Vello Salo: aprillitame Jüriöö?

Vello Salo Foto: Pm

Hiljuti ilmus raamat «Detsembrimäss. Aprillimäss». Igati ostmakutsuv pealkiri, pealegi – mitu mässu ühe hinna eest. Ja näitaks nagu sinnapoole, et oi kus meie väike kodumaa on ikka üks suurte mässude maa!

Ent vaevalt sain raamatu käest panna, kui lugesin Postimehest: «Võrreldes eluga Türgis ... on elu Eestis justkui kuurordis. Mulle tundub, et siin ei toimu kohe üldse midagi. Täitsa igav kohe! ... Ainus arvestatav mäsu oli teil mulluse pronksöö ajal. Meil Türgis on sellised möllud kord nädalas.» («Mustafa hülgas eestlanna pärast kriisikolded», PM 15.11)

Kui me pühitseme iseseisvuse 90. sünnipäeva, on loomulik, et tuletame meelde toda detsembrit, mil meie sõbralik naaber üritas seda noort iseseisvust hävitada. Miks mitte teha sellest film «Detsembrikuumus», miks mitte ka raamat, mis tooks filmile vaatajaid? Pealtnäha JOKK – kuid ka üleskutse asjasse süvenemiseks.

Asjal on muidugi mitu aspekti. Keelelist täpsustab meie «Seletussõnaraamat»: «mäss, (riigi)võimule vastuhakkamine hrl. selle kukutamiseks, vääramiseks, ülestõus.» Detsembris 1924 seda ei juhtunud, olgugi et on üliusinasti väidetud – juhtunut kirjeldab täpselt sõna «interventsioon», s.o ühe riigi (vägivaldne) sekkumine teise riigi siseasjadesse. Muidugi on meil ka sõna «putš» – vandeseltslaste avantüürlik riigipöördekatse –, ent NLKP pole vandeselts, vaid kuritegelik organisatsioon.

Mis siis ikkagi juhtus? Sisuliselt: Leningradist tulnud Punaarmee löökrühm tahtis Tallinna postkontorist piiri taga ootavaid abivägesid kutsuda. Jah, tahtis – ent õigupoolest ei juhtunud midagi: «Encyclopedia Britannica» kulutab asjale neli sõna: an abortive coup, insignificant (äpardunud riigipööre, tähtsusetu). Seda aastast 1924. 2007. aasta mürglile pole vaja sõnu kulutada; selle paneb nii keeleliselt kui sisuliselt paika ETV türklasest kaameramees.

Ei pane imestama, et meie venelastest okupandid ülestõusu müüti aastat 50 pidevalt võimendasid. Levitati raamatuid, mida tuleb nii propaganda- kui ulmekirjanduseks liigitada, kuid siia-sinna hajutatult ilmus ka mälestusi ja teaduslikke uurimusi, mis andsid asjast sootuks teise pildi. Loomulikult ei tohtinud parteiajaloolased iitsatadagi, et veresauna plaani koostaja – Punaarmee kindralstaabi ohvitser, brigaadikomandör Harald Tummeltau – tol ööl isiklikult Tallinnas viibis, ent ühes mälestusteraamatus trükiti see siiski ära.

Koos temaga oli minu Torontos peetud kartoteeki juba enne perestroikat kogunenud 233 isiku nimed, kes olevat 1. detsembri löökrühma kuulunud. Parteiajaloolaste andmeil pidid olema teada koguni 271, ent kõiki tollal ei avaldatud.

Lööb lausa tummaks, kui nüüd meie ainsast uuemast entsüklopeediast lugeda: «Esimese detsembri putš, ... U. 350 võitlussalklast ründas kell 5 hommikul Toompea lossi, peapostkontorit, lennuvälja, Balti raudteejaama ja Tondi sõjakooli... »

Mis häda sunnib eestlasi endale vaenlasi juurde luuletama?

Jah, ja see on meie ainus – «Väike entsüklopeedia», 2006. Muidugi seisab ka mõne nõukaaegse raamatu kaanel sõna «entsüklopeedia», ent ainult silmakirjaks. Esimene (ja siiani ainus) «Eesti entsüklopeedia» sai valmis aastal 1938 ja peale äsjamainit «Väikese» meil muud entsüklopeediat polegi. Õudne, kui see ainuski nüüd libateavet levitab.

Äsja hakkas ilmuma järjekorras 2. eestikeelne entsüklopeedia. Kas see enne minu surma E-täheni jõuab (siiani on märksõnaks olnud «Esimene detsember» vms), ei tea. Soovitaksin märksõnaks «Detsembriinvasioon» – D tuleb ju enne kui E ja nii saaksid ehk minugi silmad näha selle mässumüüdi lõppu.

Sisuliselt oli Vene invasiooni eesmärgiks Eesti iseseisvuse hävitamine, ent tagajärjeks – veresaun. Täpsemalt: 195 laipa. Leningradis ilmuv Edasi nimetas Anvelti-avantüüri otsekohe tantsimiseks töörahva laipadel. Nii et märksõnaks sobiks ka «Esimese detsembri veresaun».

