Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

AK

:

Hardo Pajula: Leviaatani läbikukkumine

Eesti kõrgharidussüsteem seisneb ujumises Soome.
Mark Steyni ainetel

Ma olen pikemat aega arvanud, et Eesti kõrgharidussüsteemi haletsusväärses seisus ei saa süüdistada üksnes kodumaist tölplust, vaid et siin on mängus palju võimsamad allhoovused. Mõne päeva eest saidki mu ebamäärased kahtlused kinnitust. Kõigepealt lugesin taas üle Tõnu Viigi suurepärase artikli «Kvaliteetharidus kõigile» (EPL 16.6.10), kus autor kirjeldab kõrghariduse kvaliteedi järjepidevat paranemist ja selle taseme sama pidevat halvenemist.

Üheks põhjuseks on Tõnu Viigi järgi akrediteerimiste ja atesteerimiste loodud võltstegelikkus, millest ma olen selles kontekstis Postimehe veergudel juba varem kirjutanud (29.7.10).
Seekord jäi mu pilk pikemalt peale aga teistele mõtetele: «Eesti kõrghariduse kvaliteedi järele valvajad on professionaliseerunud, institutsionaliseerunud ja võimustruktuuridega tihedalt põimunud» ja «…seepärast töötab meie riiklik süsteem jõulisemalt kvaliteeti langetava hoovana kui hariduse turumajanduslik situatsioon oma kliendisuhetest ja customer satisfaction’i taotlustest tulenevate ohtudega».
Ja kui ma siis paar päeva hiljem lugesin Briti poliitikafilosoofi John Gray silmiavavast esseest «Hayek kui konservatiiv», et «oma haridus- ja eluasemepoliitikaga on riik olnud kindlasti palju suurem traditsioonide ja ajalooliste kogukondade hävitaja kui turg», taipasingi, et kõrghariduse kvaliteedi kestev edenemine kajastab midagi palju sügavamat. Ja nimelt: nüüdisaegse riigi grandioosset läbikukkumist oma põhiülesannetega hakkama saamisel.

John Gray on moodsa riigi kitsaskohti põhjalikumalt lahanud ühes oma teises kirjutises «Hobbes ja nüüdisaegne riik», kus ta üritab tänapäevast Leviaatanit vaadata läbi selle ristivanema pilgu. Ja olgu ette rutates öeldud, et tulemus ei ole moodsale monstrumile eriti soodne.
Ent kõigepealt vast meeldetuletuseks paar sõna Hobbesist endast. Tänapäeva poliitikafilosoofia ühe alusepanija arusaamade vormivaks kogemuseks oli kahtlemata 1642. aastal puhkenud Inglise kodusõda. Hobbesi peateos «Leviaatan» valmiski ligi kümme aastat väldanud verepulma lõpuks.
Sõjakoledustest mõjustatuna väitis Hobbes, et inimühiskonnale omane loodusseisund on bellum omnium contra omnes (kõikide sõda kõikide vastu) ning et selle kahetsusväärse asjakorra ärahoidmiseks peavad inimesed looma tehisinimese: absoluutse võimukeskuse, millel on kodurahu kehtestamiseks ja alalhoidmiseks piiramatud volitused.
Oluline on aga see, et kuigi Hobbesi järgi peab riigil olema oma põhiülesande täitmiseks piiramatu võim, on see ülesanne iseenesest siiski väga piiratud ning seisneb tõepoolest üksnes kodurahu kindlustamises ja kodanikuühiskonna arenguks vajalike eeltingimuste loomises.
350 aastat hiljem kirjutab Hobbesi Oxfordi koolivend John Gray: «Hobbesi teooria õppetund on see, et nüüdisaegne riik on nõrk, sest see seab endale liiga kõrgeid eesmärke ja on kasvanud liiga suureks. Mis veel halvem, nüüdisaegne riik on läbikukkunud oma ülesandes juhtida meid kõikide sõjast kõikide vastu kodanikuühiskonna rahusadamasse.

Nüüdisaegsed demokraatlikud riigid on ise muutunud relvadeks kõikide sõjas kõikide vastu, milles rivaalitsevad huvigrupid võistlevad üksteisega riigi vallutamises, et seda siis ressursside hõivamiseks ja ümberjaotamiseks enda huvides ära kasutada. Oma nõrkuses on nüüdisaegne riik taasloonud selle looduse algseisundi, millest ta meid tegelikult välja pidi ­aitama. Selles looduse poliitseisundis on nüüdisaegsed demokraatlikud riigid kistud kõikide juriidilisse ja poliitilisse sõtta kõikide vastu, kus kodanikuühiskonna peamised institutsioonid üha nõrgenevad.»
Me oleme riigi lakkamatule laienemisele viivat mustrit korduvalt näinud. Meedia imeb elust välja mingi probleemi või pseudoprobleemi ning seda lahkavad juhtkirjad lõppevad pea eranditult pateetilise karjega: «Kus on valitsuse silmad?» Häältejanused poliitikud tunnevad kohustust reageerida, ning enne kui me arugi saame, on riik endale korraldada krahmanud veel ühe varem kodanike privaatsfääri kuulunud valdkonna.Et valitsuse sekkumine surub ühele või teisele ühiskonnagrupile peale sõnakuulamiskoorma, siis kaasneb sääraste regulatiivsete sammudega alati varade või sissetulekute ümberjaotamine. Konks ongi siin selles, et ümberkrabamisest võidab ikka mingi häälekas, pühendunud vähemus, samal ajal kui kulud kannab apaatne enamus, kes on ammu unustanud endalt küsida: mis üks või teine kodanike omavahelist suhtlemist puudutav teema üldse riigi asi on?

Ent häälekate vähemuste, võimuahnete poliitikute ja sügelevate kätega ametnike süüdistamine juhiks tähelepanu põhiprobleemilt kõrvale. Aluspõhjuse otsing juhatab meid aga ikka ja jälle ühe ja sama instrumendini: peeglini. Gray järgi on Leviaatani pannud vohama meie endi humanistlik hybris.
«Et puhas transtsendentne usk on kahanenud ja selle koha on endale võtnud igasugusest pilvetagususest puhastatud sekulaarsed õpetused või religioonid, ei suuda nüüdisaegne inimene leppida sellega, et riik on vaid lootusetult kohmakas tööriist, mis ei saa pakkuda lunastust, vaid üksnes hädapärast kaitset inimkonna ürgkurjuse eest.»
Teisisõnu, me võime küll loota, et hobbesliku riigi kaitsvas kasvuhoones võrsuvad vilju kandvad õied, kuid riik ei saa ise neid vilju kasvatada ning üha meeleheitlikumad katsed seda siiski teha võivad eelmainitud põhjustel lõpuks hävitada triiphoone enda ja jätta meid meie kurjuse meelevalda.

Nüüdisaegse Leviaatani on paisutanud meid kõiki ohustavate mõõtmeteni sügavalt ekslik ja upsakas arusaam, et piisavalt suure hulga seadustega on alati võimalik realiseerida kellegi ettekujutus ideaalsest ühiskonnast. See ei ole päris kindlasti nii. Juba sellepärast mitte, et me ei suuda kunagi kokku leppida, mismoodi üks ideaalne ühiskond välja peaks nägema.
Käesoleva kirjatüki moto on parafraas Mark Steyni teravmeelsest tähelepanekust, et «Albaania tervishoiusüsteem seisneb ujumises Itaaliasse». Möödunud aasta 18. veebruari Eesti Ekspressis ilmunud artiklis «Edasi tõotatud maale!» argumenteeris aga luuletaja ja keeleteadlane Joel Sang veenvalt, et tegelikult seisneb kogu Eesti ujumises Soome.
Nii kirjutab Sang meie väga halvale demograafilisele situatsioonile viidates: «Ühel hetkel ei suuda kahanev rahvastik enam ülal pidada paisunud riigiaparaati, rohkeid bürokraatlikke institutsioone, mida me suurriikide eeskujul oleme sigitanud ja üha sigitame.»
Tõepoolest, kui Leviaatani laiutamine ohustab kogu läänemaailma, siis meie linnriigis ei ole järjest kasvava monstrumi mehitamiseks lihtsalt inimesi. Huvitaval kombel ei küsi riigile järjest uusi korraldamist vajavaid valdkondi osutavad inimesed endalt kunagi: kui kõik need 570 000 töövõimelist elanikku hakkavad tegelema elu reguleerimisega, kes seda siin siis elama hakkab ja mis mõte sel kõigel siis lõppude lõpuks üldse oleks?

Mis kõige olulisem, Sanga artiklis olid ka konkreetsed ettepanekud olukorraga kohanemiseks, mille puudumist reaalsete lahenduste monopoli enda omaks pidav poliitiline ladvik profaanidele tihti ette heidab.
Nii kirjutab Sang: «Kuid eesti rahva stiihilisele soomestumisele, pihustumisele üle maailma või hääbumisele kodumaal on ka alternatiiv – sihiteadlik ja kavakindel lõimumine soomlastega ja Eesti astumine Soome riigi koosseisu.» Veelgi enam, välja on pakutud ka esmaselt vajalikud sammud: «Tuleks kohe käivitada riiklik integratsiooniprogramm, et minna aastatel 2013–2015 gümnaasiumis üle osaliselt soomekeelsele õppele.»
Täna (9.2.12) hommikuks oli Eesti Ekspressis Sanga artiklile 19 kommentaari. Mis tähendab ilmselt seda, et nii laiem avalikkus kui poliitiline koorekiht pidas luuletaja ideid liiga jaburaks, et nendele üldse kuidagi reageerida. Aeglaselt jahvatav krediidikriis teeb aga meile usutavasti juba varsti selgeks, et jaburuse ammendamatu allikas asub kusagil sootuks mujal.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
E24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Sünnipäev täna - 18. aprill

Palju õnne!

Leida Rammo

90

Leida Rammo

näitleja

Arne Mikk, 80

lavastaja

Tarmo Teder, 56

kirjanik ja teatrikriitik

Urmas Roosimägi, 56

erukaitseväelane

Piret Bristol, 46

kirjanik

Juhan Ulfsak, 41

näitleja

Priit Võigemast, 34

näitleja