Mihkel Kunnus: loomuldasa Punamütsike ehk mida raamat inimesega teeb

Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

Briti erudiit George Steiner ütles paarkümmend aastat tagasi, et muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes (LR 2008/33–34). Nüüd tuleb muusikale lisada ka internet.

Interneti ohtlikematest mõjudest saab hea ülevaate Mati Hindi artiklist «Internet ja isiksus» (Õpetajate Leht 28.10). Interneti klikimaias ülesehitus kohandab endaga võrgutatud ajude neurofüsioloogia, mistõttu inimese süvenemisvõime kahaneb drastiliselt, meel muutub hüplikuks, hajutatuks ja fragmentaarseks.

«Internet seab ohtu süvalugemisele ja süvamõtlemisele spetsialiseerunud ajupiirkonnad oma sünaptiliste seostega, sest kujuneb välja uus, internetiklikkimise «teeradade» võrgustik. Süvalugemise «teerajad» hakkavad siis rohtuma.»

Hindi sõnavõtu (leia see Google’ist ja loe!) põhitoon on pessimistlik, isegi apokalüptiline. Selle pessimismi üle võib irvitada, tuues kõrvutamiseks näiteid kultuuripaanikatest, mis alati igat suuremat kultuuritehnoloogilist muutust on saatnud.

Näiteks Friedrich ­Schlegel hädaldas juba aastal 1804, et «trükipressi leiutamine ja raamatukaubanduse laienemine on tekitanud tohutu hulga täiesti väärtusetuid ja rumalaid kirjutisi». Kuid iga reaktsioonilisus pole veel automaatselt vanema põlvkonna loomulik nostalgia, ratsaväelase põlgus tankiarmee vastu.

Võib-olla oleks kõige illustreerivam kõrvutada kõnealuseid suundumusi rasvumisega. On ennustatud, et praegune põlvkond õhtumaa noori on esimene, kelle keskmine eluiga on üksjagu lühem kui eelneval põlvkonnal ja seda hoolimata meditsiini arengust. Põhjuseks eelkõige ebatervislik ja kaloririkas menüü ning vähene liikumine.

Rasvumine on mitmel põhjusel hea analoogia. Esiteks: tegu on mugavuse, vahetute naudingute kõrvalnähuga, mis aeglaselt kumuleerub. Sarnaselt mõjub inimese isiksusele ja vaimsele võimekusele internet ning paljud muud moodsad kognitiivsed tehnoloogiad.

Teiseks: tegu pole moraalse probleemiga, vaid eelkõige tehnilistest muudatustest tuleneva nähtusega ja – rõhutan – kõrvalnähuga. Poisikesed mängivad tänapäeval arvutimänge ehk samadel põhjustel, miks kunagi õues ja palliplatsil kambakesi ringi tormati, aga ainult viimase kõrvalnähuks on arenenud koordinatsioon, lihased ja südameveresoonkond.

Internetiajastul jääb noorte füüsiline vorm nii viletsaks, et riigikaitsekomisjon on sunnitud praegu rohkem kui pooled kutsealustest kõlbmatutena välja praakima. Hiirt klikkiva nimetissõrme ja SMSi trükkiva pöidla osavus on seevastu praegusel põlvkonnal imetlusväärne. Jällegi kõrvalnähuna.

Lugemise (ja romaanikunsti) tipp­ajaks võib lugeda 19. sajandit (esialgu piirdus see küll vaid kesk- ja kõrgklassiga). Põhjus on õige proosaline: 20. sajandi alguseni oli trükisõna ainus kultuurikaup, mida oli võimalik koju viia ja tarvitada, ilma et oleks vaja olnud mingeid erilisi oskusi peale kirjaoskuse või mingeid abivahendeid, nagu näiteks noodid ja kallid muusikainstrumendid, mida said enesele lubada vaid vähesed.

Ehkki tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas oskab iga inimene lugeda, ei nõua enamik nüüdisaja meelelahutusest – televisioon, raadio, muusika, internet, film – kirjaoskust.

Lugemise, eriti kvaliteetkirjanduse ja esseistika lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja peenendumine, väljendusoskuse mitmekülgsus ja vaimne autonoomia.

Ehk üldisemalt: kujunemine sellise inimese suunas, nagu seda on tavatsetud kirjeldada klassikalise subjektikäsitluse raames, mille järgi inimene on autonoomne, terviklik indiviid, keda iseloomustab eneseteadvus, ratsionaalne mõistus ja kes on ideaalis ennast täielikult kontrolliv.

Lugemine, iseäranis pikkade, süvenemist nõudvate tekstide lugemine on siin täiesti erandlikult ja unikaalsena esile kerkiv, isiksust kujundav praktika, või kui natuke suurelisemaks minna, siis inimeselikkust kui sellist võimendav ja kasvatav. «Inimene algab keelest,» armastab ikka rõhutada professor Kalevi Kull.

