Ligi 200 000 inimest on Lätist lahkunud, tõdeb sealse BNSi siseuudiste peatoimetaja Aija Brasliņa, ning iive on jätkuvalt negatiivne. Mis saab edasi?
Aija Brasliņa: rahvaloendus on riigi jaoks tõehetk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ammu oodatud Läti rahvaloenduse tulemused tehti möödunud nädalal avalikuks ja suureks kergenduseks selgus, et oma kodumaal elab koguni 2,086 miljonit lätimaalast. Esialgsete tulemuste kohaselt võinuks Lätis elanikke olla kõigest 1,9 miljoni ringis – 2000. aastal oli meid veel 2,377 miljonit –, mis muutis asjatundjad lätlaste tuleviku osas murelikuks, sest sündimus on endiselt madal ja paljud inimesed suunduvad välismaale. Ehkki tulemused on paremad, kui osati oodata, on Läti elanikkond viimase üheteistkümne aastaga siiski kahanenud 13 protsendi võrra.
Suurimat mõju on rahvaarvule avaldanud maalt lahkumine: ametlikel andmetel on välismaale paremat elu otsima läinud umbes 190 000 inimest. Samuti on loomulik iive kindlalt negatiivse suunaga ja surmade arv ületab sündide arvu 119 000 võrra, mis tähendab selget rahvaarvu langust.
Kui Läti koos Eesti ja Leeduga 2004. aastal Euroopa Liiduga ühines, tekkis tugev inimeste väljavool, kuid asjatundjad polnud seniajani ühel meelel, kui suur see täpselt on olnud.
Läti ülikooli ökonomeetriaprofessori ja sõltumatu tööturueksperdi Mihails Hazansi hiljutise uurimuse kohaselt on Lätist üheteistkümne aastaga lahkunud 200 000 inimest. See ajas Läti ametiisikud päris vihale: nad olid kindlad, et tegemist on tubli ülehindamisega.
Rahvaloenduse andmed aga kinnitavad, et see oli tõele üpris lähedal. Ametnikke peaks panema rohkem muretsema see, et tegelik inimeste arv, kes on otsustanud välismaale tööle ja elama asuda, võib olla veel suurem, kusjuures olukorra paranemist pole veel aastaid loota.
Hazans usub, et 2011. aastal lahkus Lätis ligikaudu 30 000 – 40 000 inimest, mis rahvaloenduses ei kajastu, ning sama suundumus püsib veel mitu aastat, mille jooksul igal aastal lahkub Lätist vähemalt 30 000 inimest. Niisiis ähvardab juba 2013. aastaks rahvaarv emigratsiooni tõttu väheneda veel 100 000 inimese võrra.
Rahvaloenduse andmed tõid ilmsiks muudki ebameeldivat. Näiteks kuni viieteistaastaste laste arv on võrreldes 2000. aasta rahvaloenduse ajaga kahanenud peaaegu kolmandiku, täpsemalt 32,2 protsenti. Eriti on lapsi vähemaks jäänud maapiirkondades, kus kahanemine jääb 36 ja 44 protsendi vahele. Andmed näitasid, et tööealise elanikkonna (15–61 eluaastat) arv on vähenenud 12,3 protsenti, pensioniealiste isikute arv aga suurenenud 3,3 protsenti.
See on väga tähtis, sest näitab, et lisaks lätlaste arvu ja sündimuse kahanemisele on kahanenud ka maal elavate inimeste hulk. Samal ajal ei saa seda neile ka süüks panna: maapiirkondades on tööpuudus märgatavalt suurem kui pealinnas Riias.
Rahvastik kipub ka vananema. Pensioniealisi elanikke on praegu 21,8 protsenti ja nende osakaal kasvab edaspidi veelgi, mis lisab survet pensionisüsteemile ja sunnib tõstma pensioniiga.
Rahvaloenduse andmete avaldamise järel väitsid kõik eksperdid üksmeelselt, et valitsus peab asuma kiiresti lahendama demograafilisi probleeme, mis ei kao lähiaastatel iseenesest kuhugi. Vastupidi, olukord muutub peaaegu kindlasti ainult hullemaks. Läti ei ole loomulikult ainuke riik, mis vananeva elanikkonna ja väljarändamisega hädas on. Samasugused probleemid seisavad lähikümnenditel Eesti ja Leedu ning teistegi Euroopa riikide ees.
Mida enam levib üleilmastumine, seda enam rändavad lätlased ja teisedki rahvad kodumaalt välja, reisivad, suunduvad välismaale õppima. Mõned neist ei tule enam kodumaale tagasi, teised aga toovad naastes endaga kaasa uusi kogemusi ja teadmisi.
Sageli arvatakse, et suuremad lapsetoetused, emapalk ja muud sotsiaalsed tagatised tõstavad sündimust ja parandavad üldse demograafilist olukorda. Ometi ma usun, et tänapäeva tegelikkus on teistsugune: inimesed kalduvad esmalt õppima ja karjääri tegema, siis elu nautima ja alles seejärel hakkavad mõtlema laste saamisele.
Suuremad toetused ei aita sel juhul sünnitamisele kaasa. Me peaksime hoopis mõtlema, kuidas edendada kodumaiseid teenuseid, sest kui ka beebibuum peaks saabuma, seisab meie ees küsimus, kas nad ikka jäävad tulevikus kodumaale, kui näevad, et muudes riikides on elu parem.
Kui väga ka lätlased sellele vastu puikleks, tuleks hakata samal ajal mõtlema immigratsioonipoliitika aluste paikapanemisele, sest laste arvu kahanemine tekitab edaspidi ärimaailmale suuri probleeme – lihtsalt öeldes hakkab tööjõudu nappima.
Immigratsioon on Lätis väga tundlik teema peamiselt Nõukogude pärandi tõttu, kui Riiga saadeti hulgi venelasi sildu, maju ja ronge ehitama ning nad jäidki siia elama. Rahvaloenduse andmete kohaselt on 26,9 protsenti Läti elanikkonnast venelased. Samuti elab Lätis 1,2 protsenti leedulasi ja pelgalt 0,1 protsenti ehk 2000 eestlast. Seni pole Läti olnud just kuigi külgetõmbav põgenikele ega «kullakaevajatele», sest mujal Euroopas on majanduslik olukord etem.
Üks väga oluline tegur kodumaale jäämisel või sealt lahkumisel on see, kui suurt uhkust oma maa üle tuntakse ning kas usutakse, et seda valitsetakse hästi ja riiki ootab ees helge tulevik. Selles osas võib Läti (taas) õppida nii mõndagi Eestilt.
Majanduskriisi ajal langes Lätis usaldus valitsuse ja üldse riigiinstitutsioonide vastu järsult. Konflikt tipnes eelmise aasta juulis, kui lätlased saatsid parlamendi laiali, lootes, et see aitab midagi paremaks muuta.
Uus valitsus pole veel oma sadat päeva täis saanud, aga plaanid on igal juhul auahned ning alanud on arutelu radikaalsete reformide teostamiseks sellistes sektorites nagu sotsiaalhoolekanne ja haridus, mis lubab loota, et muudatused viiakse tõepoolest ellu.