Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: väike valge riik ja must president

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Abdul Turay | FOTO: Erakogu
Tallinnas resideeriv Briti ajakirjanik Abdul Turay kirjutab, et enamikul eestlastest on mustanahalistest väga vanamoelised arusaamad.

Mõne kuu eest lõunatasin New Yorgist külla saabunud Ameerika ajakirjanikuga ja heitsin nalja, et Eestis on ainult viis mustanahalist ja kaks neist on narkoärikad.



Nüüd on maailma kõige võimsamaks meheks saanud mustanahaline. Mida see tähendab Eestile kui vaata et kõige valgemale riigile Maa peal?



Kuigi USA valimiskampaanias seisid esikohal nii-öelda tõsised probleemid, mitte rassiküsimus, oli päris selge, et Obama valimine on ajaloolise tähendusega sündmus.



Mõned võivad arvata, et presidendiks valitud Obama rass ei loe. Mõned arvavad isegi, et ta polegi õieti must. Oli ju tema ema lõppeks valge ning teda kasvatasid valged vanavanemad.



Nad eksivad. Obama on tõesti mustanahaline ja see loeb. Enamik mustanahalisi kogu maailmas peab Obama võitu oma isiklikuks võiduks. 95 protsenti afroameeriklastest hääletas Obama poolt. Kas keegi suudab ette kujutada, et 95 protsenti eestlastest hääletaks mis tahes kandidaadi poolt?



Tähtis on aga see, et Obama ise peab end mustanahaliseks. Ta töötas end üles kogukonnategelase ja kodanikuõiguste eest võitlejana. Tema naine, tema sõbrad on mustanahalised, ta käib kirikus, mida viimase ajani juhtis käredatooniline Jeremiah Wright.



Ka minu enda taust sarnaneb Obama omaga. Nagu tema, sündisin ja kasvasin minagi üles valdavalt valge elanikkonnaga riigis ja ka minu esivanemad olid Aafrika immigrandid. Orjad siiski nende hulka ei kuulunud. Ja nagu teda, kasvatasid ka mind valged. Enamik mustanahalisi ei näe maailma sugugi nii, nagu näevad seda valged.



Usun siiski, et Obama erineb selle poolest, et oskab näha maailma teiste inimeste pilguga, mis lubab tal rajada inimeste vahele sildu, nagu oleme juba näinud.



Ent Obamat ümbritsevad inimesed, kes otse öeldes hoolivad rohkem Ameerika või Aafrika mustadest kui näiteks Põhja-Euroopa valgetest. Ja nad avaldavad talle oma mõju.



See ei ennusta Eestile head. Enamikul eestlastest on mustanahalistest väga vanamoelised arusaamad. See ei tähenda, et eestlased oleks mingid erilised rassistid – seda nad kindlasti ei ole –, aga nende arusaamad pärinevad aastakümnete tagant ega ole sealtpeale muutunud.



Ärge mõiste mind valesti – ma armastan Eestit. Minu kallim on eestlane, minu parim sõber on eestlane. Kuid liigagi palju on neid eestlasi, kes arvavad, et inimesed nagu mina pole kuigi helge peaga, et nad on laisad, seksihullud, soovivad kiiret naudingut ja on ka kurjategijad.



Need stereotüübid on täiesti valed. Nii näiteks ei meeldi enamikule neist, keda ma tunnen, hiphop või vähemalt ei tunne nad selle vastu mingit huvi. Ma kordan: enamik mustanahalisi ei tunne hiphopi vastu huvi. Mis muidugi ei tähenda, et poleks tubli hulk neid, kellele see meeldib – nagu meeldib paljudele valgetele heavy metal.



Niisiis on ainsad mustanahalised Eesti avalikus elus muusikud, korvpallurid või narkoärikad. Iga kümne eestlase kohta, kes on midagigi kuulnud Michael Jordanist või Mike Emelaist, ei tule arvatavasti isegi ühte eestlast, kes oleks kuulnud Marcus Garvey või Richard Wrighti nime.



Need ei ole positiivsed stereotüübid. Me ei taha, et meid tuntaks ainult kui lauljaid, tantsijaid, palli korvi toimetajaid või meelemürgiga äritsejaid. Me tahame, et tunnustataks ka meie vaimseid või kutsealaseid saavutusi. Me tahame, et meid võetaks tõsiselt.



Pealegi on see nagunii kõik üks petuvärk. Niinimetatud muusikud ei tee seda oma põhitööna, korvpallurid on teisejärgulised mängijad, kes ei kõlba NBAsse ega isegi mõnda Euroopa tähtsamasse liigasse, ning ka narkoärikad on kobakäppadest tolad, kes ei suuda vältida enda tabamist.



Balti riikides leidub mustanahalisi, kes on intelligendid, kirjanikud, tipptasemel ärijuhid, ettevõtjad või teadlased. Neid ei ole palju, aga nad on olemas. Otsuselangetajad ja ajakirjanikud peaksid meid lihtsalt üles leidma.



Eesti on loomulikult Obama administratsiooni silmis väga tähelepandamatu ja muutub pigem veelgi tähelepandamatumaks, sest Aafrikas on küllaga riike, kes vajavad palju suuremat tähelepanu.


Samas ootab Eesti Ühendriikidelt oma julgeoleku kindlustamist.



Ametiaja vältel antakse president Obamale kindlasti vähemalt mõnel korral ülevaade Eestist ning on päris enesestmõistetav, et tema või ta abikaasa esitab küsimuse, kuidas koheldakse siin mustanahalisi ja teisi vähemusi.



See on küll äärmuslik näide, aga oletagem, et aastat kolme-nelja pärast otsustab Venemaa oma õnne proovida ja ründab Narvat. Me võime olla kindlad, et Ühendriigid ja kogu lääs mõistab selle avalikult hukka.



Kuid pole sugugi välistatud, et Ühendriigid ja NATO ei võta tegelikult midagi ette, sest presidendi abikaasa pähe kerkib mõte: «Ah, Eesti, kas see polnud see pisike kitsarinnaline valge maa, kuradile nendega.»

Tagasi üles