Vello Vikerkaar: sõbrad

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vello Vikerkaar
Vello Vikerkaar Foto: SCANPIX

Nagu teie, ootan ka mina põnevusega, kas Anna-Maria Galojanile antakse Suurbritannias poliitiline varjupaik või mitte.


Ma imetlen tema uljust selline samm astuda, aga samal ajal imestan, kuidas ta küll leidis Briti advokaadi, kes on valmis tema asja ette võtma. Nad ei ole üldse odavad ja kui ta pole osanud raha kuidagi kõrvale nihverdada, kas ta siis müüb oma tippmoekad rõivad eBays maha, et tasuda mitu­sada naela tunnis, nagu tema käest kahtlemata nõutakse?

Või maksab mõni erakond tema arved kinni? Ja kas ta saab ikka uuesti Playboy esikaanele? Äkki mõtleb ta juba oma jutusaate peale? Ons ERR valmis talle seda pakkuma või on ehk kohasem Tallinna TV? Või jääb ta endiselt nimeka välis- ja energiapoliitika analüütiku liistude juurde elitaarses ingliskeelses žurnaalis The Baltic Times?

Lisaks Anna-Mariale: mis on saanud sellest kunagisest Pirita poliitikust, kellele meeldib Ampsus kohvi juua? Kas ta pidi ainult saadud altkäemaksu tagasi andma? Vanglakaristust ei saanudki? Kas ta kaotas süüdimõistmise järel sõbrad?

Ega see kõik tema perekonda puudutanud? Kas me näeme, kuidas ta tuleb poliitikasse tagasi pärast seda, kui on leidnud päästmist Meie Issanda Jeesuse Kristuse poolt? Need küsimused kummitavad mind alati, kui näen teda kohvikus kohvi rüüpamas ja sõpradega rõõmsalt naermas.

Või siis need Eesti ärimehed, kes vaevlevad parajasti kohtuasjade küüsis? Need maadevahetuse mehed. Kas nad tõesti peavad riskima homoseksuaalse vägistamisega kinnipidamiskohas? (Kas ELi vanglates üldse vägistatakse?) Ja kes neist saab kõigest tingimisi, mis tähendab, et nad peavad pool aastat kodus istuma ja ajalehte lugema, enne kui võivad taas kohalike kangelastena äriellu sukelduda?

Ja too ärimees, kes võib-olla maksis, aga võib-olla ei maksnud ka, et tema partner maha koksataks? Ma näen teda iga nädal toidupoes, aga ei ole suutnud nii palju julgust koguda, et esitada enesestmõistetav küsimus. Kas «kuidas mõrvaasi edeneb?» oleks kohane küsimus kultuuri puhul, kus niisamavestluse puudumine on lausa troonile tõstetud?

Kanadas üles kasvades polnud meil kunagi nii suurt õnne, et näha kodumaiseid kriminaale toidupoes. Kui keegi juba skandaali küüsi sattus, taandus ta täielikult avalikust elust. Teda võis ehk tabada pidžaamas majast väljumas, et hommikused ajalehed ära tuua, aga poodi või kohvikusse minek oleks olnud liiga ohtlik. Ent Eestis on kõik nagu üks suur katoliiklik abielu: nii heas kui halvas saame me ikka hakkama.

Kanadas oli mul skaudijuht, kes vahistati ebasündsa käitumise eest, kui ta näitas kooliõues väikestele poistele oma riista. Väidetavalt oli ta liputanud täiesti klassikaliselt (vihmamantlis), aga poistele polnud see muljet avaldanud.

Nad jätkasid segamatult oma tegevust mänguväljakul, kuigi hiljem kulutati nende peale tuhandeid dollareid tundide kaupa kestnud kohustusliku nõustamise eest. Aga skaudijuht?

Toona polnud veel internetti, nii et ta pakkis asjad kokku ja suundus mõnetunnise teekonna kaugusel asuvasse linna, kus ta võis end turvaliselt tunda vähemalt seni, kuni kodulinna ajaleht polnud sinna jõudnud.

Siis oli veel mu tennisetreener, kes sattus vanglasse vahetusõpilasega mehkeldamise eest. Väidetavalt oli treener palunud Skandinaavia poisilt tema füüsise hindamiseks aluspesus fotosid, mida poiss ka tegi. Kui ta kohale saabus, ootasid teda ees spetsiaalsed väljakuvälised treeningtunnid. Pärast vabanemist suundus ka treener mõne tunni kaugusele uut elu alustama – loodetavasti ei sisaldanud see enam tema eritreeninguid...

