Jaak Jõerüüt: me mõtleme liiga palju rahast

Jaak jõerüüt Foto: Peeter Langovits

Distantsilt heidetud pilk toob asjadesse tihti suurema selguse kui igapäevasaginas detalidesse takerdumine. Aastalõpuusutluses Sigrid Kõivule ütles kirjanik, staažikas diplomaat ja Eesti suursaadik Rootsis Jaak Jõerüüt, et me peame, nagu kogu muu maailmgi, mõistma, et ainult vaimne kasv saab olla lõputu, materiaalne mitte kunagi.

Kas Eesti inimesed on oma riigi ja valitsejate suhtes ülekohtuselt kriitilised, et erakonnad pidasid vajalikuks oma maailmavaate selgitamise huvides välja tulla sellise algatusega nagu demokraatia arendamise sihtasutused (DASA)?

Ei ole ülekohtused. Ma arvan, et protsess koodnimega DASA on lõppeva aasta must plekk Eesti poliitikas – see andis halva signaali. Parlamendierakondades ei mõisteta, mida nii tegelikult saavutatakse. Igale arukale inimesele on ju selge, et see on maksumaksja raha kantimine parteide kassasse ehk iseendale. Viisaka, kuid ebapädeva ettekäände saatel.

Diplomaadil tuleb pidevalt ette selline olukord: istud nii-öelda ühel pool lauda, edastad oma sõnumit ja seisukohti. Ent selleks, et seda edukalt teha, tuleb endalt küsida, kuidas ma paistan sellele, kes istub minu vastas. Mina teen seda harjutust alatasa.

DASA puhul aga näen ma, kuidas arukad ja kogenud inimesed on krampunud oma mättasse ega näe üle laua. Meile seletatakse, et Saksamaal on sellised ja USAs teistsugused sihtasutused ning meie tahame nüüd ka. See on naiivne. Need näited on ju suvalised. Miks me hakkame end äkki ses asjas võrdlema Saksamaa ja USAga, kui me rahakott ja rahvaarv on hoopis teisest suurusjärgust ning erinevad on ka ajalugu ja riiklikud ülesanded?

Eestis on vahetevahel üritatud kopeerida midagi, mis mõnes teises riigis on hästi õnnestunud. Aga riiklik kopeerimine kukub välja naiivselt. Või isegi ohtlikult, sest see viib tavaliselt tupikusse. Alati tuleks lähtuda sellest, et riigid ja rahvad ei ole kloonid. Ja iseolemise tähtsustamine, oma eluviisile kindlaksjäämine ja oma peaga mõtlemine on edu pandid.

Ütlesite, et DASA on must plekk. Kas see tähendab, et muidu on aasta läinud nii enam-vähem?

Kõik on suhteline. Eks alati tuleb midagi välja valida. Aga see on must plekk selles mõttes, et see näitab just nüüd ja praegu, et poliitikud ei taju, kuidas rahvas sellele vaatab – reaktsioonid on ju ägedad olnud. Näitab, et parlament ei taju reaalsust.

Raha mõistlikuks kulutamiseks on riigis palju teisi vajadusi ja võimalusi. Ma ei tea ühegi ministeeriumi haldusala, kaasa arvatud välisministeerium, kus rahapuudust ei oleks. Demokraatia institutsionaalne arendamine ei ole Eestis täna mingi hädavajadus.

Liiati saavad parlamendierakonnad riigi ehk maksumaksja taskust juba pirakaid summasid.
Poliitikute hulgas on tegelikult palju tarku ja töökaid inimesi ning ma imestan, kuidas nad vahel nii viltu panevad.

DASA muidugi ei kukutaks Eesti riiki. Kuid poliitiku üks paratamatu vajadus on teha end valijatele ehk rahvale arusaadavaks. Nüüd, ainult mõne liigutusega, on nad muutnud end pealtnäha süüdimatult täiesti arusaamatuks. See võiks neid endidki ärevaks teha.

