Hannes Tamjärv: Eesti energiapoliitika on saastamiskeskne

Hannes Tamjärv Foto: Mihkel Maripuu

Ettevõtja Hannes Tamjärv kirjutab, et Eesti võib mõnes vallas kuuluda küll lääneriikide hulka, kuid energeetikasse suhtumise poolest käitume nagu Kesk-Aafrika riik.

Paljude jaoks meist on pikema ja laiema visiooniga ettevõtmised tähtsamad ja ka huvitavamad kui kiire kasu. Rocca Al Mare kooli või Heateo Sihtasutuse puhul pole kiiret kasu vist võimalik ette kujutadagi. Aga näiteks ka Hansapanga asutasid ettevõtjad, kellel kasumi teenimise kõrval mõlkus meeles ka muu – luua Eestis nüüdisaegne teenusorganisatsioon, mis oma tegevuselt ja veel enam suhtumiselt võiks olla kogu ärisektori eestvedajaks.

Samamoodi suhtusin 2005. aastal taastuvenergiasse investeerimisel. Võin öelda, et senini on tegemist minu elu kõige vähem tasuva investeeringuga. Omal ajal tehtud otsus investeerida taastuv­energia sektorisse oli täies ulatuses visiooni- ja missioonipõhine.

Jah, tõsi on, siis räägiti sellest, et elektriturg kunagi avaneb, riik lõpetab mastaapse põlevkivienergeetika subsideerimise ja tuuleenergia muutub konkurentsivõimeliseks ka turutingimustes. Aga ausalt öeldes tundus see toona siiski väga kauge ja uduse väljavaatena. Ja tõsi ongi, et tänaseni näivad põlevkivipõhise Eesti energeetika alase mõtlemise bastionid püsivat kaljukindlalt.

Riik proovis elektrituruseaduse kaudu määrata Narva Elektrijaamadele toetuse aastakümneteks ette. Kui Euroopa Komisjon seda plaani ei kinnitanud, mõtles riik välja uue plaani toetada põlevkivienergia monopoolset seisundit läbi järgmise perioodi Eesti saastekvoodi lõviosa eraldamisega Eesti Energiale. Näis, mis sellest loost saab.

Kodanikuna on minu võimalused Eesti vastavat valdkonda juhtivate poliitikute mõtteid mõjutada piiratud. Kuid teatud printsiibid on siiski pühad, millest üle astuda ei tohiks. Võib-olla ehk kõige tähtsam on pidada oma lubadusi. Seni on meie riik selles head eeskuju näidanud.

Näiteks kooli rajasime oma rahaga, sisuliselt kinkisime selle riigile ja pole selle eest midagi vastu küsinud. Oleme selle olukorraga rahul, sest ainus asi, mida me koolitegevuse puhul üleüldse oodanud oleme, on olnud võimalus toimetada riigi enda kehtestatud reeglite järgi. See on toiminud. Taastuv­energiasse investeerimisel kipub aga minema teisiti.

Kohalikud ja rahvusvahelised investorid on valdkonda investeerinud ligi 500 miljonit eurot, tehes neid investeeringuid riigi eest ja riigi kehtestatud tingimustel. Seejuures ka kõige pimedamatel ja pessimistlikumatel masuaastatel jätkus taastuvenergia valdkonda investeeringute vool.

Tulenevalt sellest, et riik oli 2007. aastal vastu võetud elektrituru seaduse muudatustega andnud lubaduse, et investoritele on valdkonda investeerimisel tagatud pikaajaline perspektiiv.

Ma saan aru, et majandusministeerium soovib jätkata keskkonda saastava põlevkivienergeetikaga ning seetõttu piirata ­uute taastuvenergiavõimsuste kasvu, ja kui see on läbikaalutud ja põhjendatud valik, ei tohi kellelgi selle vastu midagi olla. Ent olemasolevate reeglite tagasiulatuv muutmine on sõnamurdlik.

Paljuräägitud 2007. aasta seadusemuudatus, mis tõstis taastuvenergia tasusid, oli meie jaoks küll väike meeldiv üllatus, kuid kindlasti mitte midagi sellist, mis oleks püstitanud pudrumägesid või pannud voolama piimajõgesid.

Vaatame tõele näkku. Toona kehtestatud taastuv­energia toetusele vaatamata on Eesti üldine majanduspoliitika olnud väga põlevkivi- ja seega saastamiskeskne. Kõige enam doteeritakse Eestis teatavasti põlevkivienergiat.

Riigi kehtestatud kunstlik hind kümme eurot tonni kohta, arvestades, et maailmaturu hind on hinnanguliselt ligikaudu kolm korda kõrgem, tähendab seda, et doteerime põlevkivielektrit sadade miljonite eurodega igal aastal, viimase viie aasta jooksul umbes 1,25 miljardi euroga.

Taastuvenergiat selle kõrval on viimase viie aastaga toetatud kokku 105 miljoni euroga. Sellele lisaks on põlevkivienergeetika jätkamist soosivat põlevkivi ja hakkepuidu koospõletamist toetatud 33,4 miljoni euroga.

Kusjuures riigi suhtumist taastuvenergiasse näitab ilmekalt ka see, et millegipärast on taastuvenergia toetus toodud kodanike elektriarvetel eraldi välja, põlevkivi dotatsiooni elektrienergia tootmises aga pigem varjatakse.

Märgilise tähtsusega on minu jaoks ka see, et kui põlevkivienergeetikat doteerib riik odavama põlevkivihinna, tasuta CO2 kvootide ja riigieelarveliste eraldiste näol, siis taastuvenergia arendamise kulu on ta täielikult vaid tarbija õlule pannud.

Arusaamatuks jääb ka küsimus, miks müüb riik põlevkivi teistel alustel kui metsa, maad või kinnisvara. Kõikides teistes sektorites kehtivad enampakkumise reeglid, ent põlevkivisektoris mitte. Ma ei imesta seejuures, et Eesti Energia äriettevõttena selliseid eeliseid küsib, ent mind pahandab tõsiselt, et riik neid ka pakub. Meie kõigi raha eest.

On välja arvutatud, et kui viia läbi majandusministeeriumi pakutud taastuv­energia toetuste tagasiulatuvad kärped, väheneks summa tarbija elektriarvel ühe protsendi võrra. Ma usun, et investorid elaksid selle riigipoolse sõnamurdmise kuidagi üle, aga milleks peaks riik selle ühe protsendi nimel riskima kaotada pool oma mainest välisinvestorite silmis?

Eesti on mitmes valdkonnas, nagu näiteks riigi rahandus, IT ja teenusmajanduse areng, murdnud Ida-Euroopast välja. Veel enam, meilt käiakse läänest õppimas. Energeetika aga on riigi põlev­kivipõhiseid valikuid hinnates valdkond, kus kuulume Euroopa mõõtmes kindlasti itta, mõnede poliitikute suhtumiselt investoritesse ja ettevõtlusse laiemalt oleme aga pigem keskaafrikalikud.

Loodan, et minevikus riigikontrolöri ametit pidanud Juhan Parts ei pahanda, et seda tema poolt toona väljakäidud õnnestunud kujundit laenan. Ma loodan, et nii Eesti avalikkuse kui poliitikute hulgas on veel neid, kes soovivad, et me ka oma energeetika valikutes arenenud maailmaga ühte jalga käiks, liiatigi kui sellest on sedavõrd palju võita.