Madle Lippus: rohkem väetist inimeseks kasvamisel

Madle Lippus Foto: Mihkel Maripuu

Mäletan oma kooliajast, et mulle küsimustele vastamine väga ei meeldinud. Kartes eksida, eelistasin vastata nii lühidalt kui võimalik ning vahet polnud, kas aineks oli kirjandus, ajalugu või võõrkeeled.

See, mida ma tegelikult pelgasin, ei olnud loomulikult eksimine ise, vaid sellele järgnev hukkamõist õpetajalt ning langemine klassi kujuteldavas pingereas. Praegu ma muidugi kahetsen sellist teguviisi, sest haridus on jäänud vaesemaks, kui võiks.

Olen mitu korda mõelnud, et kui aega saaks tagasi pöörata, tegutseksin nüüd hoopis teistmoodi, ja selle tõttu pakkusin üks õhtu sõprade juures külas istudes, kui ühiselt nende laste koduseid töid kontrollisime, et osa hindest võõrkeeltes võiks lisaks vastuse keelelisele korrektsusele anda ka selle loomingulisus ja eneseväljendusjulgus: «Ei, ma ei ole kunagi lambipirni vahetanud, sest ma kardan, et see on nii kuum ja põletab mu sõrmed ära. Ja üldsegi on säästupirnid igavesed.»

Miks võiks osa kodutöö hindest anda ka julgus pakkuda erinevaid vastuseid, on tegelikult ju väga loogiline. See, kuidas käitutakse koolis ja millised reeglid (edukuseks) seal paika pannakse, avaldab olulist mõju ka sellele, millised on need koolilapsed hiljem täiskasvanutena – kui ettevõtlikud, kui innovatiivsed, kui avatud edasi õppima. Kui hästi toimiva ühiskonna (tegelikult ju ka eduka ja uuendusliku ettevõtte) oluliseks aluseks on aktiivne ja mõtlev kodanik, siis ei saa selline tekkida kuskilt mujalt, kui selliseks kasvada.

Nimelt kasvada, mitte raamatust õppida. Sest nagu kuival maal ujuma õppimine on üsna keeruline tegevus, ei teki ka analüüsioskus, isklik arvamus ning oskus seda argumenteerida lihtsalt mingil hetkel ja tühjast kohast. Ka seda peab harjutama ning harjutamise juures on väga oluline roll sellel, et julgetaks ka eksida, eksimist tunnistada ning arvamus korrigeerida.

Kui ühelt poolt on kodanikuühenduste mõte ja eesmärk tegutseda ning ära korraldada neid valdkondi, kuhu riigi käsi mingil hetkel ei ulatu ning mille tegemisel kodanikud on oluliselt kiirema reageerimisvõimega ja efektiivsemad, siis samamoodi seisneb kodanikuühiskonna mõte arvamuste paljususes ja diskussioonis.

Kodanikuühiskond, olgu selle väljenduseks erinevad eestkosteorganisatsioonid või millegi reaktsioonina tekkinud algatus, on see vorm, mille kaudu on inimestel oma arvamust, mõtteid, aga ka vastuseisu võimalik väljendada valimistevahelisel ajal. Olgu selleks analüüside koostamine, ühisavalduste esitamine, meeleavalduste-protestide korraldamine või streikimine. Kõik need on väga loomulikud terves ja toimivas ühiskonnas ning nende toetamine peab olema üks riigi ülesandeid.

Seetõttu mõjuvad mulle üsnagi ärritavalt seisukohavõtud, mis viimasel ajal aina häälekamalt erinevate ühiskonnagruppide väljaastumiste suhtes kostavad. Neist jääb mulje, et aina enam on neid, kelle jaoks igasugune kõrgemalt poolt tulnud otsuste kommenteerimine on pigem kahtlase maiguga ettevõtmine.

Rahvalt ei oodatagi koolipingist välja kasvamist. Rabavalt paljudest valitud rahvaesindajate väljaütlemistest on näha selge soov juba retoorikas erinevad väljendusviisid, olgu selleks märgukirjade saatmine, protest või veelgi enam streik, marginaliseerida ning märgistada need kui ebakultuursed ning omased harimatutele ja kitsarinnalistele inimestele.

Seda üllatavam on see selle tõttu, et need, kelle väljaastumisi halvustada püütakse, ei ole kuskilt kaugelt tulnud külalised, vaid needsamad ühiskonnagrupid, keda kavandatavad muudatused puudutavad. Nii näiteks ütleb riigikogu Reformierakonna fraktsiooni ja õiguskomisjoni liige Igor Gräzin 12. jaanuari Päevalehes, kommenteerides üliõpilaste aktsiooni kõrgharidusreformi suhtes, et tal on kuri kahtlus, et riigikogulastele märgukirju saatnud üliõpilaste nimede all tegutseb hoopis maniakk, kes riigikogu liikmete kirjakaste sadade kirjadega ummistab, sest kõrgharidusega inimene nii ei käitu.

