Juuakse murest, juuakse rõõmust, juuakse igavusest. Alkohol teeb vaimu vabaks, kuid on salakaval sõber, kirjutab ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja Tiia Kõnnussaar.
Tiia Kõnnussaar: teeks täna midagi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis ei ole ilmselt suguvõsa, kus poleks oma musta lammast. Tollel mustal lambal võib olla hea töökoht, ta võib oma eluga enam-vähem toime tulla, ent ta võib olla ka töötu või eluheidik, keda ei kutsuta ei sugulaste pulma ega matustele – sellist ei saa ju kutsuda, teeb häbi.
Üks omadus on neil aga enamasti ühine: need on inimesed, kes ei tule enam toime oma alkoholisõltuvusega. Sugulased vangutavad päid, muretsevad, räägivad ja ... löövad käega. Lootusetu.
Mõnikord ei loo need inimesed peret. Kui neil on pere, tähendab see kannatusi kõigile asjaosalistele.
Ma olen küllalt lähedalt näinud suurt tragöödiat ja ka vaikset allamäge veeremist. Kui olin laps, elas mu kodukülas pere – naine sovhoosi farmis lüpsja, mees traktorist. Naine oli tumedate lokkis juustega kaunitar, mees laheda jutuga villaseviskaja. Peres kasvas riburada kolm kena ja tugevat poissi.
Vene ajal oli viin odav ja joomine tõi leevendust raskele tööle ja absurdsele argipäevale. Aitas mured hetkekski unustada. Nii vähemalt väidetakse. Üle võlli kolhoosipidudel sai hullult nalja ja järgmisel päeval pead parandades oli, millest rääkida. Nii ta läks.
Mis ka põhjuseks polnud, nii tolle pere isast kui emast kujunesid alkohoolikud. Joomingud ja tülid peres muutusid üha sagedasemaks. Pere keskmine poeg oli mu eakaaslane, algklassides puha viieline poiss. Olin temasse salamisi armunud.
Kui ta sai kahekümneseks, tegi ta enesetapu, olles eelnevalt oma kavatsusest emale teada andnud. Vanemad olid murest murtud.
Mõni aeg hiljem jäi tolle pere isa sõbra talgutel purjuspäi traktori alla ja suri. Ema sai mõne aasta pärast insuldi ja suri üksi haiglas. Enesetapu tegi ka vanem vend. Mis sai nooremast pojast, ma ei tea, viinamees oli ka tema. Igatahes põles pärast vanemate surma, ilmselt ühe napsivõtmise käigus, maha ka nende maja, millest on nüüd järel vaid mustunud korsten keset lokkavat võsa. Ilus kollane maja oli põldude vahel.
Te ütlete ehk, et see lugu on kirjanduslik liialdus. Kuidas ma ka sooviksin, et see oleks nii – kahjuks, kahjuks on see lugu elust. Mõelge pisut oma või sõprade-tuttavate eludele. Igas suguvõsas, ka minu laste mõlemapoolses suguvõsas on mõni inimene viinatõppe surnud või oma lähedastele korvamatuid kannatusi tekitanud.
Minu tudengipõlv jääb 80ndate keskpaika ja lõppu. Ühikas käisid vägevad pralled, malevas joodi kõvasti. Ma mäletan seda uljast meeleolu, mis pidudega kaasnes. Peale selle et alkohol vabastab suhtlemistõketest ja laseb teatud staadiumis olla julgem, vaimukam ja loovam, oli see justkui keskmise sõrme näitamine valitsevale režiimile. Omamoodi vastupanuakt, mis justkui õilistas. Alkoholi tarvitamisega kaasneb ka teatud romantiline oreool: see on miski, mis justkui käiks loovinimeste elustiili juurde. Muusikud, luuletajad, kirjanikud, ajakirjanikud ja näitlejad leevendavad nii oma sisemist ängi. Nad saavad uusi loomingulisi impulsse, sest alkohol teeb vabaks.
See kõik võib nii olla, ent alkohol on salakaval sõber. Hiljuti võisime lehtedest lugeda andekast näitlejannast, kes enneaegselt lahkus. Ühest teisest andekast näitlejast, kes kaotas ehk oma viimase šansi, sest ta ei olnud suuteline kainena proovisaali tulema. Kirjanikust, kellele määrati tingimisi vanglakaristus, sest oli enne rooli istumist joonud.
Lugematu hulk meie loovinimesi on kaotanud oma ande, oma loomisvõime või lihtsalt enneaegu hauda läinud.
Ajad on muutunud, ent alkoholi fetišeerimine jätkub. Vötame mönuga! Olen juba mitu aastat tagasi kirjutanud, et seda kõike teades tundub südametu ja ebaeetiline, et meie oma armastatud näitlejad loevad oma renomeed kasutades raha eest sisse alkoholireklaame, mis meisse ja meie lastesse päev-päevalt tilgutavad mürgist usku: juua on cool.
On alkoholismi käegakatsutavad, silmanähtavad järelmid: tulesurmad, purjuspäi uppumised, napsise peaga tehtud, nii mõnigi kord surma või invaliidistumisega lõppenud liiklusõnnetused, purjuspäi tapmised ja kehavigastused. Ka enesetappe sooritatakse sageli just alkoholi mõju all. Sel kevadsuvel on lehtede uudised kuidagi eriti valusalt silma hakanud.
Ja on varjatumad, hiilivad mõjud, kõigepealt need, mida kogevad alkohooliku pereliikmed.
