Priit Pullerits: vihatud valged

Priit Pullerits. Foto: .

Meid, eestlasi, on nüüd hoiatatud. Briti mustanahaline ajakirjanik Abdul Turay pani teisipäevases Postimehes süüks, et kohtleme tumedanahalisi halvasti, ja ähvardas, et kui Venemaa peaks Narvat ründama, ei pruugi USA midagi ette võtta. Sest nagu oletas Turay, lausub president Barack Obama abikaasa Michelle siis oma mehele: «Ah, Eesti, kas see polnud see pisike kitsarinnaline valge maa, kuradile nendega.»

Millest küll selline vihkajalik, parastav ja sõjakas toon Eestimaa ja eesti rahva aadressil? Ilmselt Turay pettumusest, et me ei kohtle teda ega tema rassikaaslasi piisavalt väärikalt ega õiglaselt.

Aga ei saa kuidagi väita, et Turay rassikaaslased sealsamas Ameerikas, mille president meile oletatavasti meie väidetava rassismi pärast appi ei tule, suhtuks valgetesse sallivalt ja sõbralikult. Kogemused räägivad pigem vastupidisest.

Kord suvel peatusin autoga päise päeva ajal Arizonas Phoenixi kesklinnas, et sealse Kapitooliumi ees pilti teha. Vaevalt sain kaamera välja võtta, kui üle tee hakkas kogunema mustanahaliste ähvardav bande. Tegin kähku minekut.

Teinekord palusin New Yorgis ühelt mustanahaliselt, kas tohin teha pilti, nii et temagi kaadrisse jääb. Ta lükkas seepeale musta nahkmantli hõlma kõrvale ja paljastas selle alt malaka. Sain žesti kõnekusest aru.

Aastaid tagasi langesin New Yorgis Broad-wayl mustanahalise väljapressija ohvriks. Ta provotseeris minuga kokkupõrke, pillas paberkotis pudeli maha ning survestas siis kehakeelega, mis ei jätnud vastuvaidlemiseks ruumi, et pean kahju otsemaid hüvitama.

Pealinnas Washingtonis möödusin kord kaupluse ees konutavaist mustadest noortest. Neist vaevalt paari sammu kaugusele saanud, kuulsin, kuidas nad põlastavalt järele sülgasid.
Washingtoni äärelinnas Bethesdas püüdis üks mustanahaline mind õhtul lõksu meelitada.

Peatus autoga mu kõrval ja palus, et sõidaksin temaga minuti kaasa ning aitaks tal, jalust nõrgal, kodu juures tuppa saada. Bethesda on niivõrd kallis linnaosa, et seesuguse käulaga sõitev ja niivõrd räämas mees ei saaks seal kuidagi elada. Tegelikkuse tundmine päästis mind musta mehe ohvriks langemast.

Valge inimene peab Ameerikas hoolega ette vaatama, kuhu ta läheb. Sellised linnaosad nagu South Central Los Angeleses, Anacostia Washingtonis või Opa-locka Miamis on kohad, kuhu pole julgeolekut silmas pidades soovitatav nina pista. Paraku ei tea ma Ameerikas ainsatki valgete linnaosa, kuhu mustanahalistel pole turvalisuse huvides mõistlik jalga tõsta.

Samamoodi ei kujutaks ette, et keegi oleks Turay rassikaaslasi, kui presidendiks saanuks John McCain, ähvardanud sõnadega: «Ah, Aafrika, kas see polnud see suur sõjakas Must Manner, kuradile nendega.»