Kõik inimese meeled on analoogilised («sisu» sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus «digitaalne sisend». Konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise, karje ja sosina, valguse ja pimeduse, sooja ja külma jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad. I ja E vahel puudub sujuv üleminek samamoodi nagu binaarkoodi 0 ja 1 vahel.

Digimaailma analoogiatega aga ei tohi minna liiga kaugele.

Kui leiutati mehaaniline kell – seade, mis lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma –, hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab «nagu kellavärk».

Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; La Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal, oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul, aga peamiselt juba elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti.

Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt, istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal, liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi laineid.

Kui inimese ajust samamoodi mõelda, siis on hõlbus tekkima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas «Jevgeni Oneginit» lugeda või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremini ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks). Samuti ei sõltu info arvutimaailmas kuidagi sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse

See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist, ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisest infotehnoloogiliste analoogiatega.

Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatsiooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo.

Sama on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja lugedes määrab vastuvõtja tempo.

Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist, põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia. «Kiirsüvenemine» on sisutu sõnavärdjas ja kiirkõrgharidus tibude inkubeerimine praeahjus.

Võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jne vaatamisel on vastuvõtja aja peremees; b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka näiteks filmide puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.

Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga olemuslikult näiline; üldjoontes väljendudes: ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski sel puhul seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside tempo.

Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; sõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi.
Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks.

Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia näiteks televisioon).

Sellist ajuprotsesside väliselt initsieeritud korrastamist võib ju vahel nautida, aga kui see ajumudimine pidevalt näiteks kõrvaklappide kaudu pähe valgub, jätab see sünaptilisse võrgustikku oma pöördumatu jälje.

Seda peaks kindlasti arvestama õpetajad ja õppejõud: Powerpointi slaidid, filmid ja igasugused interaktiivsed ja multimodaalsed kargud on toredad ja mugavad, aga nende osakaal peaks jääma siiski üsna väikeseks (seda võib olla raskem mõista põlvkonnal, kellel on n-ö arvutieelsest ajastust vaimne põhi all).

Ning mis eriti oluline: ainult keeles on võimalik dialoogilisus. Sõnalise õppe osakaalu vähenemisega kaasneb väljendusvõime halvenemine, miski, mis juba praegu ülikoolides tõsist muret valmistab.

Martin Ehala juhitud uurimus kõrgkooliastujate keeleoskusest on sama heidutav kui riigikaitsekomisjonil: «Rohkem kui poolte õpilaste funktsionaalse keeleoskuse tulemused on allpool edukaks õppimiseks ja tööks vajalikku taset» (Õpetajate Leht 23.09).

Kolmas analoogia rasvumisega: tegu on eelkõige uut laadi ühiskondliku kihistumisega. Kuigi populatsioon keskmiselt rasvub, isegi nõnda, et räägitakse rasvumisepideemiast, kerkivad esile askeedid, radikaalsed vastuvoolu ujujad, anorektikutest ja spordifanaatikutest kreekalike ideaalide kehastajateni, võib öelda, et esile kerkib omamoodi füsioloogiline eliit.

Sama on vaimse võimekusega, siin toimub samuti kihistumine askeesivõime ja tahtekujunduse järgi. Mis oleks siin rasvumise analoogia klassikalisest subjektikäsitlusest lähtudes?

Heuristilistel kaalutlustel nimetaksin seda koondkuju Punamütsikeseks. Punamütsike unustas ema hoiatused, oma eesmärgi, sest nägi lilli ja eksis neid korjates teelt. Punamütsike on inimene, kes ei organiseeri oma käitumist seesmistest motiividest ja autonoomsest vaimust lähtudes, vaid lähtub eelkõige välistest impulssidest, üldisemalt – aistingutest.

Nii nagu isukus ehk soodumus rasvumisele on evolutsiooniliselt soositud, nii on ka punamütsiklusega. Inimene nagu iga loom on loomuldasa Punamütsike või kui parafraseerida üht prantsuse filosoofi – inimeseks ei sünnita, inimeseks saadakse.

Kartesiaanliku süvamõtlemise vastandolek oleks näiteks tants: täielik ihulis-meeleline sünkroniseerumine välismõjudega. Või laulupidu. Mõlemat praktikat kasutatakse valgustusliku subjektsuse pärssimiseks, ratsionaalse motivatsioonidünaamika asendamiseks instinktiivse ja aistingulisega.

Kuskil pole vähem demokraatiat ja karjavaimu kui raamatukogus ning kuskil pole seda rohkem kui laulupeol või kontserdil. Väliselt initsieeritud sünkroonimiseks sobib ka mis tahes ühes suunas liikumine, ka rongi- või autosõit, aga muusika on tõhusaim ja eriti tõhusad on need koostoimes.

Rotipüüdjad ja rahvaste dirigendid on seda ikka aimanud. Paraad, suur marss ja muusika – võrratu süsteem indiviidide lahustamiseks ja ühtse massi keetmiseks. Aju ei saa pesta, seda saab ainult välja lülitada – kanakoiba või köögiviljahautist, indiviid?