Loomulikult, Isamaa ja Res Publica Liidu elamislubade skandaal on ka must plekk me elus. Sellest on juba palju räägitud. Aga siis tuli äkki DASA…. Inetud asjad on lihtsalt inetud. Neid on raske isegi omavahel võrrelda. Ent IRL­i skandaal puudutas üksikuid IRLi inimesi. Inetu ja kõmu teinud lugu, aga see on ühe erakonna sees.

DASA tuli see-eest kuidagi vaikselt ja viisakalt meile lauale ning kõik parlamendierakonnad paistavad äkki sellega nõus olevat. Hämmastav!

Professor Tõnu Viik esitas (PM AK 17.12 ) pika ammendava analüüsi Eesti poliitika praegustest probleemidest ehk asjade seisust. Tema sõnastus on seegi, et meil on praegu konsensusdemokraatia asendunud partokraatliku demokraatiaga. Olen temaga nõus.

Mis võiks olla aasta parim sündmus? Mida eestlastest ja meie riigist maailmas üldse arvatakse?

Üks täpsustus – alati, kui räägitakse «eestlased» või «meie», tekib minul tõrge. Eestlaste ja «meie» seas on palju erinevaid arvamusi. Ma ei pea siin silmas isegi tavapärast eestlaste ja muukeelse vähemuse vastandamist. Inimesed on üldse ning kõikjal erinevad.

Muidugi paistab Eesti Vilniusest, Rio de Janeirost või Manilast vaadates erinevat moodi, sest meist teatakse erinevates paikades erinevaid fakte. Ja kaugus loeb. Kui oma lähemast, nn läänemailmast rääkida, siis see, mida mõni rootslane, itaallane või ameeriklane meist teab, sõltub juba konkreetsest inimesest.

Mina saan rääkida Rootsist. Rootsi otsustajate ja analüütikute hinnangul on see väga hea, et Eestil ei ole võlgu ja et ta on ka eurotsoonis olles kriisiga hakkama saanud. Poliitringkondades on see tugev trump. Me oleme heas kirjas. Kuid tavaline rootsi talumees või ka prantsuse poepidaja ei pruugi sellest tuhkagi teada, sest see ei puuduta teda tema väikeses elus isiklikult.

Eestlased võiksid kindlasti rõõmsad olla kõige selle üle, mida Arvo Pärt on teinud ja milline tähelepanu talle möödunud aasta jooksul on langenud. Selle üle võiks uhkust tunda iga Eesti elanik, seda nii isiklikult kui ka sümboolses mõttes.

Ka siseriiklikult võiksime olla päris rahul sellega, et Eesti on ajanud õiget, võlgadeta kurssi. Sest see on täiesti põhimõtteline, maailmavaateline küsimus, mitte kitsalt finantsiline.

Seda võlgadeta kurssi on viimasel ajal ka kritiseerima hakatud − et võlgu küll pole, aga raha ka pole ja seepärast pole ka arengut…

Nüüd tahaks natuke moraliseerida. Mul on hea mälu ja mäletan ka seda, mida ma kogesin väikese lapsena. Ma olen 1947. aastal sündinud ning mäletan Stalini ja Stalini-järgset aega meie perekonnas, mil Eesti ajal jõukalt elanud vanematelt ja vanavanematelt oli kõik ära võetud.

Ma tean, mida see tähendab, kui raha üldse ei ole. Poliitilistel põhjustel oli vanematel raske tööd leida. Sellest rahast, mis neil õnnestus teenida, jätkus üksvahe ka väga kokkuhoidlikult elades ühes kuus kaheks nädalaks.

Ma kardan, et paljudel Eesti inimestel, kellel praegu on enda arvates raske, pole aimugi, mida tähendab tegelikult see, kui üldse raha pole.

Mõned aastad tagasi, masu alguses, tuli ka Kesk-Euroopast igasuguseid signaale. Mäletan ühte lugu, kus riigis X kaotas ärimees Y poole oma kuuemiljardilisest varandusest ja tegi seepeale enesetapu...

Kui inimesed kaotavad reaalsustaju, siis neil ongi tunne, et praegu on kõik halvasti. Selle peale, kui halvasti veel võiks olla, enam ei mõelda. Aga lihtne retooriline küsimus – milline oleks elu siis, kui Eestil oleksid suured riigivõlad?

Ma ei taha öelda, et kõik on kõige paremini läinud. Ma tahan öelda, et suur probleem on mujal: kuidas me kulutame raha, mis meil on. Selles suhtes on mul küll küsimusi.

Mitte ainult mina, vaid paljud inimesed küsivad, kas Eesti on endale ikka selgeks teinud, mis on meie põhiline eesmärk. Räägitakse neist asjadest küll inimlikus, küll juriidilis-põhiseaduslikus keeles, aga ütleme lihtsalt: eesmärk peaks olema eesti keele, kultuuri ja rahva säilimine.

Nüüd küsiksin omakorda: kui selle mõõdupuuga mõõta, siis kas näiteks Mäo risti röögatult kallis ümberehitus, mille tulemusena Tallinnast Tartusse ja vastupidi on võimalik autoga sõita mõni minut kiiremini, vastab sellele põhieesmärgile? Kas kulud ja tulud on selles mõttes ikka õiges suhtes?

Selliseid näiteid võib veel konstrueerida, kuid see pole ajaviiteks ironiseerimine, vaid need on tõsised küsimused. Probleem ei ole selles, kui palju rohkem oleks meil raha vaja, vaid selles, kas me oskame oma raha kasutada. Mõned väiksed eesmärgid võivad olla kitsalt võttes õilsad, aga teinekord peaksime raha kasutamist palju terasemalt analüüsima, et suur plaan ja igavik ei ununeks.

Rääkides keele, kultuuri ja rahva säilimisest, siis väljaränne on Eestis päris suur probleem. Ent meie alampalk on Kreekas ainult taskuraha ning Soome haiglad lihtsalt ostavad meie meedikuid üle. Ehk on see frustratsioon, mis sunnib meid pidevalt rahapuuduse üle hädaldama?

Ühest küljest on see õige – kui raha on alla mingi tunnetusliku-arvestusliku piiri, on inimesel raske toime tulla. Ma ju tean...

Teisalt, Eestis räägitakse rahast siiski liiga palju. Seda juba riigi nn ülemistest korrustest alustades, ja press omakorda võimendab neid jutte. Nagu otsustaks raha tõepoolest kõik. Maailma ja ka Eesti ajaloost võiks samuti midagi õppida, sest see pole niimoodi olnud kõikjal ja alati.

Rõhud peavad olema mujal. Kui meie keel ära kaob, hakkame hoopis teistmoodi mõtlema – või kas need olemegi enam «meie»? –, tekib teistsugune riik, kus elatakse teisiti. Siis kaob meie kultuur koos kõigi traditsioonidega, kaob igapäevane eluviis, kaovad perekondlikud, kogukondlikud ja üldrahvalikud traditsioonid. Kaob see kultuur.

Keegi eestlane soovitas just äsja inglise keele kiiresti teiseks riigikeeleks teha, meie konkurentsivõime kasvavat. See on tüüpnäide kitsast raha- ja ärikesksest mõtlemisest. Raha on vahend, mitte eesmärk – isegi nii lihtsaid lauseid peab kordama.

Mis aga [konkurentsi]võimekusse puutub, siis arvan, et tugevam on see, kes istub enesekindlalt ühel toolil, mitte kahe tooli vahel.

Räägime Lätist ka. Lätit tabas majanduskriis vähemalt esialgu palju hullemini kui Eestit. Kuidas neil nüüd läheb?

Minu arvates läheb Lätil praegu palju paremini kui rahaliselt rasvastel aegadel viis-kuus aastat tagasi. Illusioonidest on loobutud, mullid on lõhkenud, püksirihma pandlakeel õiges augus. Atmosfäär on selle võrra puhtam.

Toona räägiti Lätis muudkui imelisest majanduskasvust, nagu oleks see võluvits, aga tegemata oli hulk asju, mis Eesti oli juba ära teinud: mitmesugused reformid avalikus sektoris, koolireform, haldusreform, haiglareform ja loomulikult poliitilised reformid.

Läti parteielu pole tänaseni päris korrastunud, aga liigub selle poole. See oli kuni viimase ajani rahvusromantiliste parteinimedega, killustunud pilt, mis ei vastanud sellele, mis võiks ühes väikeses mobiilses riigis olla.

Läti valitsus on olnud edukas. Valdis Dombrovskis on kolmandat korda järjest peaminister ja ta on riigilaeva külmavereliselt läbi kriisi tüürinud.

Ning Läti rahvas on hakanud reageerima. Varem oldi seal üsna loiud. Nüüd inimesed reageerivad. Valijate otsus raskeid kärpeid teinud poliitikud tagasi valida näitab ühtlasi adekvaatset reaktsiooni riigis sees, näitab mõistmist.

Seevastu vanades Euroopa riikides ei paista küll inimesed mõistvat, kui keeruline on praegune olukord majanduses. Aina meeleavaldused, aina streigid ja keegi teine peab neid välja ostma. Millal näiteks Belgias mõistetakse, et palk lihtsalt ei saa igal aastal tõusta?

Imestada pole siin tegelikult suurt midagi – kui väga kaua aega on ühtemoodi elatud, ei saa inimesi lihtsalt nupule vajutades teisele režiimile viia. See pole võimalik füüsiliselt ega vaimselt. See muutus tuleb aastatega.

Liiga paljud inimesed on harjunud elama muretut elu, et võtame muudkui võlgu, perekondlikult ja riiklikult, ja elame selle arvel. Liisingud, laenud, krediitkaardid – see pole mitte ainult Lääne-Euroopas, vaid ka USAs väga pikka aega levinud pseudofilosoofia, et võlgu võtta ongi loomulik, et kõik ju võtavad, et raha peab ringlema jne. Me teame neid loosungeid peast ja need on üdini valed. Nüüd ärgatakse, see on valus.

Ma arvan, et see on paratamatu protsess – midagi peab tugevasti muutuma. Liiati: ettekujutus, et maailm saab materiaalselt igavesti kasvada, on täiesti absurdne. Aga just sellel ettekujutusel see muretuse kelk muudkui sõidab.

Iga inimene, olgu ta poliitik või tavakodanik, peaks ju mõistma, et lõpmatut majanduskasvu ei saa olla – ressursid saavad otsa ja jääke tekib liiga palju, nii lihtne see asi ongi. Poliitikud on kogu maailmas kahvlis, sest nad on aastakümneid harjunud laulma ühte ja sama laulu majanduskasvust.

Lõputu, igavene kasv saab olla ainult vaimne, mitte materiaalne.

Kui lisaks filosoofidele ka poliitikud ja riigijuhid sellest aru saama hakkavad, siis võib midagi muutuda. Kuni seda ei mõisteta, ollakse nagu lapsed: ema ütleb küll, et pane kampsun selga, aga ei panda, ja pärast ollakse kaks nädalat voodis. Teistmoodi aru pähe ei tule.

Kas see võlakriis võib euro hukutada?

Ma ei usu. Võlakriis on võlakriis, oleks sellisena ka siis, kui eurot polekski. See võlakriis on mõtlemise kriis. Meeleparandust oleks vaja!

Rootsi ei ole eurotsooni liige, rahva enamus ei hääletaks praegu euroga ühinemise poolt. Rootsi poliitikutel ja ekspertidel poleks nagu mingit põhjust euro suhtes entusiastlik olla. Ometi ütlevad seal tipp-poliitikud avalikult, et euro on tulevikuga raha.

Mulle tundub, et osalt on pessimism euro tuleviku suhtes seotud ka ingliskeelse meedia suure mõjuga. Turud jälgivad just ingliskeelset meediat, ajakirjanikud jälgivad välismeediast kõige rohkem ingliskeelset. Samas on just Briti ja USA press euro suhtes ülimalt skeptilised. Kas selline «keeleküsimus» võib moonutada meie maailmapilti?

Jah, võib moonutada.

Tegelikult juhivad maailma aina rohkem pankurid, töösturid ja ajakirjanikud, poliitikud varasemast vähem. See on poliitikutele ebameeldiv tõsiasi, raske enesele tunnistada. See nähtus sisaldab aga ka seda, mida me tavaliselt nimetame huvide konfliktiks.

Tihti ei tehta sellest väljagi. Võtame jälle kas või Läti – seal liikusid viimastel aastatel mitu korda rahapaanikalained ja lõpuks selgus ikkagi, et devalveerimisjutud ja muud paanikakülvamised olid sihiteadlikult kusagilt forsseeritud.

Nii et kui lugeda rahvusvahelist pressi, tuleks alati endalt küsida, kas see on objektiivne analüüs või on see tehtud mingi grupi huvides. Paraku kohtab viimast järjest rohkem.

Keeleküsimus on täiesti õigustatud. Inglise keele (ja ingliskeelsete uudiste) domineerimine Eestis sellisel määral nagu praegu ei ole arukas. Ajalooliselt kuulub Eesti saksa kultuuriruumi ja sellega peaksime me palju rohkem arvestama. Ja muide: ka rootsi keel võiks Eestis rohkem levida, nii ajaloolis-kultuurilistel kui ka tänapäevastel pragmaatilistel põhjustel.

Press ja teemad... Lätis toimuvat kirjeldatakse ja analüüsitakse õnneks juba suhteliselt palju, Soomega on asi samuti enam-vähem korras. Venemaast räägitakse ja kirjutatakse nagunii kogu aeg. Liigagi, sest iga kolmanda järgu tegelase ütlusi ei maksaks meil alatasa üle tähtsustada ega seeläbi võimendada.

Aga vaadakem üle mere! Eesti pangandusest on absoluutne lõviosa rootslaste käes. Välisinvestor number üks Eestis on Rootsi. Lisaks veel kaubavahetus – Rootsi on üks Eesti suurematest ekspordi-impordi partneritest. Lihtne järeldus on, et meie kõigi igapäevaelu on rootslaste käes rohkem, kui enamikule eestlastest tavaliselt meelde tuleb.

Seda, mida rootslased kirjutavad oma majandusest, maailma majandusest, iseendast ja meist, peaksime jälgima palju rohkem ja pidevamalt. Rootsi kuulub meie igapäevasesse materiaalsesse eluruumi, millesse me nii kiindunud oleme. Meie sõltuvus Rootsist ei kao kuhugi.

Selle kohta, mis toimub või ei toimu Rootsis, Eestis infot eriti ei ole. Mina ei pea seda normaal­seks, et peale kuningakoda puudutavate pulma- ja kõmu-uudiste muud eriti ei teata. Me ei jälgi protsesse.

Meie naabruses on heaoluühiskond, mida meie tajume arenenud parlamentaarse riigina, kuid mis on tegelikult kuningriik. Mis on selle plussid ja miinused? Miks 80 protsenti rahvast siiski arvab, et las olla kuningriik? Mida see näitab rootslaste mõtteviisi kohta?

Kuidas Rootsi suutis vähemusvalitsuse nii rahulikult kokku panna? Milline saab olema praeguse Rootsi ülesehitajate – sealsete sotsiaaldemokraatide – tulevik nüüd, kui räägitakse, et nende epohh on läbi ja neid on tabanud tõsine juhikriis?

