Hardo Aasmäe: kunstiakadeemiale appi!

Hardo Aasmäe. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Hardo Aasmäe meelest peaks kunstiakadeemia jätma jonni ehitada uus peahoone vanasse asukohta ja rajama selle hoopis väiksemas mahus Kumu naabrusse Kadriorus. Vanalinnas olevad rendipinnad tuleks aga renoveerida.

Kunstiakadeemia (EKA) uue hoone ehitus on jooksnud ummikusse. Nagu kolme põrsakese muinasjutus, kus üks põrsake lammutas kevadel oma vana maja maha, sest suvel on ju soe. Korista ja tuuluta… Igavene tüli. Sügisel aga uue ehitamiseks hundilt luba ei saadud ja seepärast tuleb teiste sõbralike põrsakeste juurest ulualust otsida. Nali naljaks, kuid praegu tuleks Eesti kunstiõpetusele appi minna.

Mõistagi pole praegu arukas kutsuda rahvast üles korjandusele EKA uue hoone ehituseks ega haridusministeeriumi vaenamiseks. Ilmselt on aeg Eesti ühiskonnast mõistlik nõu kokku korjata, mida edasi teha.
Üks eesmärk võiks olla EKA juhtkonna vaimne võõrutamine kinnisideest ehitada uus hoone kavandatud mahus Tallinna Tartu mnt 1. Praegu pole see enam arukas ega teostatav. Tartu maantee krunt võiks samas hästi toimida tagatisena, et uus EKA peahoone kuhugi kunagi ikkagi kerkib.

Praegu on EKA peahoone ehitus justkui nõukogudeaegne laulupidu. Moskvast vaadatuna oli tegemist sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku ettevõtmisega (rahvariides töötajad kandsid ju reipaid loosungeid viisaastaku täitmisest nelja aastaga). Tegijatele oli olukord vastupidine. Vormilt sotsialistlik, sisult rahvuslik. (Tühja kah neist loosungitest, ürituse nimel kanname korraks rongkäigus ära!)

EKA peahoone ehituseks Brüsselist raha küsimisel lehvib kunstihariduse arenduse lipp. Raha saamiseks on tegu on tarviliku vormiga. Tegijate jaoks on ettevõtmise ilmseks sisuks PPP-äriprojekt, kus kunstiõpetusel on oma koht. Muidu pole seletatav hoone ootamatu kerkimine neljateistkümne korruse kõrguseks. Üliõpilasi pole ju tuhandetki.

Praegu on ilmnenud, et keldri kaks parkimiskorrust on juba EKA koosseisust raha eest hääletult lahkumas. Kuigi ametlikku ettemüüki pole tehtud, on tegu ilmse juriidilise keerutamisega. Tõenäoliselt on ka olematu maja ülemistel korrustel toimunud midagi sarnast. Kuigi selle kohta praegu otseselt pabereid ei ole või ei leita, on see mõtteroima vormis kindlasti kusagil toime pandud.

Ärilisest vaatepunktist pole ideel viga midagi. Osa korruseid tooks äritulu, mida kasutatakse EKA rahastamiseks. Riigil kulu vähem. Halbadel aegadel on äri osa majas suurem, headel aegadel väiksem. Praegune viga seisab kahjuks selles, et EL ei rahasta hariduse tagaukse kaudu äriprojekte. Meil ei ole praeguses Euroopa olukorras sellise asjaga mõistlik «kuulsaks» saada.

Nimetatud õhustik on SA Archimedes ilmselt ettevaatlikuks teinud. Asja läbiminekul võiks rektor maja valmimisel lahkuda kuulsuse tipul, kuid euroraha kasutamise sihipärasuse järelkontroll kestab aastaid. Hilisemate pahanduste korral vastutab lõpuks riik ja tema institutsioonid, kes rahataotlusi Brüsselisse lähetasid. Avalik-­õigusliku EKA vastutus on kaudne. Niisuguseid asju võib teha, kuid oma raha eest.