Nii viib ta tähelepanu ära kommentaaridelt kavandatavale reformile, millele üliõpilased oma kirjadega tähelepanu juhtida üritavad. Julgen arvata, et kirjade rohkus on tingitud kartusest (ja kohatisest) kogemusest, et väiksema «massiga peale minnes» ehk volitades enda eest rääkima esindaja, ei ületa tehtud kommentaarid ja ettepanekud isegi uudiskünnist.

Umbes sama masti avaldusega on välja tulnud ka haridusminister Jaak Aaviksoo, kes 6. jaanuaril Postimehele antud kommentaarides õpetajate kavandatava streigi kohta leiab, et ei ole võimalik streikida riigi, ministeeriumi või riikliku hariduspoliitika vastu. Tuleb välja, et riigi (ja ilmselt siis ka riikliku poliitika) vastu saab protestida ainult «valimistel või muus kontekstis» ning et streik ei saa olla poliitiline, vaid on taandatav lihtsalt «töötülile».

Välja on toodud vaid üksikud paljudest sellistest juhtumitest, mille juures teeb ärevaks moment, kus tundub, et kommentaarid valitud tegutsemissuunale on üleliigsed. Tundub, et kuigi üks pool tahab rääkida, on teine pool lihtsalt ära unustanud kuulamise. Nagu väga tabavalt ütleb Andrus Saar 20. jaanuari Päevalehes, on meie valitud riigijuhid hakanud endast mõtlema kui valitsejatest, kellel ei ole vaja küsimusi arutada ning otsuseid põhjendada.

Kodanike kaasarääkimine otsuste kujunemises muul viisil kui teatud kindla aja tagant valimas käimine on kõike muud kui tervitatav. Olgu näitena siin Pühajärve põhikooli sulgemise otsus, Otepääl karjäärile väljastatud kaeveluba või Jõelähtme muinuskaitseala vähendamine kohalike elanike soovide vastaselt. Ja selliseid näiteid saab üles lugeda veel ja veel, kus kavandatud plaanile esitatud vastuväiteid arvesse ei võeta ning suhtumine nende esitajatesse on üleolev-halvakspanev.

Oma lapse- ja noorukipõlvest mäletan tihti ligi kippunud ebameeldivat tunnet, et ma ei täida piisavalt hästi ja täpselt koolis või huviringis ette antud ülesandeid. Mitte et vanemad oleksid kasvatanud minusse tähenärijalikku täpsust ning mööda nööri jooksmist, pigem vastupidi. Kuid igal juhul oli mus tunne, et ma pean olema tubli, ning tubli olemiseks on vaja anda vastuseid ja teha asju nii, nagu nende tegemine on ette nähtud.

Olles praeguseks katsetanud mitmeid ja üsnagi erinevaid tegemisi, tundub, et teen lõpuks asja, mida mulle tõesti teha meeldib, ning ebakindlus enam niivõrd ei kummita. Kuid jõudmine selleni ei ole olnud üldsegi muretu.

Nii Prussakovi-nimelise rattaühingu kui Uue Maailma seltsi tegemised ei ole sageli mahtunud etteantud piiridesse ning mitmel korral olen pikalt südant valutanud, et kas see ettevõtmine, mis lisaks toetavatele häältele ka ametnikkonna poolt paraja vihavalangu ning mõned trahvid kaela tõi, oli ikka tõesti vajalik.

Eks enesekindluse tekkimine ole vist ka täiskasvanuks saamise kaasnähe, aga viimastel aastatel on need ette heidetud patud aina enam pannud arusaamatuses õlgu kehitama. Et kui ette nähtud piirid ei tundu mõistlikud ja sellele viitamine või piiride nihutamine ei kahjusta otseselt teiste huve, siis milles probleem?

Me kõik tahame elada paremini ja saada oma töö eest palka, näha oma tegemistes mõtet nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. Üliõpilaste, õpetajate, tuletõrjujate (miks mitte ka pagarite ja koristajate) väljaastumised soovivad muuta me elukorraldust läbimõeldumaks, püüavad leida lahendusi inimese igapäevaprobleemidele. Milleks neid halvustada?

Madle Lippus on president Toomas Hendrik Ilvese vabakonnanõunik