Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Margus Punab: mis on häda Eesti (mehe) tervisega?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Margus Punab | FOTO: Lauri Kulpsoo
Tartu Ülikooli kliinikumi meestearst Margus Punab arutleb teemal, mis on juhtunud Eesti meeste tervisega ja miks meeste keskmine eluiga on langenud juba 60 eluaasta piirile.

Meeste oodatava eluea langus 2007. aastal oli kõigile suur üllatus. Olles selles osas niigi üks Euroopa punastest laternatest, oli ka minule üllatus, et sellelt positsioonilt on võimalik veel allapoole kukkuda. Järgnevalt püüan veidi vaadelda võimalikke põhjuseid, mis võiksid meeste tervist ja eluiga tänapäeva Eestis enim mõjutada.



Kuigi tavamõistes vaadeldakse tervist enamasti kui haiguse puudumist, siis seda kirjatükki pean alustama tõdemusega, et tervis (mille ainsaks tõeseks mõõdikuks ongi eluiga) on Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni poolt defineeritud kui füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Eesti areng viimase paarikümne aasta jooksul on olnud heaks näiteks sotsiaalsete muutuste mõjust inimese tervisele.



1989. aastal oli eesti meeste keskmine oodatav eluiga sünnil 65,55 aastat. Pärast majanduskriisi ja radikaalseid reforme aastatel 2000–2004 oli see langenud viie aasta võrra, 60,52 aastani. Huvitav on see, et naised elasid selle perioodi üle märksa valutumalt, kuigi ka nende eluiga kahanes kahe aasta võrra, 72,8 aastani. Kindlasti oli siin oma oluline osa ka piirangute kadumisest tingitud vasikavaimustusel, kus teha võis kõike ja kõik varem taunitu tuli kiirkorras ära proovida.



Nii juhtuski, et alkoholitarbimine tõusis lakke, pea kolmandik noori seksuaalselt aktiivseid mehi põdes klamüdioosi ja autoavariides hukkunud inimeste arv oli kohutav. Kindlasti ei seleta kiiret eluea langust aga ainult muutused eluviisis. Peamiseks tervise röövijaks võiks pidada siiski just ülikiireid ümberkorraldusi kogu meid ümbritsevas keskkonnas. Väga paljude inimeste senine turvaline elu pöörati pea peale.



Ühiskonna stressinivoo tõusis lakke. Liigtugev stress ammendas eluenergia tavalisest kiiremini ja inimesed surid kaugelt enne oma loomulikku aega. Keskkonnastressi mõjust inimese tervisele võiks siin tuua ka ühe vanema näite. Nimelt on uuringutes näidatud, et talvel sureb kaks korda rohkem inglise mehi kui suvekuudel. Leiti, et seda põhjustavad kehvad elutingimused talviti keskkütteta majades. Põhjus ikka liigsuures, seal siis külmastressis.



Aastatel 1995–1996 said radikaalsed ümberkorraldused mööda, elu stabiliseerus ja Eesti majandus näitas korralikku, keskmiselt viieprotsendist majanduskasvu. Ka eluiga reageeris kiire positiivse muutusega, kasvades kahe aastaga 3,58 aastat. Praegust situatsiooni arvestades toimusid aga huvitavad muutused 1997. aastal: majandus kasvas 10,8 protsenti, eluiga tõusis vaid 0,13 aastat, et juba järgmisel aastal langeda 0,5 aasta võrra.



Kohe järgmisel aastal langes üle pika aja sisemajanduse kogutoodang. Täpselt sama muster on loetav ka sellel aastatuhandel. Kiirele, kuid stabiilsele seitsme kuni üheksaprotsendilisele majanduskasvule reageeris keskmine eluiga stabiilse, keskmiselt 0,5-aastase kasvukõveraga, mis 2006. buumiaastaks kängus 0,09 aastani, et järgmisel aastal pöörata miinusesse. Jällegi tabas langus vaid mehi. Miks kannatavad kiire arengu ja ümberkorralduse puhul esmajoones mehed? Tegelikult on siin põhjuste analüüsiks vaja enam psühholoogi või sotsioloogi teadmisi, kuid mõnedki põhjused saan ehk ka oma kogemustele tuginedes välja tuua.



Järgmiseks püüan anda väikese ülevaate teguritest, mis kõige enam mõjutavad inimese tervist. Klassikaline õpetus peab olulisemateks nelja tegurit: geneetiline pärand, elukeskkond, eluviis ja tervishoiu tase. Omalt poolt lisaksin kindlasti sotsiaalse staatuse ja ka sotsiaalsed sidemed.


Geneetiline pärand tuleks vast samuti laiendada sünnipärasteks eeldusteks, sest teiste kõrval on ka mu enda teadusuuringud näidanud, kui suurel määral võib ema eluviis raseduse ajal mõjutada lapse hilisemat tervist.



Kui rääkida meeste tervisest kitsamalt, siis võib kindlalt väita, et mees ongi bioloogiliselt nõrgem sugu. Poisslapsed on suures ülekaalus katkenud raseduse puhul, poisse sureb enam esimestel eluaastatel. Loodus reguleerib meeste bioloogilist nõrkust sellega, et mehi sünnibki alati paar protsenti rohkem kui naisi. Arvatakse, et bioloogiliste eripärade tõttu elavad naised meestest keskmiselt kaks aastat kauem.



