Kaia Vask: aktsioonide lainele

, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu peasekretär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaia Vask
Kaia Vask Foto: Erakogu

Kollektiivlepingu seaduse muutmise eelnõu, mis annab võimaluse tähtajatu kollektiivleping üles öelda, on vesi töötülide ja streikide veskile.


Eesti on seni nautinud suhteliselt rahulikku sotsiaaldialoogi. Kollektiivlepingu tingimuste kehtivus pärast lepingu tähtaja lõppu on taganud selle, et töötajad ei kipu aktsioonidega naljalt uute lepingute sõlmimist nõudma.

Kui riigikogu kõnealuse eelnõu vastu võtab, siis on vaja ka senikehtinud tingimuste edasikestmiseks midagi ette võtma hakata. Positiivne on see, et töötajatele saab lõpuks selgeks kollektiivlepingu olulisus, mida pahatihti unustatakse, arvates, et kõik need lisagarantiid töötajatele on andnud tööandja hea tahe.

Eelnõu seletuskirjas puudub mis tahes mõjuanalüüs selle kohta, mida seadusemuudatus kaasa toob. Mulle tundub, et eelnõu algatanud ettevõtjad ja ka selle vastuvõtmist toetav valitsuskoalitsioon ei ole asja kuigi põhjalikult läbi mõelnud.

Tõenäoliselt loodetakse, et Eesti töötajad ei julge massiliselt uusi kollektiivlepinguid nõuda. Hirmutamine mõjub aga ainult teatud piirini ja töötajatel saab ühel hetkel kartmisest villand. Meie töötajate sütitamiseks kulub küll palju süüteainet, aga süttinud lõke põleb üsna heleda leegiga.

Paljud meist on kuulnud tööandjate lauset «ei taha, et meil läheks sama moodi kui Soomes», millega mõeldakse pidevaid aktsioone ja töötajate julgust vähimagi ebaõigluse korral töökohalt välja marssida.

Seadusemuudatus, mis annaks tööandjale võimaluse loobuda pärast kollektiivlepingu ülesütlemist kõigist senistest töötingimustest, toob paratamatult kaasa just aktsioonide, ka streikide hulga suurenemise.

Lisaks muutuvad palju teravamaks tavapärased kollektiivlepingu läbirääkimised. Seni teati, et kui kokkuleppele ei jõutud, kehtib senine kollektiivleping. Kavandatav muudatus tekitab olukorra, kus läbirääkimiste survestamine ei olegi võimalik, ütlemata üles vana lepingut. Töötajatele jääb kaks valikut: leppida sellega, mida tööandja suvatseb anda, või öelda leping üles ja minna aktsioonile.

Olen kindel, et paljud ametiühingud juba valmistuvad olukorraks, kus kollektiivlepingu seaduse muudatus on riigikogus läbi surutud. Kasutan sellist väljendit, sest teistsuguseks mõtteks ei anna alust õiguskomisjoni protokoll ega eelnõu esimese lugemise stenogramm.

Need ametiühingud plaanivad juba praegu meetodeid järgmiste läbirääkimiste survestamiseks. Nad arvestavad sellega, et aktsioon saab lõppeda vaid uue kollektiivlepingu sõlmimisega. Alternatiivi mina sellele ei näe.

Kui pikaks sellised aktsioonid venivad, ei oska keegi ennustada. Eesti kollektiivsete töötülide regulatsiooni analüüsinud Belgia eksperdid märkisid, et läbirääkimised ilma aktsioonivõimeta on kollektiivne kerjamine. Olen veendunud, et kerjata ei taha keegi, kes endast lugu peab. Seda võib teha korra, võib-olla kaks, aga mitte igavesti. Ametiühingud peavad endast lugu ning nende huvide ja arvamuse eiramine saab kesta vaid piiratud aja.

Tugevad ametiühingud sellest seadusemuudatusest ei sure. Olukord muutub Eestis pingelisemaks, aktsioonid tavaliseks, paljud ettevõtted kannavad streikide tõttu majanduslikku kahju. Pildilt võivad kaduda mõned ametiühingud, asemele tulevad uued ja tugevamad, kes tõhusalt töötajaid organiseerivad ning nende õiguste eest seisavad.

Kahtlemata suureneb töötajate soov seista oma õiguste eest palju jõulisemate meetoditega kui praegu. Kas Eesti ettevõtjad seda ka tegelikult tahavad, on iseasi. Arvan, et selle seaduseelnõu puhul tasub meenutada vana ütlust: «Vaata ette, mida sa soovid, sa võid seda ka saada.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles