Parem varblane pihus kui tuvi katusel

Foto: Peeter Langovits

Raamatuturg nõuab jätkuvalt huvitavaid (elu)lugusid ja film pakub üleskündmata uudis­maana selleks avaraid võimalusi. Iseasi, kas kõik on kuld, mis hiilgab, kirjutab Tiina Lokk.

On märkimisväärne, et viimase aasta jooksul on ilmunud kümmekond eestikeelset filmiraamatut – seda on peaaegu sama palju kui tervel Nõukogude ajal kokku. Tõsi, vaid mõni neist on filmiteoreetiline, näiteks Ülo Pikkovi «Animasoofia».

Muide, soovitan soojalt: väga huvitav lugemine animafilmi kui kunstinähtuse arengust läbi aastate, selle olemusest ja tegemisest. Lihtsas ja inimlikus keeles on kirjutatud keerulistest asjadest.

Filmiteoreetilise mõtte areng Eestis on olnud lünklik ja puudulik, et mitte öelda olematu.

Erinevalt teatrist, kunstist või muusikast polnud filmi valdkonnas eestikeelset teoreetilist õpet ega terminoloogiat, õpetamise traditsioone ega ka võimalusi tegeleda teoreetilis-ajalooliste uurimustega. Filmiajaloolane Veste Paas oli põhitöökohaga trammijuht, Tatjana Elmanovitš töötas botaanikaaias...

Nii ei ole ka meie filmi kohta siiani ajaloolist ülevaadet, aga järgmisel aastal saab see juba sada täis! Mine tea, ehk on just selle kivi alla peidetud ka üks põhjusi, miks on siinsete lina­teoste kunstiline tase selline, nagu on – valdkondliku evolutsiooni aluseks pole ju teatavasti mitte ainult ühe idee materialiseerumine, vaid ka selle teoreetiline mõtestatus ajas ja ruumis.

Tühjale kohale on raske midagi ehitada, ometi... Balti filmi- ja meediakoolis on juba võimalik spetsialiseeruda filmiteooriale, -ajaloole ja -stsenaristikale, iseasi on, et endiselt on puudu õpitu täiemahulise erialase rakenduse võimalus.

Milleks kõik see jutt? Mul on väga hea meel, et viimaks ometi on hakatud kirjutama raamatuid eesti filmist, ja eesti keeles! Mis siis, et kõik pole sugugi täiuslik. Aga ta on olemas! Kindlasti on selles «süüdi» ka see, et aasta 2010 oli raamatuaasta ja 2012 on filmiaasta. On ootuspärane, et esimesed raamatud on tõlkeraamatud ja esimesed originaalteosed eluloolised või populaar­sete filmide sünnilugu avavad, kirjutajateks valdavalt ajakirjanikud.

Turg nõuab jätkuvalt huvitavaid lugusid huvitavatest inimestest ja selles mõttes on film üleskündmata uudismaa.

Nii tundubki ajakirjanduslik pealelend üsna loogilisena. Nagu ka ajakirjandusega kaasnev pealispinnalisus, mis teatrit või mõnda teist kunstivaldkonda puudutavalt on vähem märgatav, ilmselt ka selle tõttu, et olemasolev traditsioon erinevalt filmist korrastab kirjutajate mõtet ja suurendab vastutustunnet kirjutatu ees.

Küllap oli just viimane peamiseks põhjuseks, miks teatrikriitik Andres Laasik suutis kirjutada Kaljo Kiisast põhjaliku monograafia, mis ei jää alla analoogilistele näidetele teatri vallas (näiteks Kaarel Irdi või Jüri Järveti kohta). Me võime selles raamatus kirjapanduga nõustuda või mitte, aga me ei saa eitada tehtud töö mahukust ja mastaapsust, mille tulemusena on loojat ja tema loomingut vaadeldud oma ajastu kontekstis.

Ma ei tea, kui kaua kirjutas ajakirjanik ja kirjanik Evelin Kivimaa raamatut Peeter Simmist, aga jääb mulje, et üleliia palju aega ta selleks ei kulutanud. Simm on meie keskmise põlvkonna kineastide seas üks huvitavamaid ja omanäolisemaid. Tema «Ideaalmaastik», «Inimene, keda polnud» või «Tants aurukatla ümber» on kõik meie kullafondi filmid.

Aga Simm on ka koloriitne kuju, kes on tuntud pullivend ja anekdootide vestja. Kogu oma elu on ta hoolitsenud selle eest, et temaga käiks kaasas just selline kuvand ja et keegi ei saaks, jumala eest, teada, mis on selle maski all peidus tegelikult.

Seda maski ei ole suutnud temalt rebida ka raamatu autor. «Peeter Simm. Eesti filmi partisan» pole muud kui anekdootide kogumik, kusjuures viletsate anekdootide kogumik. Elus räägib Simm palju vaimukamaid lugusid.

Simmist kui isikupärasest loojast ei saa me üldse aimu, nagu seda osa temas polekski. Ja mida tähendab see eesti filmi partisaniks olemine, kelleks teda nimetatakse? Mõnest seigast, kui tähelepanelikult lugeda, võib siiski järeldada, et tegu on väga õrnahingelise ja hella inimesega...

Arvestades turgu ja selle maitset, on suur julgustükk kirjutada raamat meie vanameistrist, professionaalse joonisfilmi isast Rein Raamatust. Oma kinnise ja äärmiselt delikaatse iseloomu tõttu on ta paras pähkel igale autorile.

Kristel Schwede on saanud raamatus «Värvilindu püüdmas» tema sõnade vahendamisega kenasti hakkama. Kirjas on ühe looja eluloolised verstapostid, aga... Rein Raamatu suurus sellest küll välja ei tule. Portreteeritavat tundes on ka palju oodata, et ta hakkaks ise rääkima oma rollist ja tähtsusest meie joonisfilmi arengus või oma filmide novaatorlusest. Seda oleks pidanud tegema ikka ajakirjanik, raamatu kaasautor.

Nii võibki jääda kõlama vaid üks versioon – see, et eesti joonisfilm on Priit Pärn. Raamatu tähtsus joonisfilmi stuudio asutajana kaob aga ajaloo hämarusse, nagu ka tema unikaalne omadus elustada ekraanil eesti kunsti suurkujude Jüri Arraku või Eduard Viiralti loomingut. Muide, üleliia palju ei kõneleta  avalikkuses ka Raamatu teisest unikaalsest saavutusest, eesti kunstnikke portreteerivate dokumentaalfilmide sarjast.

Hoopis teise lähenemisnurga on valinud Alo Lõhmus raamatus «Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides». Ka siin on autor pea­asjalikult nimeka loodusfilmija Rein Marani sõnade vahendaja rollis, aga nimitegelane on pandud rääkima vaid oma filmidest ja nende kangelastest ehk rästikutest, sipelgatest, lagledest jne – ühesõnaga, emakesest loodusest endast.

Tulemus on see, et meie ees avaneb unikaalne looja ja väga ilus ning armas inimene, kes on üdini kiindunud sellesse, mida teeb, aidates ühtlasi lugejal lahti mõtestada Olemise olemust keset meid ümbritsevat Loodust. Kui sügav oma lihtsuses ja kareduses! Raamatu väärtust ainult tõstab kaasasolev DVD, kust võib leida neli Marani filmi.

Pettumuse valmistas Annika Koppeli kirjutatud raamat «Kevade. Suvi. Sügis. Arvo Kruusemendi filmid». Autorilt, kes on pikemat aega organiseerinud «Kevade» ja «Suve» restaureerimist ning kogunud intervjuusid ja vastavat materjali, oleks oodanud midagi monograafilisemat.

Vajaka jäi selgelt sõnastatud eesmärgist: on see raamat filmitriloogiast, elulookirjeldus või midagi kolmandat? Ilmselt tulnuks teos terviklikum, kui oleks jäädud kolme pealkirjas nimetatud tähtteose juurde, sest Kruusemendi teiste filmide käsitlus on järjekordselt ajakirjanduslik pealend, sedapuhku millelegi enamale pretendeerides, mis aga päriselt välja ei kanna.

Kruusement on hea ja mahlakas jutuvestja, aga näidake mulle üht lavastajat, kes ei oskaks rääkida? Kuidas küsija, nõnda jutt. Ajaloolase Olaf-Mihkel Klaasseni õhuke raamat ««Kevade» tee ekraanile», mis on välja antud 1977. aastal, on põhjalikum, täpsem ja süsteemsem kui 2011. aasta kirjandusteos...

Klaassen, olemata ise filmivaldkonnaga seotud, ei küsi näiteks, erinevalt Koppelist, miks on «Kevade» stsenaristidena kirjas Kaljo Kiisk ja Voldemar Panso, mitte Kruusement. See on Kruusemendi loomulik korrektsus autorsuse suhtes – just Pansolt ja Kiisalt ongi pärit ekraanile jõudnud filmi dramaturgiline struktuur ja lähenemisnurk, mis teeb Tootsi «Kevadest» Arno «Kevade»...

Stiilipuhas lugemine on seltskonnaajakirjanik Paavo Kanguri raamat ««Viimne reliikvia». Pilk legendi taha». Mis võiks veel enam müüa kui sahinad ja kuulujutud seoses legendaarse filmi kuulsate ja kummalistega? Kas see ka müüs, ei tea, aga pretensioonitu ajaviitekas on see vähemalt suvel kindlasti.

Kuigi jah, millal oleks võimalik lugeda põhjalikku uurimust, kus «Viimne reliikvia» asetuks oma ajastu rahvusvahelisse konteksti ja mis käsitleks selle mõjutusi ja laene (näiteks Ingmar Bergmani loomingust, iseäranis «Seitsmendast pitserist» ja «Maasikavälust», aga ka prantsuse seiklusfilmidest, näiteks «Angelique'ist ja kuningast»).

Aasta üllatajaks nimetaksin hoopis Ilmar Taskat ja tema raamatut «Parem kui elu». Kes oleks võinud arvata, et Taska on sellise nauditavalt nõtke sulega ja stiilne kirjamees?! Seda lugedes unustad, et tegemist on autobiograafiaga. Paiguti tundub, et pigem ilukirjanduslike fantaasiatega – aga mitte sellepärast, et ma kahtleks kirjeldatavas, vaid sellepärast, kui sujuvalt on eluloolised faktid läbi põimunud ilu­kirjanduslike espriidega.

Taska on ju suurepärane novellist! Üllatas ka ausus iseenda suhtes. Mitte igaüks ei suudaks nii kiretult ja ilustamata kirjeldada seda valu ja vaeva, mis kaasneb üritusega lüüa läbi suures filmimaailmas, kui sa tuled eikusagilt (nagu sotsialistlikust, aga ka veel 1990ndate Eestist) ja oled eikeegi. Pole siin suurt vahet vana hea Euroopa ja Hollywoodi vahel ühti... Aga eks ilu ole vaataja silmades ja nii mõnigi lugeja näeb Taska kirjapandus vaid idaeurooplasest Casanova seiklusi.

Lõpetuseks võib öelda, et kõik raamatud kokku ületasid siiski minu ootused. On rõõmustav, et algus on lahti tehtud. Jumal tänatud, et plaanimajandus ei piira ühest inimesest kirjutatavate raamatute hulka, ja lootus jääb, et pealelennu järel tuleb lõpuks ka sügavutiminek. Parem varblane pihus kui tuvi katusel!

Filmiraamatud

Paavo Kangur
««Viimne reliikvia».
Pilk legendi taha»
Ajakirjade Kirjastus 2011 192 lk

Annika Koppel
«Kevade. Suvi. Sügis.
Arvo Kruusemendi filmid»
Kadmirell 2010, 230 lk

«Ööbikut ei tohi reeta.
Rein Marani elu filmides»
Vahendanud Alo Lõhmus
Eesti Ajalehed
206 lk + DVD

Evelin Kivimaa
«Peeter Simm.
Eesti filmi ­partisan»
Menu 2011
223 lk

Ilmar Taska
«Parem kui elu»
Hea Lugu 2011
228 lk

Kristel Schwede ja Rein Raamat
«Värvilindu püüdmas»
Canopus 2011
254 lk