/nginx/o/2008/06/20/51140t1h8a38.jpg)
Vahur Koorits: augustuv ajalugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastal 2006 protesteeris üks noor naisterahvas koos kahe teise naisega USA presidendi George W. Bushi visiidi ajal toimunud anarhistide meeleavaldusel Guantanamo vangilaagri vastu. Neil olid kolme peale kaasas ka illustratiivsed trellid, mille taga nad poseerisid ka Postimehe fotograafile. See pilt trükiti ära ja selle all on ka pildil-olijate nimed.
Seda viimased kaks aastat, kuni mõne kuu eest teatas üks pildilolijatest, et ei soovi enam oma nime sidumist anarhistide meeleavaldusega. Ta oli läinud riigiametisse tööle ja enda nime sidumine anarhismiga ei pruukinud talle enam sobida.
Seoses sellega nõudis ta Postimehe võrguväljaandes oma nime kustutamist sellest artiklist. Tal oli ette näidata isikuandmete kaitse seadusest vastav paragrahv ning Postimees otsustaski tollal liigse kärata ta nime pildiallkirjast ära kustutada.
Tema nimi on Kadri Levand. Nüüd, kui tema nimi on välja öeldud, tekitab see mitu küsimust. Näiteks, kas tal oleks alus ka praegu nõuda oma nime Postimehe veebiversioonist kustutamist. Kaks aastat tagasi andis ta nõusoleku oma nime avaldamiseks ehk ametnike keeles isikuandmete töötlemiseks. Praegu panin ma ta nime ise luba küsimata kirja. Kas see on ikka seaduslik?
Kui ei ole, siis kas ma võin suvalises tekstis kasutada mõne teise inimese nime, nagu riigikohtu esimees Märt Raski, siseminister Jüri Pihli või mõnda muud? Kas tohib kasutada vaid avaliku huvi tõttu avalikkuses tuntud inimeste nimesid või võin ma ka kokandusfoorumis nimeliselt kiita külakõrtsi head kokka, kui mul ta luba selleks pole?
See pole mõttetu küsimus, sest inimese nime kuulutamine selliseks isikuandmeks, mille avaldamiseks on vaja kas isiku luba või ülekaalukat avalikku huvi, võimaldab ajakirjanduse tööd väga efektiivselt takistada.
Ma ei hakka täpselt õpetama, kuidas seda teha, ent iga korruptant, kes taipab võtta advokaadi ja annab talle ette isikuandmete kaitse seaduse, suudab piisavalt rumala kohtuniku leidmise korral mitte ainult koristada oma nime juba ilmunud loost, vaid ka takistada uute ilmumist.
Selle kõrval muutub isegi natuke tühiseks mure selle pärast, et tagantjärele kaovad lehtede internetiarhiividest viited, mis enam ei meeldi inimestele, kelle kohta need käisid. Vähemalt on need paberi kujul olemas ja ka interneti otsingumootorid viitavad veel neile artiklitele, kuigi need on juba sisust tühjaks tehtud.