Lõppeva aasta üks miinusmärgiga tippsündmus oli «Juhtum Breivik». Jah, see oli Norras, kuid Põhjamaad on pikka aega olnud üksteisega väga seotud, nad ongi väga sarnased. Nad on oma lõimumise üle alati uhked olnud. Kuidas «Juhtum Breivik» Rootsi ühiskonda on mõjutanud ja mõjutab? Millised on võimalikud seosed ja järeldused?

Eestis seda kõike ei teata ega uurita. Me võime ju palju rääkida ja kirjutada Palestiinast, Sudaanist ja Austraaliast, see kõik on ala spetsialistidele huvitav, kuid meile on eluliselt oluline, mis toimub naabrite juures, siinsamas, meie eluruumis Läänemere ääres.

Tänavune aasta oli eriline veel selle poolest, et mitte kunagi varem pole maailm näinud nii palju rahvaliikumisi, mis oleksid levi ja jõu saanud internetist: araabia kevad, Occupy Wall Street, meeleavaldused Venemaal. Araabia kevad on juba toonud kaasa režiimimuutusi, Venemaa puhul oodatakse sedasama, Occupy Wall Stree­t on uut tüüpi poliitiline liikumine. Kas internetist alanud protsessid päädivad demokratiseerumisega?

Interneti ja tehnoloogilise revolutsiooni mõju ei tohi alahinnata, aga mulle tundub praegu, et sedakaudu on leitud vaid lihtne viis midagi lõhkuda või millegi vastu astuda. On näha, et protest on üks asi, lahenduse, uue normaalse arengu leidmine aga hoopis midagi muud. Mis saab edasi? Ma näen ka heitlikkust ja kaootilisust.

Lääne analüütikud, muide, võiksid olla ettevaatlikud parlamentaarse demokraatia ekspordiga, kui endil on eurokodus sellega probleeme – riigid on olnud küll väga demokraatlikud, aga tulemuseks on majanduskriis või peaaegu kollaps. Nii et võiks enesekriitilisem olla. Ja kõik valemid ei sobi kogu maailmale ühtmoodi niikuinii, ka demokraatia­valem.

Venemaa puhul ma meenutaksin, et Lennart Meri armastas võrrelda Eestit väikese eskimopaadiga: me oleme väga dünaamilised, pöörame vastavalt vajadusele kohe ringi. Aga suure aatomijäälõhkuja pööramine võtab hoopis kauem aega.

Me oleme Eestis oma mõtlemises vahel kinni oma tajudes, mis tekitavad arvamuse, et kõik protsessid igal pool maailmas võiksid toimuda ülikiiresti.

Värskendav on tegelikult mõelda hoopis millelegi muule, eriti aastavahetuse künnisel. Jõulueelse Maalehe (22.12) viimasel leheküljel on väike ülevaade sellest, et kui meil saabub aasta 2012, siis millised aastanumbrid löövad ette kusagil mujal. Jaanuari lõpus algab Hiinas draakoniaasta numbriga 4709. Juudi kalendris algab septembris aasta 5773.

Vana-armeenia kalendris augustis 4504. aasta jne. Igaüks võiks uurida ja mõtiskleda, et paremini tajuda, kui erinevad on ajaarvamised ja järelikult ka kultuuri mõned kihid selsamal planeedil, kus meiegi elame.

Jaak Jõerüüt

•    ­Sündinud 1947. aastal Tallinnas

•    Lõpetanud 1973. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi

•    1993 – 1997 suursaadik Soomes

•    1998 – 2002 suursaadik Itaalias

•    2004. aastal suursaadik ÜRO juures

•    2004 – 2005 kaitseminister

•    2006 – 2010 suursaadik Lätis

•    Alates 2011. aasta aprillist suursaadik Rootsis