Riik juurutab digitaalset isikutunnistust
Juhtkiri: ettevaatust, ID!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Digitaalse isikutunnistuse sisseseadmine võib olla mõeldud kodanike elu hõlbustamiseks ja järjekordse sammuna e-riigi teel, ent on küsitav, kas majanduskriisi tingimustes tasub riigil võtta ette miljoneid kroone maksvat projekti.
Ei ole kahtlust selles, et Eesti on Euroopas üks edukamaid e-riike. Meil saab pankade arveid maksta ja esitada tuludeklaratsiooni internetis, suhteliselt palju on traadita võrguühenduse alasid ja lausa ikooniks on muutunud Eestit väisavatele külalistele paberiteta valitsuse näitamine. Mõnes riigis ollakse neis asjades alles lapsekingades ja puhuti on neid riike külastades tunne, nagu rändaks ajas paarkümmend aastat tagasi.
Sestap olekski loogiline, et Eesti kui eduka e-riigi kuvand ei tuhmuks ja et kodanikud saaksid üha enam võimalusi oma asju internetis ajada. Hüvasti, pikad järjekorrad ja paberimäed!
Siseminister Jüri Pihl on ette toonud, et põhjus digitaalse isikutunnistuse sisseseadmiseks on tegelikult hüpoteetiline juhus. Digitaalne isikutunnistus astub mängu siis, kui olete kaotanud oma senise isikutunnistuse ega suuda internetis enam asju ajada. On siiski küsitav, kas säärane tingimuslikkus peaks olema peapõhjuseks veel ühe isikut tõendava dokumendi loomiseks.
Peamine küsitavus seisneb siiski rahas. Ajal, mil ülejäänud maailm näib üha enam mõtlevat, kuidas ots otsaga kokku tulla, käivitab Eesti projekti, mis läheb esialgseil andmeil maksma 18,75 miljonit krooni. Riigieelarve taustal ei ole seda muidugi palju, kuid võib-olla oleks siiski saanud selle rahaga midagi tähtsamat teha.
Kui olla küüniline, siis internetis tuludeklaratsiooni täita ja arveid maksta on tore ja eriti tore, kui abimeheks on digitaalne isikutunnistus, kuid mida teha siis, kui sellesse deklaratsiooni pole midagi kanda ja arveid ei saa maksta, sest pangad on pankrotti läinud.
Probleeme tekitab ka inimeste konservatiivsus. Vaatamata edukale e-riigi kuvandile ei ole sugugi kõigil inimestel ID-kaarti ja kui ongi, siis ei tea nad selle kõiki kasutusvõimalusi. Vaevalt et nad võtaksid kiirelt omaks ka digitaalse isikutunnistuse. Võib eeldada, et digitaalne isikutunnistus jääb siiski esialgu vaid väheste pärusmaaks.
Ning küsigem: kas seda kõike ei ole liiga palju: pass, isikutunnistus ja siis veel digitaalne isikutunnistus.
Riik räägib oma ametnike suu läbi kodanike andmete kaitsmisest ja privaatsusest, kuid samas tuleb üha juurde isikut tõendavaid dokumente. Tundub, et digitaalsesse isikutunnistusse tuleb suhtuda mõningase ettevaatlikkusega.