Online-väitlus: ääremaastumine on Eesti ühiskonnale kahjulik?

Illustratsioon: Lennart Rikk

Inimgeograaf Garri Raagmaa kaitseb tänases online-väitluses seisukohta: «Ääremaastumine on Eesti ühiskonnale kahjulik». Talle oponeerib Eesti Väitlusseltsi tandem koosseisus Karin Kase ja Herman Kelomees.

Avakõnedele järgneb Garri Raagmaa kiire vasturepliik, mille leiab selle artikli lõpus, ning kell 11.30 algab väitluse põnevaim osa ehk ristküsitlus. Paremad selle loo kommentaariumisse esitatud lugejate küsimused esitatakse ristküsitluse lõpus mõlemale osapoolele. Väitluse võtavad kolmanda osana kokku mõlema poole lõppsõnad.

RAAGMAA AVAKÕNE
Ääremaastumine on Eesti ühiskonnale kahjulik

Kui lugeda ääremaa tunnuseks omavalitsuse rahvastiku kahanemine 50 protsenti viimase 50 aastaga või alates 2000. aastast aastakeskmiselt üle 1 protsendi, siis on ääremaaks 48 maavalda, kus elab kokku 50 000 inimest.

Siia saab lisada 60 ääremaastumisriskiga valda kokku 90 000 inimesega, kus samuti elanike arv on vähenenud ning elanike tihedus alla 8 in/km2 või mille kaugus suuremast keskusest on üle 50 km.

Ääremaalised on ligi pooled Eesti omavalitsused 140 000 elaniku ja üle 50 protsendi Eesti pindalast. Ääremaade ettevõtlus on nõrk, tööpuuduse, heitumuse ja püsiva töövõimetuse näitajad oluliselt suuremad.

Ääremaastumine – osa territooriumi vaesumine ja sealt elanike liikumine suurde linna kodu- või välismaal – on viimasel paarikümnel aastal Eestis oluliselt kiirenenud. Põhjuseks ennekõike töökohtade kadu, tallinnastumine, maaelanikkonna vananemine ja negatiivne iive.

Et ääremaalised piirkonnad on pikema aja vältel kaotanud nooremaid ja aktiivsemaid elanikke, siis on rahvastik vananenud seal märgatavalt kiiremini kui Eestis tervikuna.

Tarbijate vähenemine põhjustab omakorda nii avalike kui ka erateenuste kadumist. Ääremaa sotsiaalindikaatorid näitasid hoolimata majandusbuumist 2000. aastatel elukvaliteedi ja heaolu suhtelist langust.

Olulisim probleem on ääremaa tööjõu, aga ka loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside, laiemas mõistes elukeskkonna alarakendus.

Loodusressursid lubavad arendada toidu, biomassi ja sellest ka energia tootmist, hea elukeskkond lubab suurendada rekreatsiooni- ja turismitulusid.

Kui aga teenuste ja juurdepääsu puudumine ning ebasobiv sotsiaalne keskkond ei võimalda linlaste või ka miks mitte välismaalaste maale siirdumist, siis ääremaade eraldatus vältimatult süveneb.

Ääremaastumise pidurdamiseks tuleks tugevdada lähedalasuvaid suuremaid linnu ning tagada maaelanike juurdepääs sealsele haridusele, teenustele ja töökohtadele.

Kui inimesel on võimalik saada töö ja teenused poole tunni auto-bussisõidu kaugusel, siis ta ilmselt kaalub enne tõsiselt, kas jätta oma esivanemate valdused, hea elukeskkond ja sõbrad ning kolida ära närvilisse ja kallisse suurlinna.

Ääremaa ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks saab toetada regioonis oluliste perspektiivsete majandusharude sisest ja vahelist koostööd, innovatsiooni ja uute ettevõtete loomist.

Selleks on vaja algatada aga maakondlikud reaalsete ressurssidega tagatud ettevõtluse arengu strateegiad, mille lükata tagant konkurentsivõimeliste harude väikeettevõtlust, mahepõllundust jm maakasutust.

VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE
Ääremaastumine ei ole Eesti ühiskonnale kahjulik

Suur tänu Garri Raagmaale põhjaliku ja sisuka teema avamise eest. Välja toodud statistika vastu on raske vaielda ja me ei kavatsegi seda tegema hakata. Tõepoolest – maapiirkondades elab täna märksa vähem inimesi kui mõnikümmend aastat tagasi. Ent kas tegemist on tingimata halva nähtusega?

Inimese peamine motivatsioon elu tähtsamate valikute tegemisel on võimalus ennast teostada, peaasjalikult tähendab see sobiva elukutse leidmist. Loomulike turumajanduslike arengute tulemusena on juba alates 19. sajandi keskpaigast tekkinud järjest rohkem töökohti linnadesse, mis on tinginud majanduskasvu ja sellest tulenevalt ka keskmise kodaniku heaolu suurenemise.

Oponent tõi välja kolm olulisemat väidet, millele siinkohal vastame:

Esiteks kirjutab Garri Raagmaa, et ääremaastumine on üha kiirenenud. Ent ta ei toonud kordagi välja ääremaastumise ohte. Miks see halb on, kui noored leiavad, et neil on linnas rohkem võimalusi? Meie ütleme, et ei olegi. Selgitame seda väidet hiljem oma esimeses argumendis pikemalt.

Teiseks väidab oponent, et kasutame ääremaade potentsiaalseid ressursse liiga vähe. Ent tänaseks on Eesti põllumajanduse isevarustuse tase 90 protsenti, lisaks ekspordime me aktiivselt toidukaupu teistessegi riikidesse. Muretsema ei peaks ka töökohtade vähenemise pärast põllumajanduses, kuna põllumajandussaaduste suurtootmine on oluliselt efektiivsem kui kolmelehmapidamine.

Raagmaa pakub välja plaani, et tuleks tugevdada maakonnakeskusi ja algatada arengustrateegiaid.

Juba praegu on kasutusel täiesti arvestatav kogus erinevaid meetmeid maaelu edendamiseks, näiteks valitsuse arengukava aastani 2015 ning kõikvõimalikud riiklikud ja Euroopa Liidu toetused regionaalarengule. Karta on, et järjekordsed arengukavad ei motiveeri kedagi maale kolima.

Meie argumendid:

1. Vabad inimesed, vaba maa

Nagu juba sissejuhatuses mainitud, teeb iga inimene oma valikud, lähtudes sellest, kus tal on kõige parem elada.

Kui ta on otsustanud, et tal on linnas võimalus leida parem töökoht ja tema lastel parem koolis käia, siis vaba ühiskonna tingimustes ei ole meil ühtegi võimalust ega ka põhjust teda sundida siiski maal elama. Kahtlemata oli nõukogude-aegne töölesuunamine tõhus mehhanism, kuid tänases Eestis ei ole selle rakendamine reaalne.

Meie usume vabaturumajandusse. Hakates konkreetseid piirkondi kunstlikult eelisarendama, suunab riik ettevõtlust kuhugi, kuhu majandus minna ei soovi. Selle tulemusena tõmmatakse ressursid eemale sealt, kus nende kasutamine oleks kõige tõhusam.

2. Eestile piisaks neljast suuremast keskusest

Me ei leia, et Eesti-suuruse riigi puhul oleks tarvis mingeid piirkondi kunstlikult järgi aidata. Pigem tuleks Eestis välja arendada korralik nn nelja keskuse poliitika, kus majanduselu toimuks peaasjalikult Tallinnas, Narvas, Tartus ja Pärnus, nagu see – vaadakem tõele silma – täna juba toimub.

Vahemaad Eestis on piisavalt väikesed, et ühest linnast teise jõuab kiiremini kui mõnes maailma suurlinnas metrooga töölt koju.

Oponent on oma kirjutises korduvalt välja toonud, et inimeste elu ääremaa piirkondades üha halveneb. Samas ei ole ta kordagi välja toonud maaelu edendamise hüvesid. Loodame neist edasises väitluses täpsemalt kuulda.

GARRI RAAGMAA KIIRE VASTUREPLIIK

Täna kasvab ainult Tallinna linnaregioon, tegelikult lähivallad, kus inimesed otsivad (Sic!) maalist elukeskkonda.

Mida tähendaks praegustele tallinlastele-harjukatele elukvaliteedile tihedus kasv?Juba 10 protsenti lisaliiklust tähendab ummikute kahekordistumist - ja metrood eeslinna keegi ei ehita -, kooli- ja lasteaiakoha lootust ei ole ja elamine on lõppkokkuvõttes kole kallis ja energiakulukas.

Maaelanikele ei ole põllumajandus ammugi põhitegevus, olles kahanenud alla 15 protsendi.

Peamiseks funktsiooniks on elamine ja väiketootmine. Üha rohkem ka rekreatsioon, mis vajab kriitilist hulka teenuseid ja infrastruktuuri.

Küll on esmasektoris peagi üliterav tööjõupuudus - 2018 on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi järgi vaja esmasektorisse 7700 uut töötajat.

Riigil on tõesti üle 100 arengukava, aga kes neid rakendab? Kas Tallinnast või Tartust saab arendada Missot?

Maavalitsused on sisuliselt kaotatud, arenduskeskused on EASi postkontorid ja omavalitsusliidud ei toimi. Ja omavalitsustel ei ole pärast viimaseid kärpeid raha isegi elementaarseks teehoolduseks. Täna ei ole keskvalitsusel partnerit, et neid kavu rakendada.

Järgnevalt jääme ootama jaatuse ehk Garri Raagmaa kiiret vasturepliiki. Seejärel, kell 11.30, algab interaktiivne ristküsitlus.