Rohkemaks ei olnud Punaarmee lööksalgal ju relvigi. Paneb imestama, et üks brigaadikomandör võis nii väheste relvadega üldse tänavale minna. Relvi piisas ehk mingi laadalöömingu jaoks, ent riigi kukutamiseks? Aastal 1928 Šveitsis trükitud kommunistlik mässuõpik (A. Neuberg, «Der bewaffnete Aufstand») analüüsis 1. detsembrit õige üksikasjalikult. Seal väidetakse, et tänavale läinud 227 meest, kel oli – üllatus! – kokku 163 relva. Ja nimelt: 100 püstolit, 60 püssi ja kolm püstolkuulipildujat. Jah: kahe Punaarmee kindralstaabi ohvitseri juhtimisel läks «rünnakule» 227 – 163 = 64 relvastamata meest. Nii tolle N Liidus kirjutatud raamatu andmeil.

Kuidas siis väidab meie 2005. aastal ilmunud «Eesti ajalugu»: «... 1. detsembril ... ründas umbes 300 relvastatud võitlussalklast ... valitsusasutusi ...»?  Nõukaaegsetest väljaannetest on ometi teada, et tänavale läks vaevalt 180 meest? Ja et relvi kõigil polnudki? Ja et «kaasa lõi» kolm koolipoissi, kes tahtsid ainult «pauku teha»?

Hädasti oleks vaja korralikku uurimust, mis võtaks kokku kõik praegu teadaoleva tolle veresauna kohta. Dokumente on piisavalt – ja Eesti rahval on õigus teada, mis tollal tegelikult juhtus; meie teatmeteosed ei tohiks «relvastatud ründajaid» suvaliselt juurde luuletada.

Katsusin järele kuulata, kas on ehk mõnel ajaloolasel niisugune uurimus teoksil. Ei olevat, kuulsin. Loodan siiski, et kunagi tuleb.

Vahepeal küsigem: missugused põhilised seigad peaksid entsüklopeedia-artiklisse kuuluma? Siinkohal piirdun nendega, kes tegelikult relvaga Eesti Vabariiki hävitada püüdsid – nimetagem neid ründajateks. Muidugi oli neil ka toetajaid, kuid alustagem nendest, kes on nimepidi teada.

Minu ettepanek: «Detsembriinvasioon, N Liidu ebaõnnestunud katse võimuhaaramiseks Eestis 1. XII 1924. Leningradist tulnud Punaarmee ohvitseride juhtimisel ründas tähtsamaid asutusi u 180 puudulikult relvastatud meest (neist vähemalt pooled NLi kodanikud või palgalised), kes tapsid 21 inimest. Ründajatest langes 19, osalejaist hukati 155.»

Mida tuleks ajaloolastel peale «umbes» ja «vähemalt» veel täpsustada?

Kõigepealt: kas ja kui palju oli meie riigiasutuste ründajate hulgas töölisi – on ju meile sündmust serveeritud just «töörahva ülestõusuna». Teiseks: kas nende hulgas oli Eesti Vabariigi kodanikke – ja kui, siis mitu? Kolmandaks: kes ründajatest ei olnud N Liidu palgal? Või olid  nood «enamlased» enamuses palgasõdurid? Meil on ju vähemalt 271 väidetava osavõtja nimed. Kes nad olid?

Punaarmeelasi ei saa ju töölisteks nimetada – ei kindralstaabi komandöre Tummeltaud ja Rimmi ega «vähemaid komandöre» (Heints, Puss, Teiter) või politrukke (Klein). Reamees Jaan Lemming näiteks võis kunagi ka tööline olla, ent Eestisse saadeti ta käsu korras Punaarmee sõdurina. Valter Klein suri muide Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnas

3. märtsil 1925.

Enamik ründajaist olid eestlased – ent mis mõttes «Eesti töörahva» esindajad? Avantüüri üldjuht Jaan Anvelt oli rahvuse poolest eestlane, kodakondsuselt mitte. Ka polnud ta tööline, vaid kõrgepalgaline riigiametnik. Roobach ja Grünbach olid optantidena Eestisse parteitööle saadetud: mis mõttes olid nad Eesti Vabariigi kodanikud?

«Ülestõusu» finantsidest nõuka-ajal ei räägitud. Praegu teadaoleva põhjal paistab, et Jaan Anvelti käsutuses olid märksa priskemad summad kui meie sõjavägede ülemjuhatajal Johan Laidoneril, kelle kuupalk oli 48 000 marka. Üksnes kommude paberilaos leiti materjale poolteise miljoni marga eest. Ründajate hulgast arreteeriti seitse N Liidu saatkonna ning 33 Dobrofloti ja Tsentrosojuzi teenistujat. Jne.

Tore oleks kõike seda täpsemalt teada saada, ent tulgem tulevikuunistuste juurest tagasi alguses mainitud raamatu juurde. Loodan, et kõigile eestlastele on teada Jüriöö mäss. Too, jah, oli ülestõus, koguni tuhandete eestlaste ülestõus koloniaalvõimu vastu. Ning samas aprillimäss – jüripäev on ju 23. aprillil. Ja nüüd mingi akende sissepeksmine mässuks kuulutada? Kaks aprillimässu? Hädapärast võiks seda veel kuidagi viletsaks aprillinaljaks nimetada.

Asi on aga naljast väga kaugel.