Siseministeerium ei taha endale erakonnaseaduse muutmise eelnõus pakutud ülesannet – demokraatia arendamise sihtasutuste rahastajate kontrollimist ja nendest lausa loetelu pidamist, et doonorite eesmärgid poleks vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga.
See vastuolu lihtsalt kinnitab taas kogu erakondade DASAnduse projekti läbimõtlematust. Lisaks peaks eelnõu kohaselt Eestis pidama eraldi nimekirja organisatsioonidest, kes on piisavalt «valged», et üksnes neilt tohivad nood eritingimustega küljealused toetust saada.
Tegu oleks ELi, EEA ja NATO riikides tegutsevate asutustega, kelle hulgaks siseministeerium hindab 8900. Mitu ametnike tööpäeva kuluks sellele, et niisugust nimekirja pidada, monitoorida ja uuendada? Aga kuidas võib kindel olla, et mõni noist, näiteks Ühendkuningriigis registreeritud potentsiaalseist doonoreist ei saa ikkagi ise toetust mõnelt Gazpromi küljealuselt?
Lahendus on mitte säärase regulatsiooni putitamine, vaid kogu parteide DASA-projekti uttusaatmine, mis ei tähenda samas üldsegi, et Eestis ei võiks tegutseda Heritage Foundationi, CATO instituudi või teiste poliitiliste mõttekeskuste sarnased organisatsioonid, kes võivad olla ka avalikult erakondadele lähedased.
Need peaksid aga konkureerima avalikule rahale võrdselt teistega ja võib ju lihtsalt keelata raha võtmise Eesti põhiseaduslikule korrale vaenulikelt või ebademokraatlikelt struktuuridelt, kelle sellise olemuse aga saab tuvastada vajadusel case by case.