Praegu paikneb EKA suuremalt jaolt rendipindadel Tallinna südalinnas. Kaks neist vanalinnas. Vanalinna ruumid on oma loomult kunstiõppeks üsna sobilikud. Vanalinnas kasutatavad rendipinnad kuuluvad avalikule sektorile. Seega on EKA kurtmine suurte rendikulude üle üheülbaline.

EKA põhirahastaja on riik. Rendi kaudu läheb see raha vanalinnas tagasi avalikule sektorile, n-ö ühest taskust teise. Seoses maja puudumisega on EKA-l ära jäänud vana maja kütmise ja elektrikulud. Kuigi uued rendiruumid on kõrgete lagedega ja õhu kütmise kuupmeetreid palju, vajabki kunst avarust.

Vanalinna majade seinad on enamasti meetripaksused ja küll need sooja hoiavad. Palju muret­tekitavam on suundumus, kus riiki ahvatletakse paigutama raha avalikule sektorile kuuluvate hoonete mahajätmisse vanalinnas. Hea peremees nii ei tee.

Vanalinna hoonetele on üha raskem leida tõhusat kaasaegset kasutust. Elanikud lahkuvad ja neid tagasi ei meelita. EKA poleks vanalinnas halb asukas. Seepärast tundub mõistlikuna remontida põhjalikult EKA vajadusteks endine rüütelkonna hoone Toompeal. Ilmselt vajaksid remondiraha ka hooned Suur-Kloostri ja Pikal tänaval.

Neile lisaks oleks uut EKA peahoonet ikkagi vaja. Kuid mitte nii suures mahus nagu Tartu maanteele ehitada tahetakse.

Ühe võimaliku asukohana võiks pakkuda Kumu krunti Kadriorus (Lasnamäel). Kui Kumu hoone on hapralt ehitatud ega kannata neljakorruselist pealeehitust, võiks selle ehitada Kumu «kohale». Tänapäeval võivad korrused toetuda vaid betoonvaiadele.

Paas kannab hästi. Ruumi paepealsel jätkub. Õppetööks on head tingimused. Õpetuslikku kunsti leiavad õppurid käepäraselt nii Kumust kui ka väliskunsti muuseumist. Vaated Tallinnale, merele, Lasnamäele… Kadrioru pargis on võimalik harjutada loodusmaalimist. Pealegi pole uut krunti vaja. Aitab servituudist.

Kujuneks omamoodi kunstikeskus, kus pae sisse peidetud märkamatud alumised korrused kätkeksid kunstivaramut, ülemised koolitust. Samasse võiks rajada külalisateljeede kobara. Seda pole Eestis üldse. Kunstnikud rändavad maailmas ringi hea meelega. Meil pole neil kusagil peatuda. Puudub võimalus oma kunstnike liikumisvõimaluste avardamiseks rahvusvahelist vahetuskaupa teha.

Tagatipuks aitaks EKA peahoone paigutamine Kumuga samasse kohta leevendada ühte vana linnaehituslikku viga. Kumu äraviimist Tallinna kesklinnast. Olin üks nendest, kes oli Tallinna Kesklinna halduskogus jäigalt selle vastu. Praeguseks on see meile kaela toonud lisakulu. Inimeste Kadriorgu meelitamine maksab. Kesklinnas viibivad nad loomupäraselt. Paemurdu rajatud hoone kütmine ja niiskuse kõrvaldamine on samuti kulukas.

Selline imelik ja kallis Kumu ehitus oli ilmne lotovõit ehitajale. Tuli kõigepealt rajada paemurd (süvend), kuhu Kumu ehitada. See sisaldas üsna väärtuslikku paekivi. Rajada paemurd Tallinna linna, looduskaitseobjektile – sellest ei julgeks praegu keegi unistadagi. Ma ei tea, kas maavara kasutamise eest riigimakse maksti. Ilmselt mitte. Tõenäoliselt maksis tellija (kulka rahaga) kinni ka kaevandamise. Tagantjärele võiks see lugu olla üsna õpetlik.

Kumu-jutt ei ole praegu suusoojaks kõneldud. Kumu ehitus on jätnud paljudele mulje kunstitegijate isekusest ja jonnakusest. Hoone maksis sadu miljoneid kroone. Riik võttis üsna suure laenu. Kulka maksis betooni eest veel eelmise kevadeni.

Sajad miljonid kroonid peideti Lasnamäe paelavasse, mida inimesed tavaolukorras ei näe. Sinna tuleb eraldi minna, leida see üles ka sügistalvises pimeduses. Ühelt poolt on Kumu maastikku peitunud betoonehitis. Teiselt poolt avaneb uhke paraadsissekäik, mida varjavad puud. Kumu on justkui Maginot liini luksuspunker pargi varjus. Hea, ohutu ja mugav kroonitud päid vastu võtta, arutada pealetungiplaane jne… Paraku rindemehi see ei huvita, pigem vihastab.

Õpetlik on jälgida naabrimeeste soomlaste elutarkust. Kiasma ehitati kesklinna, peaaegu kõige käidavamasse kohta. Kõigil on see silma ees. Maksis Kiasma palju tahes, kuid kõik näevad, mis selle raha eest on tehtud. Rahul on ilmselt ka väga kunstikauged inimesed, kes võib-olla pole kunagi sinna sisse astunud.

Sellest pole midagi. Tegemist on ühise ettevõtmisega, mis rahuldab kunstihuvilisi. Samas ehitatakse teistele spordiväljakuid, kiirteid, loodusradasid… Huvisid on ühiskonnas erinevaid, kuid nende tasakaal tagab sidususe.

Kumu ehituse rahalugu just lõppes, kuid uus kunstiehituse saaga juba käib. Paraku on see välja kukkunud omamoodi väljapressimisena. Algselt pidi hoone olema üheksakorruseline. Äkki tuli välja, et vajatakse 14 (16) korrust (õigupoolest oleks tingimustele mittevastav võidutöö tulnud kohe arhitektuurivõistluselt kõrvaldada).

Mis sellest. Rahvas, pange raha letti, muidu olete kultuurivaenulikud! Seejärel asuti lavastama eneseohverdust, kuna raha ei tulnud piisavalt kiiresti ja palju. Jonnimiseks lammutati oma maja maha. Jääme üliõpilastega lageda taeva alla. Las kõik näevad, kuidas Eestis kunstiõpetust taga kiusatakse!

Edasi on häda linnavalitsusega. Sindrinahad ei anna kiiresti ehitusluba. Varjuvad mingi detailplaneeringu taha. Mõistagi on nad mühakad. Seal on korruptsioon. Tagatipuks juhib neid Savisaar. Uus vaenlane on SA Archimedes. Hoolimatud, ebakultuursed. Tegemist on vana Tartu vaenuga. Veel see Aaviksoo. Füüsik. EKA hakkab üha rohkem meenutama Venemaad, kes ise on aateline ja õilis, kuid välisvaenlane kiusab ja kõik naabrid on halvad.

Ligihiilival kokkuhoiuajastul hakkab see mõjuma kunstipillerkaarina. Pealegi kipub EKA sisu kokku kuivama, mitte laienema. Arhitektuuriõpetus libiseb tehnikaülikooli. Võib-olla on teisigi lahkujaid. Sellises olukorras süveneb ühiskonna vastuseis EKA rahastamiseks. Selle peatamiseks peab kunstirahvas ennast kokku võtma ja asuma omade hulgas korda looma. Vastasel juhul lüüakse ühiskonnas asjale üldse käega, sest raha on mujalegi hädasti vaja. Me pürgime teadmistepõhise, mitte kunstipõhise ühiskonna poole.

Majaehituse varjuteatris on sisulised otsustused libisemas EKA-väliste ebamääraste taustajõudude kätte. Seepärast oleks olukorra päästmiseks mõistlik algatada EKA-le uue koha leidmiseks avalik arutelu. Kõigepealt võiks teha ühe ajakirjandusliku ümarlaua. Mõtleks veel kunstirahva abiks.

Autor oli aastatel 1990–1992 Tallinna linnapea