Juhtkiri: rahutu Riia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läti vajab uut referendumit
Võimalus avaldada meeleavaldustel oma seisukohti kuulub iga demokraatliku riigi kodaniku õiguste hulka. See on osa poliitilisest kultuurist, mida kuumaverelisemates Lõuna-Euroopa riikides viljeletakse päris innukalt ning sombuse Läänemere servadel üldiselt üpris tagasihoidlikult.
Meie lõunanaabrid lätlased on tänavademonstratsiooni alates tunamullusest vihmavarjude revolutsioonist taasavastama hakanud. Üleeilse õhtuni võis seda tervitada kui jõudu koguva kodanikuühiskonna märki.
Purjuspäi riigiasutuste akende sissepeksmine, alkoholipoe rüüstamine ja muu varavastane kuritegevus ei kuulu aga kohe kindlasti kodanikuõiguste alla. Isegi olukorras, kui nii riigi praegused juhid kui ka majanduslik olukord on valmistanud rahvale tõsise pettumuse.
Kahtlemata on 10 000 tänaval seimi laialisaatmist nõudvat inimest muljetavaldav ja tõsine märk. Kuid meeleavaldajad võiksid võtta hetkeks aja maha ja mõtiskleda oma kodumaa lähima ajaloo üle, millest üht-teist õppida oleks.
Aga vaid mõni kuu tagasi toimus sealsamas Läti riigis referendum, kus küsiti rahvalt, kas nad soovivad endale saada õigust saata seim laiali. Hääletus aga kukkus paraku madala osalusprotsendi tõttu läbi. Ehk siis me ei tea siiani, kas enamik lätlastest tegelikult ei taha parlamenti laiali saata või siis ei võta nad tõsiselt meeleavaldustest märksa õiglasemat ja selgemini üldsuse meelestatust näitavat poliitilist õigust – valimisi.
President Valdis Zatlersi eile pakutud lahendus – parlament kas muudab nüüd omal käel põhiseadust nii, et neid saab referendumiga laiali saata, või paneb riigipea ise ette seimi laialisaatmise – tundub praeguses olukorras mõistlik.
Loodetavasti käitub ka seim arukalt ja viib vastavad parandused põhiseadusesse õige pea sisse. See omakorda aga tähendaks, et Läti rahvas saab uuesti algatada referendumi ning hääletada, kas saata seim laiali või mitte. See aga oleks palju ausam kui presidendi algatatud laialisaatmine selle pärast, et null-koma-null-midagi protsenti rahvastikust tuli tänavatele niimoodi nõudma.
Kahtlemata on viimase aja arengud andnud lätlastele põhjust rahulolematuseks. Kuid ehkki üritust korraldasid tõsised jõud üllaimate ideedega, ei tea tegelikult keegi, kui paljud demonstrantidest olid mäslevate hormoonidega teismelised, kellel ei ole valimisõigustki, paljud alkoholist julgust juurde saanud ning kui paljud tahtsid lihtsalt mürgeldada.