Sotsiaalsüsteemis tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid
Juhtkiri: raskete valikute aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalminister Maret Maripuu tunnistab tänases intervjuus Postimehele, et sotsiaalvaldkond vajab muutusi. Ilmselt aga ei meeldi need paljudele ega saa olema ka kuigi kerged.
Nii näiteks veetis haigekassa oma aastalõpu eelarve auku lappides, mis lõpuks küll reservide abiga paigatud sai, kuid on selge, et igavesti ainult sellele loota ei saa.
Eesti pole tervishoidu panustamisel Euroopas esimeste hulgas. Kaugel sellest. Vajadusest lisaraha järele on kõneldud juba mitu aastat. Külluseaegadel arvati, et tervishoid võiks näiteks investeeringuteks saada abi riigieelarvest. Nüüd ütleb põguski pilk riigi rahakotti, et selle peale igal aastal loota ei saa.
Jääb veel patsient-maksumaksja. Enam-vähem terve ja täiskasvanud töötegija, kelle eest tööandja tasub sotsiaalmaksu, maksab juba praegu ise täismahus oma hambaravi eest, samuti on tema omaosalus ravimite eest tasumisel suurem. Niisiis, vaevalt et temagi tahaks rohkem juurde maksta. Nii et pole siingi põhjust palju rahalootusi hellitada.
Iga kord, kui haigekassal on kitsas käes, räägitakse muidugi ka võimalusest jätta töövõimetushüvitis vähemalt osaliselt tööandja ja töötaja kanda.
Kuid sellise otsuse tegemine nõuaks konsensust, mida praeguses majandusolukorras on ilmselt väga raske tekitada. Keegi ei taha endale lisakulusid võtta.
Ja kuigi väidetakse, et haigekassa makstava töövõimetushüvitise vähendamine vähendaks ka kergekäeliselt võetud haiguslehtede hulka, ei saa selle loogikaga siiski päriselt nõustuda.
Kindlasti on ka süsteemi kuritarvitajaid, kuid teisalt on neidki inimesi, kes sellisel juhul ei tahaks või ei saaks haiguslehele jääda isegi siis, kui see oleks tervise huvides juba hädavajalik. Nii saaks haigushüvitise maksmise pealt küll juskui kokku hoida, kuid poolikult ravitud haige kasvataks haigekassa ravirahade kulusid.
Tõsi on see, et sellised muudatused vajavad laia ühiskondlikku arutelu, kuid mitte ainult.
Need vajavad ka valitsust, kes on võimeline neid muudatusi ellu viima. Praegustes kesistes oludes on sealtki raske entusiasmi leida, sest pärast nii keerulist eelarve koostamist ei taha koalitsioon rohkem ebapopulaarsuse punkte juurde saada. Ajal, mil majandus sõitis tõusulainel, olnuks neid protsesse ilmselt lihtsam alustada. Ent siis arvati, et rikkust ju on ja jätkub.
Niisiis on sotsiaalsüsteemis tekkinud nokk-kinni-saba-lahti-olukord: vajadus muutusteks on, valmisolekut nendeks ei paista aga kusagilt.