Esmaspäeval möödub 140 aastat riigivanema Jaan Tõnissoni sünnist
Juhtkiri: vaba mees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tõnisson vaba mehena – just nõnda pealkirjastas Tõnissoni 70. sünnipäevaks ilmunud koguteoses oma kirjutise poliitikategelane ja diplomaat Karl Robert Pusta. Ta meenutas ärevat 1906. aastat, mil Tõnisson kõneles Tallinna pritsumajas rahvale nii sütitavalt, et tema pooldajate ja vastaste vahel puhkes rüselus, milles sai kannatada ka oraator ise. Kuid Tõnisson säilitas eneseväärikuse lõpuni.
«Ta kõndis lipendava kuuesiiluga minema, pea püsti, meeldides mulle tookord väga, kuigi olin algul ise kisajate seas. Imponeeris nähtavasti ka kogu publikule, sest talle anti viisakalt teed,» kirjeldas Pusta. «Samas üleolevas seisangus nägin teda novembris aastal 1917 ka Tallinna ringkonnakohtu ruumes, kuhu teda oli toonud vahialusena Viktor Kingissepp. Nii kujutlen teda ka vangiminekul peale Viiburit, ülekuulamistel Vene ja Saksa võimude poolt…»
Nii kujutleme Tõnissoni meiegi. Kogu tema elutee ning lugematud ettevõtmised küll rahvustunde õhutajana, küll seltsitegevuse edendajana, ajakirjanikuna, revolutsionäärina ning poliitiku ja riigimehena olid justkui näitlik õppetund, kuidas olla vaba mees. Vabad kodanikud ei paindu ebaõiglase võimu all, ei ole mammona orjad ega rooma masside maitse ees. Vaba mees ütleb välja oma arvamuse ega kalkuleeri, kas see toob talle pluss- või miinuspunkte. Ise võimu kandes austab vaba mees teiste inimeste vabadusi ja ühiselt loodud seadusi. Kõige selle kõrval jätab vaba mees endale loomulikult õiguse olla keerulise iseloomu ja kange kaelaga.
Ajaloolase Jaak Valge pikem kirjutis tänases Postimehes pakub vaadet Tõnissonile kui riigimehele, kes peaaegu ainsana säilitas 1930. aastate majandusliku ja sisepoliitilise kriisi ajal vaba mehe põlguse omakasu, nihverdamise, kalkuleerimise ja vägivalla vastu, üritades hulluma kippuvas maailmas päästa Eesti demokraatiat. See ei õnnestunud.
Tänapäeval seostame demokraatia hukku ning sellele vältimatult järgnenud omariikluse kadu nende poliitikute nimedega, kes seisid Tõnissoni vastasleeris. Esimeste seas maksis eluga aga just Tõnisson, minnes oma surmale kindlasti vastu just nii, nagu me teda kujutleme: püstipäi ning salvava üleolekuga oma mõrtsukate suhtes.
Paralleelid 1930. aastate majanduskriisi ja praeguse majanduslanguse vahel sunnivad küsima, kus on meie tänapäeva Tõnissonid. See ei tähenda üleskutset kopeerida Tõnissoni vaateid, mis võivad olla aegunud, või tema toimimisviise, mis võisid olla ekslikud. See on vaga jõulusoov, et ka meie praegused poliitikud ärataksid oma hinges tõnissonliku vaba mehe.