Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: ellu jäävad vaid parimad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abdul Turay | FOTO: Pm

Kolumnist Abdul Turay kirjutab Eesti meestest: nad joovad kodus vaikselt kanget alkoholi, nende korrarikkumised on organiseerimatud ja viivad seepärast õnnetusse ning neile küll meeldib sport, kuid tööd on liiga palju, et sellega tegeleda.

Ära mingil juhul kunagi alusta lugu statistikaga, ütles üks kolleeg siis, kui ajakirjanikuteed alles alustasin. Vastupidiselt tema soovitusele aga alustan just statistikaga, millega lugeja on usutavasti nagunii tuttav.

Eestis ulatub keskmine eluiga meestel 65,9 ja naistel 76,8 aastani, Suur­britannias vastavalt 77,2 ja 81,6 aastani, Rootsis 78,7 ja 83 aastani.

Öeldakse, et on olemas kolme laadi valet: väike vale, suur vale ja statistika. Äsja esitatud statistika ei ole küll tegelikult vale, aga ei räägi veel kaugeltki kogu lugu.

Alustame sellest, mis on lugejale arvatavasti teada. Tervishoid ja haiguste ennetamine on Eestis ja õigupoolest Kesk- ja Ida-Euroopas tervikuna küll etem kui arengumaades, aga jäävad siiski maha Vana Euroopa standarditest. Seda isegi sel määral, et kuigi naised elavad kõikjal meestest kauem, elavad Briti ja Rootsi mehed lausa kauem kui Eesti naised. Selle põhjus peitub selles, et omavahel on väga tugevasti seotud keskmine eluiga ning nii üksikisikute kui ka terve ühiskonna jõukus. Hea näide on siinkohal peaaegu olematu majandusega Zimbabwe, kus eluiga ulatub ligikaudu 44 aastani.

Peamiselt vaevab kõiki küsimus, miks surevad Eesti mehed palju varem kui Eesti naised?

Eesti Tervise Fondi juhatuse esimees Eero Merilind on ühtlasi perearst ja mõnda aega Suurbritannias praktiseerinud. Tema meelest on kahe maa terviseprobleemid sarnased: südame-veresoonkonnahaigused ja õnnetusjuhtumid, kuid mentaliteet on riikides erinev.

«Eesti mehed on veidi ujedad ega taha arsti poole pöörduda. Nad vajavad naise tagantlükkamist,» sõnab ta.

Kuid ta lisab, et Eesti mehed joovad liiga palju ja satuvad liigselt õnnetustesse.

«See tuleb ajaloolisest taustast, võib-olla liiga liberaalsest alkoholipoliitikast. Noored mehed janunevad adrenaliini järele, siit ka õnnetused.»

Doktor Merilinnul on õigus: Eesti mehed joovad liiga palju.

Inimesed kipuvad selle probleemi ulatust vähendama, samas mõneski kultuuris ei jooda peaaegu üldse. Näiteks islamimaades pole see õieti lubatudki. Ma olen elanud kohtades, kus võib kuluda kuid, enne kui näed mõnda purjus inimest.

Eestis pole aga võimalik majast väljudagi ilma, et mõni purjus inimene ette jääks. Mul ei ole vähimatki tahtmist nendega suhelda. Ma ei saa purjus inimesega vähegi mõistlikult vestelda, sest ma ise olen ju kaine, aga ma püüan käituda nende suhtes sõbralikult, sest purjus inimene on ettearvamatu ja olukord võib kergesti käest minna.

Ma olen sellest nii tüdinud, et ei taha enam välja minnagi.

Eestlased joovad liiga palju isegi teiste eurooplastega võrreldes. Ainult venelased ja soomlased on hullemad.

Eestlased on hullemad kui mu kaasmaalased. Seda muljet ei jää küll mis tahes Briti või Iiri linnas reede õhtul ringi liikudes või nähes inglise joodikuid, kes lõugavad katustel, kusevad tänavanurkadel ja astuvad igal pool kaklusesse.

Tegemist on kultuurierinevusega. Inglased joovad kodunt väljas, lärmavad sealjuures, ja joovad enamasti õlut. Eestlased joovad kodus, vaikselt ja palju kanget alkoholi. Eestlased põhjustavad teistele vähem tüli, aga kahjustavad ennast rohkem.

Ühtlasi olen täheldanud, et viimastel aastatel on Inglismaal suhtumine liigjoomisse hakanud muutuma, see pole enam nii popp ja on jäänud rohkem alamkihtide pärusmaaks. Mõju on avaldanud aastaid tehtud alkoholitarbimise vastane reklaam.

Eestis peetakse aga endiselt mõneti mittemehelikuks ja lausa iseäralikuks, kui sa ei joo.

Eesti meestel on kalduvus sattuda õnnetustesse. Ja sealjuures ei ole see seotud kriminaalsete kalduvustega.

Noored mehed leiavad kõikjal võimalusi adrenaliini üles pumbata.

Suurbritannias on eelistatud viis füüsiline vägivald, nad armastavad peksta puruks asju ja inimesi. Me nägime seda möödunudaastaste mässude ajal, me näeme seda nõrgemas eeslinnade vägivallas, mis käib kogu aeg, aga millest kuigi palju ei kõnelda. Me näeme seda jalgpallihuligaanide kultuuris (on kohe eraldi alaliik casual culture, mis väljendub kallite brändirõivaste kandmises ja huligaanitsemises). See vägivald on päris hästi organiseeritud. Kokkupõrkeid kavandatakse juba päevi ette. Jalgpallihuligaanid õpivad võitluskunste. Ohvreid on kõige selle juures hämmastavalt vähe.

Ameerikas on noortel meestel mitmeid viise oma erutuse kättesaamiseks. Ma tean selliseid, kes pidasid vaimustavaks hüpata sõitvate autode ette ja rullida ennast siis üle kapoti nagu mõni Muinas-Kreeta härjavõitlejast atleet. Sellise triki sooritamine ilma viga saamata nõuab tõsist harjutamist.

Seejärel väänlevad mu tuttavad teeseldud valukrampides maas ja ähvardavad autojuhi kohtusse kaevata, kui see neile hüvitust ei maksa. Jah, miks mitte saada kätte nii elamus kui ka raha korraga? Ameeriklased on ikka nutikad...

Aasias otsitakse erutust eelistatult sportautodega sõitmises – väga-väga kiires sõitmises. Kui olete näinud mõnda «Kiired ja vihased» filmi, siis just midagi sellist.

Minagi olin sellega seotud, kui ma viibisin Aasias ... aga ainult vaatlejana, tuleb kohe lisada. Ka selle puhul on organiseeritus hämmastav. Nad veedavad aastaid parklates ja mahajäetud randadel oma oskusi lihvides. Võiduajamised kavandatakse ette nädalaid, mõnikord lausa kuid. Autosid ei tuunita mitte ainult kiiruse, vaid ka turvalisuse nimel. Nad veavad kihla raha ja tüdrukute peale.

Ja tegemist ei ole lihtsalt teismelistega. Tegelikult on paremad võidusõitjad haritud professionaalid, kes võivad endale lubada oma käe järgi tuunitud kallist masinat. Nad hakkavad sellega tegelema noorest peast ja jätkavad täiskasvanuna. Mees, kes mind Hongkongi tänavail kiirusega 140 kilomeetrit tunnis ringi sõidutas, oli neljakümnendates eluaastates kirurg.

Ka Eesti noortele meestele meeldib sõita väga-väga kiiresti, aga mingist vähegi võrreldavast organiseeritusest ei saa kõnelda.

Aasia võidukihutajad on oskuslikud amatöörid. Eesti võidukihutajad on sellid, kellele meeldib kiirus ja kes kiirustavadki oma matuse suunas.

Hea on siiski see, et Eesti mehed armastavad sama palju sporti nagu kõigi teiste rahvaste mehed, kellega ma olen kokku puutunud. Halb aga see, et Eesti mehed teevad nii palju tööd, et neil ei jagu kuigi palju aega spordile. Enamik mu Eesti sõpru tegeleb mõne spordialaga. Üks mu sõber väntas suviti päevas 70 kilomeetrit ja ta on täitsa heas vormis.

Ma ise harjutan poksimist koos ühe sõbraga, kes on saledam ja parema kehaga, kuid mina olen tugevam ja kiirem. Sel nädalal jäi meie trenn aga ära, sest me mõlemad olime liiga hõivatud tööga, mis toob mind ühe vastuolu juurde.

Mehi, kes vähemalt väliselt paistavad olevat parima tervise juures, olen ma näinud Aafrika läänerannikul, Senegalis, Gambias ja Sierra Leones. Eestis, nagu ka mujal Euroopas, näeb aeg-ajalt mehi, kes on treenitud kehaga. Aga Aafrikas on kõik mehed suurepärase välimusega, justkui oleksid nad kõik sportlased.

Mu kogemus ütlebki, et mida vaesem riik, seda paremas vormis mehed on. Statistika kõneleb sootuks vastupidist. Aafrika mehed mitte ainult ei peaks olema palju kehvema tervisega kui Euroopa mehed, vaid nad peaksid 45. eluaastaks ka surnud olema.

Kehva tervishoiusüsteemiga riikides astuvad areenile darwinlikud jõud. Täiskasvanuks saavad ja kauem elavad vaid parimad, looduse poolt hea tervisega mehed.

Noored mehed, kel pole tööd ega raha, küll aga rohkelt vaba aega, peavad midagi tegema, et ennast vähegi tegevuses hoida ja naistele muljet avaldada. Sestap nad harjutavadki võitluskunste, jalgpalli, võrkpalli, jooksmist, korvpalli, mida iganes.

Eestis on see võimatu. Vanasti hoidis vormis raske töö põllul, nüüd on aga kõik arvutite taga.

Nii saavadki Eesti mehed iseenesest hea käitumise põhjal kehvi tulemusi. Nad ei ole nii kärarikkad ja avalikult purjutavad kui mõned rahvad, mistõttu nad joovad ennast vaikides surnuks kodus. Kui nad ka seadust rikuvad, ei ole nad nii küüniliselt organiseeritud kui mõned rahvad, nii et neid tabavad õnnetused. Nad töötavad liiga palju, mis toob kaasa stressi, südamehaigused ja kõrge vererõhu.

Arstid on veendunud, et lõhe meeste ja naiste keskmises elueas väheneb majanduse edenedes. Aga see ei tundu soodustavat Eesti meeste füüsise edenemist. Arstid võivad ehk hoida Eesti mehi elus kauem aega, aga kui heas vormis need kauem elajad on?

Tagasi üles