Üks koduloomuuseumi direktor sattus kohtu ette iha tõttu hoida enda kodus kellegi teise eksponaate, võib-olla ta kavatses need lausa eBays maha müüa. Tema perekond väitis lõpuni välja, et mees on täiesti süütu, aga kohus jäi teisele arvamusele ja saatis ta vangi. Kehva tervise tõttu enneaegselt vabanenud, asus ta elama uude kohta ja suri mõni aasta hiljem, arvatavasti häbist ostrakismi pärast. Tema loost räägiti nii palju, et ta ei saanud minna isegi toidupoodi, ilma et keegi poleks tema poole hüüdnud «häbi!».

Ja kõige selle moraal? 34 miljoni elanikuga maal on kurjategijad asendatavad.

Mul ei ole olnud kordagi võimalust viibida Kanada vanglas, mistõttu võtsin 1990. aastatel vastu kutse külastada üht Eesti vanglat. Mäletamist mööda ei olnud seal ühtegi poliitikut, vaid ikka tavapärased vargad ja vägistajad, kes kandsid karistust ELi-eelsetes räpastes ja armetutes vanglates. Lisaks kõigele tegutses seal raamatuklubi, kuhu kõnelema mind kutsutigi.

Me leidsime päris hästi ühise keele, kuigi ma mäletan ainult seda, et raamatutest ei rääkinud me sõnagi. Muu hulgas kõnelesime nende kuulsast kaasvangist, narkoäri eest vanglas istuvast välismaalasest, kes raamatuklubi tegevuses ei osalenud. Võib-olla sellepärast, et ta oli mu tuttav? Või siis ei osanud ta sõnagi eesti keelt, milles käis klubi töö?

Külaskäigu järel hakkasin mõnelt vangilt telefonikõnesid saama. «Kust te mu numbri saite?» küsisin neilt. «Ja kust te üldse telefoni saite?»

«Vanglas võime me kõike saada,» vastas helistaja.

Jah, nad võisid kõike saada peale mu tagasituleku, mille vanglaülem rangelt ära keelas. «See on vangla, mitte mingi Tallinna kohvik,» ütles ta, kui vangid olid mind juba kolmandat korda enda juurde kutsunud. «Siin ei saa omapead muudkui sisse-välja käia.»

Mõni aasta hiljem sai üks vangidest vabaks ja kutsus mind kaasa Patareid külastama. Ta oli seal mitu aastat istunud ja tema kommentaaridest ringkäigu ajal kumas nii suuri teadmisi, et meie giid, kunagine vangivalvur, tundis vajadust pärida, kuidas üks turist saab nii palju teada.

Ringkäigu järel astus eksvang eksvalvuri juurde, surus tal kätt ja ütles, kes ta tegelikult on. Ta ei olnud kunagi selle valvuriga kokku puutunud, aga oli lugenud tema raamatut vanglaelust ja austas teda väga.

Jõime hiljem äsjavabanenud sõbraga kohvi ja ta ütles, et oli astunud ülikooli, mis tegi mulle suurt rõõmu. Laenasin talle 500 krooni ega näinud teda enam kunagi, isegi mitte toidupoes.

Aga ma tean, et see on ainult aja küsimus, millal me uuesti kohtume. Nii väikesel maal on
mittekohtumine lihtsalt statistiliselt võimatu. Aga kui me kohtume, siis kuidas peaksin ma väikese ühiskonna kombeid silmas pidades temasse suhtuma?

Kas ma peaksin, nagu Eesti ühiskonnas tavaks, teda vaikides tervitama tagasiilmumise pärast ja teesklema, et minevik on ammu ookeani voolanud? Sest nagu üks Eesti poliitik mulle kunagi seletas, vajame me nii tillukeses ühiskonnas kõiki inimesi. (Tihtipeale paistab küll, et me ei vaja sugugi neid, kes elavad Ida-Virumaal, aga see on juba teine ­lugu.)

Nii et kas ma peaksin tema käest küsima, kuidas käsi käib? Kas ta ikka lõpetas ülikooli ära? On tal hea töökoht? On ta õnnelik? Abielus? Lapsed? Või peaksin rinna ette ajama ja küsima seda, mida ma tegelikult teada tahan: kas ma näen veel kunagi oma 500 krooni?

Ma ei ole Anna-Mariaga kunagi kokku puutunud, aga mul on tunne, et ma tunnen teda. Ma olen jälginud paljusid tema tegemusi ja üleelamisi Facebookis, kus meil on kolmkümmend ühist sõpra. Mul on tunne, et tema saatuseks on tõepoolest juhtida jutusaadet ja kui see nii läheb, siis ma loodan, et ta vastab kõigile mind põletavatele küsimustele.

Praegu on tal Facebookis 5000 sõpra, aga kas keegi on pärast süüdimõistmist sõprusest ka loobunud? Või on see asjaolu hoopis talle sõpru juurde toonud? Kas ta on kunagi ka kellegi sõprusetaotluse tagasi lükanud?

Ma ei ole veel püüdnud temaga sõbraks saada. Huvitav, kas ta võtaks mind tõsiselt? Kas ta tahaks olla mu sõber?

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles