Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arstiteadusüliõpilaste Selts: usume Eesti meditsiini

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Helen Lempu | FOTO: Erakogu

Kujutlege hetkeks, et olete arst.
Kaunis talvehommik! Virgudes loodate, et abikaasa on juba ärganud ning küpsetab pannkooke. Kahjuks see nii siiski ei ole. Te abikaasa on 32 tundi järjest valves ning teid ootab ees 48-tunnine tööpäev, mis algab haiglas, jätkub kiirabis ja lõpeb valvega maakonnahaiglas. Arstiks õppides teadsite, et ees ootavad pikad öövalved, kuid sellist graafikut te siiski valinud ei ole. Olude sunnil tuleb katta ka lahkunud kolleegide töötunnid.

Liisa Kullamaa | FOTO: Erakogu



Pojaga hommikusöögilauda istudes küsib too, kas te ikka mäletate tema tänast jalgpallivõistlust. Peate taas kord raske südamega vastama, et mäletate, aga olete sel ajal tööl. Selle peale vastab poeg nukralt: «See, et sa minu jalgpallimängudele ei jõua, on ammu teada, aga sa ei ole isegi siis minuga, kui mina mõnikord haige olen!» Olete murtud, et te laps end niimoodi tunneb.

Viite poja kooli ja üritate talle veel kooliukse ees naeratada, kuigi südames on pisarad. Kiirustate tööle, et mitte valve üleandmisele hiljaks jääda. Veel enne haiglat helistab teile sõbranna, kes palub, et te tema naabri minia üle vaataksite, kuna tal endal ei ole perearsti – neid lihtsalt ei jätku kõigile. Ohkate raskelt, missioonitunne teis päästab patsiendi ning lubate oma tööpäeva ainsa pausi talle. Astute sisse kabineti uksest ja järjekordne töö-/ööpäev võib alata.

Paneb mõtlema?

Praegu on selline koormus nii mõnegi arsti olevik, kuid süsteemi tõelise lõhestumise vältimiseks vajaliku sisulise dialoogi puudumine toob kaasa olukorra, kus kirjeldatud tume seis on kõigi Eesti arstide tulevik. Meie, tulevased arstid, oleme tõsiselt mures tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse pärast. Murelikuks teevad meid mitmed asjaolud. Praegu on arstid arstide vastu ja haiglad haiglate vastu. Raskustundega jälgime tööandjate ja töövõtjate võimetust jõuda ühiste kokkulepeteni. Olukorda raskendab riigi suutmatus probleemi isegi tunnistada.

Leheveergudel figureerivat pea mitmetuhandelist keskmist arstipalka nähes on lugejad nõutud – olukord tundub ju hea! Statistika suudab peita lisatunnid ja valved maakonnahaiglates, milleta arstiabi kättesaadavus poleks pooltki seda, mis see on praegu.

Leiame, et väikese riigi ainus võimalus on väärtustada oma inimesi. Praeguses süsteemis töötavad meedikud ilusates haiglahoonetes uhkete masinatega, kuid töötingimuste hulgas ei ole minutitki puhkepausi ega võimalust süüa lõunat. Riik peab mõistma, et uhked, kuid sisutud lahendused meid enam ei päästa. Maapiirkondadesse siirduvatele arstidele mõeldud starditoetus kõlab küll hästi, kuid seda jätkub vaid kümnele arstile. Niisugused lühinägelikud kampaaniad tõestavad, et puudub süsteemne tegutsemine ja lahenduste otsimine.

Kõige eelöeldu valguses paistab tulevik üsna trööstitu. Tahame aga rõhutada, et sirgumas on noored tulevased arstid, kes siiski usuvad meie ühisesse tulevikku. Oleme algatanud seadusmuudatuse, mille tulemusel on tulevastel arstidel juba õpingute viimastel aastatel võimalik töötada abiarstina oma kodumaal ning esimene aasta on tõestanud, et noorte soov siduda oma tulevik Eestiga on suur. Alustame koos Eesti Nooremarstide Ühendusega kampaaniat, millega kutsume üles kõiki inimesi uskuma Eesti meditsiini tulevikku nii südames kui ka tegudes.

Kallis lugeja, alustada saad juba sellest, et annad oma hääle leheküljel www.meditsiinitulevik.com ja näitad välja, et sina toetad meie meditsiini tulevikku. Kampaania leiate ka Facebookist. Iga hääl annab lisapõhjuse, mille nimel pingutada.

Tagasi üles