Sellest on hingekriipivalt kirjutanud Soome kirjanik ja psühhoterapeut Tommy Hellsten, kelle ema ja isa olid mõlemad alkohoolikud. Häbi, et su pereliige on alkohoolik, on nagu jõehobu keset elutuba: kõik teavad, et seal on midagi suurt, ohtlikku ja hirmutavat, aga mitte keegi ei räägi sellest. Õhus on mahasurutud ängi ja viha. Sellises õhustikus kasvamine moonutab lapse kujunevat isiksust, tõdeb Tommy Hellsten.
Alkohooliku pereliige võib kergesti haigestuda tõppe, mille nimeks on kaassõltuvus. See tähendab, et su elu hakkab keerlema selle ümber, mida su lähedane teeb või ei tee. Kas ta täna on kaine? Millega lõpeb ühine sünnipäevalkäik? Oh jumal, et naabrid/töökaaslased/sõbrad ometi teada ei saaks, et ta joob. Sest kuigi vein, õlu ja viin on seltskondliku elu atribuudid, on alkohoolik pere häbiplekk. Sa ei saa olla enam vaba ja rõõmus, sa muretsed, kogu su eluenergia neeldub sellesse probleemi. Sul on hirm, et sina ja su lapsed osutute probleemi avalikuks tulles kogukonna paariateks. Sa püüad oma alkohoolikust kaaslast aidata, parandada, päästa. Sa loodad ja pettud, loodad ja pettud...
See kõik on paraku tulemusetu: alkohooliku käitumine on kontrollimatu ja ennustamatu. Alkohoolikuga peres kannatavad kõik. Lapsed õpivad valetama: ma ikka ei saa sind täna külla kutsuda, me sõidame ära. Lugematud pettumused, kui isa lubab ega tee, sest ta sattus parasjagu tsüklisse. Kikivarvul kõndimine, et purjus vanemat mitte ärritada. Vägivaldsed tülid. Alkohoolikuga peres kasvamine hakkab edaspidi mõjutama lapse elu ja tulevast pereelu. Probleemid kanduvad põlvest põlve, kui sul pole just õnne saada asjatundlikku abi.
Kaassõltuvus ei ole naljaasi: sellest võib ajapikku areneda tõsine, tajusid moonutav psüühiline häire. Alkohooliku kaasa võtab enda kanda kahe inimese elukoorma: enda ja alkohooliku oma, ning variseb selle all lõpuks kokku. Tommy Hellsteni ema, kes oli kogu elu kannatanud ja püüdnud toime tulla alkohoolikust mehe kõrval, hakkas pärast mehe surma ise jooma ja lõpetas suitsiidiga.
Üks mu hea sõber, kes on praeguseks alkoholiga lõpparve teinud, ütleb, et alkohoolik ei joo raske elu pärast. Alkohoolik joob, sest ta tahab juua. Teatud staadiumis muutub alkohoolik oma lähedaste kannatuste suhtes tundetuks. Ta hakkab valetama nii endale kui teistele ja kui vaja, siis ka oma pereliikmete tagant varastama.
Siiski eelneb haigestumisele teatav hulk alkoholi tarbimist. Kõik saab alguse mõnest süütust purgist õllest või siidrist või klaasist veinist, ja mitte keegi ei usu, et ka temast võib alkohoolik saada. Ent mõned meist on haigusele vastuvõtlikumad kui teised. Mõned meist ei taipa või ei jaksa õigel ajal pidurit tõmmata.
Vaadakem reaalsusele otsa: just eestlased on see rahvas Euroopas, kes kulutab oma sissetulekuist teistega võrreldes alkoholile suurima protsendi. Jah, meie sissetulekud on väikesed. Ent seda enam näitab see number valikut. Me võitleme iga sündiva lapse eest, ent kaotame aastas sadu inimesi alkoholi tarvitamise otseste mõjude tõttu. Me sandistame end rahvusena alkoholismi kaudsete mõjude tõttu. Mõelgem kas või neile sadadele hooletusse jäetud, psüühiliselt vigastatud lastele, kes vanematelt ära võetakse ja asenduskodudesse antakse.
Alkoholi tarvitamise taga on nii iga inimese isiklikud kui ka sotsiaalmajanduslikud põhjused. Ega joomine ei kao ühe või teise artikli pärast. Ei kao ka siis, kui riik otsustab oma kodanike tervise huvides keelata alkoholireklaami (ma südamest loodan, et riigikogus on veel piisavalt tervet mõistust ja lobistide poolt äraostmatut südametunnistust). Juuakse ikka.
Ent olles saanud alkoholitootjatelt rohkesti pressiteateid, olles tahtmatult telerist ja raadiost vastu võtnud tuhandeid sõnumeid «rüübake mõnuga», soovisin esitada vastulauset, teistsugust perspektiivi.
Alkoholitootjad püüavad meid veenda, et reklaamil pole alkoholitarbimisele mingit mõju. Seda näitavat koguni uuringud. Kulla mehed, miks te siis raiskate reklaamile sadu tuhandeid, kui sel mõju pole?
Täiskasvanud inimestel on vastutus oma elu eest, mida iganes ka ei reklaamitaks. Seda küll. Ent meid sõnas ja eriti just pildis ümbritsev alkoholilembene õhustik mõjutab ka lapsi, kes imavad neid sõnumeid endasse nagu käsnad. Varjatud sõnum on masendavalt triviaalne: kui sul on mure, siis joo. Kui sul on rõõm, siis joo. Kui sul on igav, siis joo. Kui jood, ümbritsevad sind glamuur ja sära, ilusad naised ja seksikad mehed.
Kas sa polegi õige mees? Teeme ka midagi või?