Erinevad esitajad
Külmkõlad: 9 heliloomingulist pühendust helilooja Arvo Pärdile
(Ambifunk)
Hinne 4
Nädala plaat
16. jaanuar 2012, 13:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noored Pärdi kallal
Andy Warhol ütles kunagi ammu-ammu, et kõik Coca-Colad on ühesugused ja kõik on head. Mitte nii ammu-ammu, seal nullindate esimeses pooles, tegi eesti disainer Margus Tamm kontserdiplakati, millel reklaamis Arvo Pärti Coca-Cola logo kaudu. Mingis mõttes oli see hinnang kohalikule Arvo Pärdi retseptsioonile. Arvestades, et mõni aeg tagasi pani Swedbank Pärdi pala oma ooteliinimuusikaks (Pärt kui muzak), võib Tamme tõlgendusega teatud määral nõus olla.
Pärt sündis Paides ja Paide elaniku, muusik Kaido Kirikmäe eesvedamisel see pühendusplaat valminud on. Ka artistid on Paidest (pärit), mis omakorda näitab, kui oluliseks kohaks on Paide kujunenud kaasaegses Eesti muusikas. Kui Margus Tamme lähenemine Pärdile polnud paljude arvates kultuuriliselt korrektne, siis «Külmkõlad» eeldatavalt lähenevad korrektselt.
Nad lähenevad mitmekesiselt – tühistavad võimaliku kokakoolasuse ja vaatavad asjale tõsisema, mõnel puhul aupaklikuma, mõnel vähem aupakliku pilguga. Kõigil meist on Pärdiga mingi seos ja selliste seoste erinev avaldumine ongi plaadi üks õnnestumisi.
«Külmkõlade» esimesed (ja külmad) palad: Tehnoloogilise Päikese versioon «Pour Enfantist» ning Sinise käsitlus «My Heart Is In Highlandist» räägivad keelt, milles me oleme Pärdi muusikatki harjunud rääkima – vaikses, pühalikus ja pausidega. Nende käsitlused liiguvad ambient’i helgemal (Tehnoloogiline Päike) ja tumedamal (Sinine) poolel ja neid kuulates inimene tõenäoliselt mõtleb. Mõtleb igasugustest asjadest, ehk ka muusikast endast.
Kali Briis («My Heart Is In The Highland») ja Ki En Ra («Nunc Dimittis») juba natuke rikuvad seda koodi, tuues sisse pisut edevama touch’i, tõugates pärdilikku vakatust biidirežiimidesse, kuid jäädes siiski viisakuse piiresse. Kohtumine nendega oma mõningases rikutuses on mõnevõrra intrigeerivam.
Mitmekesisustest ei kõnele mitte ainult artistivaliku stilistiline spekter, vaid ka valim, millest Pärdi loomingut töödeldakse. Lisaks ootuspärastele katedraaliminimalismidele tuuakse sisse Pärdi panus cult-tööstusse (Eesti-Poola ühisfimi «Navigaator Pirxi» saundträkk) ning uussiiras Ans. Andur töötleb lastelaulu «Kui ma käisin lasteaias».
Siin seotakse Pärt teataval määral ENSVga, kohaga, kust ta emigreeruma pidi, ning vastavate nostalgiatega. Teisikute üsna pervolt kõlav funk «Baariteema filmist Navigaator Pirx ehk 2. piloodi vastus komandör Pirxi küsimusele» ning Tiiu Kiige «Fratresi» jäine klõbin on kõige tugevamini realiseeritud palad.
Mitmel puhul meenutavad «Külmkõlade» tõlgendused laiendatud skitte ehk vahepalu, mis jäävad pisut üheplaaniliseks. Muidu aga lisaks žesti olulisusele ja väärikusele ei jää muusika sammupidamisega hätta.