeetodite vastu protestima veel rohkem inimesi kui detsembris, vahetult pärast riigiduuma valimisi.

Viimati võis niisugust protestimise taset Venemaal täheldada revolutsioonilistel 1988.–1991. aastatel, samuti 1993. aasta sügiskuudel. Praegusi proteste eristab aga see, et need ühendavad kõiki: 4. veebruaril marssisid Moskvas üksteise kõrval nii kommunistid, liberaalid kui ka natsionalistid.

Neil, kes elavad väljaspool Venemaad, on raske mõista, mis on ometi juhtunud, et venelased, kel on nii vastandlikud vaated riigi arengule, tulevad tänavaile õlg õla kõrval.

Millega ei olda rahul?

Kõigil Venemaa ühiskonnakihtidel on midagi «üle visanud». Ühiseks ärritusallikaks on kahtlemata korruptsioon. Sellisele tasemele ei ole see Venemaal veel kunagi varem kerkinud: altkäemaks ja pistis on lausa kohustuslikud mis tahes tegevuse korral. Kunagi vaid NSV Liidu Aasia vabariikidele omane ametikohtadega kauplemine on nüüd igapäevane nähtus.

Üleüldist rahulolematust tekitab ka aina süvenev ebaõiglus maa rikkuste jagamisel. Seda võib võrrelda aktsiaseltsiga, kus kõigile osapooltele kinnitatakse, et dividendide väljamaksmist oodata ei tasu: kogu tulu suunatakse stabiliseerimisfondi. Siis aga selgub, et peaaegu kogu tulu on juhtkond ettevõttest välja viinud, enda firmadele ümber kantinud. Enam ei õnnestu varjata, et «andekate ärimeeste» hulk, kes on suutnud kokku ajada miljardeid, on millegipärast kahtlustäratavalt suur just Putini isiklike sõprade seas.

Venemaa elanikud ei looda oma õiguste kaitsel politseile. Arvukad õiguskaitseorganid on juba ammu muutunud sisuliselt sõjaväestatud üksusteks, mis järgivad vaid omaenda ärihuve.
Kunagi varem pole Venemaal ka rahvastevahelised suhted olnud nii pingelised. Kaukaasia tegelik iseseisvus kütab meeli Putini vastu natsionalistide seas, asiaatidest migrantide tulv, kes asuvad riigist lahkunud mõtleva elanikkonna asemele, suurendab aga sotsiaalseid pingeid just rahvuslikul tasandil. Sellega kaasneb vene elanikkonna väljatõrjumine «rahvuslikest» vabariikidest. Riigis leidub alasid, kus sisuliselt ei saa elada ega äri ajada, kui sa pole just seal sündinud.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka kõigile ilmset tõika, et riigis pole presidendile mittealluvaid võimuharusid, sealhulgas sõltumatuid kohtuid ega sõltumatut ajakirjandust.

Nagu Nõukogude ajal muutub aina sügavamaks lõhe, mis lahutab riigi juhtkonna sõnu ja tegusid. Kõmisevalt kõlavate loosungite varjus võitlusest oligarhidega kuhjusid võimukandjatega seotud isikute varandused, juttudega rahu taastamisest Tšetšeenias varjatakse poolbandiitliku territooriumi tekkimist Kaukaasias, Ameerika-vastane retoorika ei suuda varjata maa ja valitseva klanni täielikku orienteeritust just läänele. Isegi niinimetatud Venemaa päästmisest ülemaailmsest finantskriist jääb lähemal vaatlusel järele vaid riigi reservide raiskamine Kremlile lähedal seisvate oligarhide vara säilitamiseks.

Kaheteistkümne valitsemisaasta vältel on Putin olnud edukas neljas asjas, millel ilmselgelt pole midagi pistmist riigi tegelike tähtsate probleemide lahendamisega: enda võimu kindlustamine, televisiooni andmine mõttekaaslaste kätte, loodusvarade takistusteta saatmine välismaale ja Ramzan Kadõrovi võimu kehtestamine Tšetšeenias. Kõik muu, millega tema meeskond tegelema hakkas, teoks ei saanud, vastupidi, kõige sellega kaasnesid üüratult suured kuritarvitused. Välismajanduslikult soodsate tingimuste aeg raisati riigi arengu mõttes tulutult.

Üllataval kombel on nende seas, kes pole rahul asjade käiguga riigis, ka Putin ise. Mõnes aasta alguses trükivalgust näinud programmilises artiklis kritiseeris ta tugevasti olukorda riigis, sealhulgas sisuliselt kõiki president Putini tähtsamaid otsuseid, näiteks kubernerivalimiste kaotamist või riiklike korporatsioonide loomist. President Putini ajal loodud Venemaa majandus «ei garanteeri meile stabiilsust, suveräniteeti ega väärikat heaolu», märkis presidendikandidaat Putin.

Emotsionaalne protest

Kuid protesti ülekasvamine massiaktsioonideks ei toimunud mitte pelgalt seepärast, et võimude suutmatus probleeme lahendada oleks ületanud kriitilise taseme. Nagu ikka Venemaa ajaloos, etendas tähtsat osa emotsionaalne tegur, nimelt venelaste aktiivne vastumeelsus võimude üleoleva ja isandliku käitumise suhtes.

