Postimehe aasta inimene Gerd Kanter kasvas kangelaseks
Juhtkiri: eeskujuks kõigile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie rahvuseepose nimikangelanegi oli kõva mees kivi viskama – just võistlus tegi Kalevipojast siinse maa kuninga: «Kolmandama venna kivi, / Võiduviskamise märki, / Leiti üksi kuival kaldal, /- - -/ Tüki maada teistest kaugel.» Kuigi eepos märgib, et «Tema teistesta tugevam, /- - -/ Kätesooned tal kangemad, /- - -/ Silmasihti tal osavam», lisatakse samas: «Meelemõistus tal mõnusam.» Ehk siis – mitte ainult võimas vise polnud valitsejaks saamisel tähtis. Niisamuti ei olnud Pekingi olümpial 68 meetri ja 82 sentimeetrini küündinud kuldne kettakaar see, mis tõstis kettaheitja Gerd Kanteri Postimehe aasta inimeseks 2008.
Gerd Kanter on meile heas mõttes eeskuju. Ja mis oluline, ta mõistab väga hästi ise oma ühiskondlikku rolli. Tähesäras ei saanud temast kollase ajakirjanduse lemmiklast, vaid ta on teinud kõik endast sõltuva, et anda teda toetanud rahvale ja riigile tuhandekordselt tagasi see, mis temasse aastate jooksul panustati.
2008. aasta teine pool tõi meile vähe positiivseid sõnumeid ja see oli valus tagasilöök. Algas ju riigi 90. juubeliaasta olukorras, kus palgad jätkasid tõusuteed, tööpuudus oli olematu, raha näis jätkuvat igale elualale. Pead tõstis kodanikuühiskond – omamoodi aasta inimene oli igaüks, kes kevadel suures prügikoristuskampaanias kaasa lõi.
Eelarve tulude poole ülepaisutatus ja eesseisvad rasked ajad olid hilissuvel juba nähtavad suurimatelegi optimistidele. Ja just selles olukorras tegi Gerd Kanter Pekingis seda, mida temalt nii väga oodati, võites veenvalt ja enesekindlalt oma väikesele kodumaale olümpiakulla. Meie lipp triumfeeris rahvusvahelises telepildis, meie hümn kõlas olümpiastaadionil, Eesti jõudis nende valitute klubisse, kes seekordsetel suvemängudel kulla pälvisid. Neid maid oli 55.
Kindlasti aitas Gerd Kanteri antud emotsioon soojendada samal 19. augusti õhtul ja ööl neid kümneid tuhandeid inimesi, kes Tallinna lauluväljakul sinimustvalgete lippude all laulsid ja «Eesti! Eesti!» skandeerisid. Rääkimata sadadest tuhandetest, kes kodus sedasama ühtekuuluvustunnet tundsid.
Gerd Kanteri maailmameistriks ja olümpiavõitjaks tõusmise lugu on kujukas näide, kuidas tõsise pühendumusega inimene jõuab seatud sihile. Ise tööd tehes ja õigel ajal õigeid inimesi usaldades on kunagisest heade eeldustega, ent seesmiselt ebakindlast noorukist arenenud mees, kes kontrollib oma sõnu ja tegusid.
Gerd Kanterist on juba räägitud kui tulevasest treenerist. Kuid juba praegu on ta eeskuju tuhandetele noortele, rõhutades spordi ja tervislike eluviiside tähtsust. Gerd Kanter on kasvanud Eesti kangelaseks.