Alguspunktiks sai nähtavasti Putini ja Medvedevi 2011. aasta septembris Ühtse Venemaa kongressil välja kuulutatud «vangerdus», mida selgitati napisõnaliselt: «Me otsustasime nii juba ammu.» Võimude üllatuseks selgus, et venelastel on oma väärikus, mille olemasolu võimukandjad olid ammu unustanud. Sõnadest «ärge tundke muret, kõik on juba teietagi otsustatud» piisas, et protestikatel mühisema panna.

4. detsembri valimiste varjamatu võltsimine ja küünilised lausungid – «kui minu valimised ei meeldi, pöörduge minu kohtusse» – olid viimaseks piisaks. Oma osa etendas ka presidendivolituste pikendamine: kui inimesed mõistsid, et lootust muutustele pole veel tervelt tosin aastat (kaks presidendi ametiaega), tekkis kindel soov võimukoridore õhutada.

Protestijate read paisusid tänu Putini varasemate toetajate massilisele lahtiütlemisele oma senisest kumiirist. Kui nädala eest toimus Moskvas Putini-vastane automeeleavaldus, võis valgeid linte (ausate valimiste eest võitleva liikumise sümbol) väga tihti näha kõrvuti Georgi lintidega, mille väljapanijaid peeti veel äsja võimukandjate kindlaks toetajaskonnaks.

Putin, kes rajas oma reitingu rahva pimedale armastusele, sattus sama tugeva vihapurske ilmnemisel enda loodud lõksu.

Osundan ühe veel hilja­aegu tuliselt Putinit pooldanud inimese ajaveebi (mõned ebatsensuursed sõnad siiski välja jättes): «Inimesed, keda ma kaitsesin ja kes pidid kaitsma minu maad, on ennast rasva söönud, iluoperatsioonil käinud, veetsid aina rohkem aega eneseimetluses ja ennast promodes, varastasid üha rohkem ja valetasid aina südametumalt, miks nad mööda Kutuzovit kihutavad ja kui ülepea on nad hõivatud minu rahva probleemidega.

Saadikud ja ametnikud ostsid korruste kaupa kortereid, kadõrovlased hakkasid karistamatult otse täna­val tapma, aga televisioonis hakati valetama ja PR-prohmakatest vaikima. Ja siis jõudis kätte hetk, mil ma tundsin, et mind on «petetud». Putinil oli võimalus saada selleks, kellena ma teda ette kujutasin. Ent selle võimaluse lasi ta käest. Ta vahetas võimaluse minna ajalukku ja saada laulude ja ballaadide kangelaseks iluoppide, ülbuse ja himude illusoorse maailma vastu. Ta ütles minust ja minu maast lahti...»

Pole midagi hullemat petetud lootustest. Just niisugust järsku armastuse vahetumist vihkamisega võisime terve möödunud aasta jooksul näha Vahemere araabia lõunakaldal.

Praegusest protestimeelsusest kõneldes rõhutatakse, et tänavale tulevad peamiselt Moskva ja Peterburi elanikud, mis tähendab, et Putini poliitika vastu protestib ainult õige õhuke elanikkonnakiht. Mingis mõttes on see isegi õige: piisavalt emotsionaalset ja organisatoorset ressurssi on kogunenud ainult kahes pealinnas. Samuti tuleb arvestada, et just seal rööviti kõige häbitumalt ja massilisemalt 4. detsembril valijate hääli.

Vaikiv protest

Kuid neist protestidest on võimudele hirmsam detsembris tehtud avastus, et Venemaa muude piirkondade elanikud, kes meeleavaldusi ei korralda, näitavad protesti üles vahetult valimisurnide juures. Ja see vaikiv, morn, ent ometi otsustav ja pöördumatu protest Venemaa provintsides on palju kohutavam kui kümned tuhanded pintsaklipslased Moskva tänavail.

Isegi kui unustada 4. detsembri valimistega sahkerdamine ja pidada tulemusi Venemaa rahva tõeliseks tahteavalduseks, selgub, et üle poole elanikest hääletas Putini partei vastu. Negatiivset suhtumist võimu väljendasid Venemaa 85 regioonist 45. Kui lahutada Putini parteid toetanud regioonidest maha Põhja-Kaukaasia islamivabariigid, mille tulemused on ilmselgelt ülepingutatud (82 kuni 99,5 protsenti Ühtse Venemaa poolt), ja arvestada võltsimiste osakaalu, siis on pilt üleüldisest «surmamärgist» võimudele veel lohutum.

Muide, selles mõttes on väga tähelepanuväärsed Eestis elavate venelaste antud hääled. Kodumaast ära lõigatud ja tuginedes ainult sellisele arusaamale elust, mida saab ammutada telekanalist Pervõi, hääletasid nad täiesti erinevalt ülejäänud maast, nii et toetus Putini parteile meenutas pigem Kaukaasia islamivabariike. See omamoodi ehe katse näitab, kui tugevasti erineb nende venelaste meelsus, kes tunnevad oma kodumaa tegelikkust, nende omast, kes tuginevad eranditult ametlikule propagandale.

Putin, kes ei käsitle talle omal ajal ootamatult sülle langenud võimu kui rahva tahte väljendust, on alati pidanud valimisi lihtsalt protseduuriks, millega kiidetakse heaks tema tegevus. Nüüd aga on ta ootamatult põrkunud rahva aina tugevneva sooviga tõusta tegelikuks suverääniks.

Autor on ajakirjanik ja ettevõtja, olnud muu hulgas üks Baltic News Service’i (BNS) asutajaid ja juhatuse esimees ning praegu tegev panganduses.