Kõige lähemal sellele loomulikule eluea vahele on arenenud riikidest Island, kus naised elasid aastal 2004 keskmiselt 3,7 aastat enam kui mehed. Eestis oli vastav erinevus eelmisel aastal muide 11,6 aastat! Seega, 9,5-aastast sugudevahelist eluea vahet Eestis tuleb otsida mujalt kui bioloogilistest erinevustest. Ilmselt ei tasu seda otsida ka elukeskkonnast, sest see on meil sõltumatult soost üsnagi sarnane. Kuigi mehed kasutavad meditsiiniteenust 20–50 protsenti vähem kui naised, on ka see tegur suure tõenäosusega samuti suhteliselt mõõdukama toimega. Olulised tegurid on siin kindlasti aga sotsiaalsed sidemed, sotsiaalne staatus ja sellega seonduvad eluviisid.



Meeste sotsiaalsed sidemed on alati olnud nõrgemad kui naistel. Väga suur osa meestest tõdeb, et tal ei ole ühtegi lähedast, kellega oma sügavamaid muresid jagada. Sageli on ainsaks selliseks tugiisikuks naine või elukaaslane, mis seletab ka seda, miks mehed kannatavad pikaajalise suhte purunemisel pea alati rohkem kui naised. Naistel on ses osas riskid märksa enam maandatud ja pere kõrval olulisemad ka sõbrannade ja sugulaste toetav õlg.



Sotsiaalse staatuse mõjust inimese tervisele leiame parimad andmed Inglismaalt, kus on näidatud, et kõrgeima sotsiaalse klassi mehed elavad 9,5 aastat kauem (naised 6,4 aastat) kui madalaima sotsiaalse klaasi mehed, ja mis veelgi olulisem, meeste osas see vahe erinevalt naistest mitte ei vähene ajas, vaid suureneb kiiresti. Ka Eesti uuringud on näidanud, et kõrgharidusega meeste oodatav eluiga on enam kui kümme aastat pikem kui algharidusega meestel. Teame ka seda, et Eestis on naiste keskmine haridustase meeste omast märgatavalt kõrgem. Ilmselt seondub sotsiaalne staatus suures osas inimese eluviisiga.



Juba enam kui 4000 aastat, vähemalt Hiina Kollase imperaatori käsiraamatust, on haritud osa inimkonnast väga hästi teadnud, millised on suurimad terviseriskid ja kuidas elada, et nautida pikka ja õnnelikku elu. Küsimus on vaid selles, kas inimene oskab lugeda ja kas ta loetust aru saab ning kas jätkub tarkust ja meelekindlust loetut ka rakendada.



Eestis, kus lugemisoskus teoreetiliselt sada protsenti, näib suurim takistus olevat just see rakenduslik aspekt. Kõik me teame, et suitsetamine tõstab mitmekordselt riski haigestuda enamikusse vähitüüpidesse. Teame, et suitsetamine kahjustab veresooni ja seeläbi organismi kulumine kiireneb. Teame, et vale toitumine ja vähene liikumine viivad ülekaalulisuseni, mis sel sajandil on juba ka Eestis muutunud kindlalt terviseriskiks number üks. Teame, aga ei suuda, ei taha ennast muuta.



Mis aga puutub meeste eluea langusesse eelmisel aastal ja ka aastal 1998, siis siin tuleb tõeliseks põhjuseks pidada vist hoopis meeste jahiinstinkti. Ülikooliajast mäletan professor Tulviste loengut motivatsioonipsühholoogiast, kust silme ees kujund eeslist ja tema ratsanikust, kes ridva otsas porgandit eesli nina ees kõlgutas. Täpselt sama mudel toimis viimastel aastatel Eestis. Raha vedeles sõna otsese mõttes maas, ole vaid mees ja korja oma tasku. Kapitalismi tingimustes tähendab see aga, et tee rohkem tööd. Sai isegi seda väga lähedalt kogetud.



Meestekliinik kasvas põhiosas administratiivselt reguleeritud hindadega turul viimase kolme aasta jooksul keskmiselt 60 protsenti aastas. Esimesed aastad seejuures ilma töötajate arvu kasvuta. Poleks olnud mingit õigustust jätta kasutamata pakutud võimalus eriala kiiresti üles töötada. Saavutasime edu aga vaid kõigi töötajate tavapärasest suurema, paiguti ka liigsuure panusega.



Õnneks on tegemist eranditult hea haridusega ja teadmistepagasiga inimestega, kes suutsid ülekoormuse seedimiseks välja töötada oma kaitsemeetmed. Kuskil on aga ka kompensatsioonimeetmete piir ja enamik töötajaid käis ära ka ületööst tingitud tervisehäire piiri peal. Eks sama mudel toimis suuremal või vähemal määral üle riigi. Tööpinge kasvas ja kui seda kompenseerida ei osatud, siis tekkiski tagasilöök tervises.



Seega nõustun hiljuti meie meedias kajastatud professor Lönnquisti arvamuse, et majanduslanguse ajal võib meie rahva tervis paraneda, kuigi põhjuste osas jään veidi eriarvamusele. Samuti usun, et majanduse mõõdukas positiivne areng on alati parem kui langus või liigkiire areng, sest paljud uuringud on näidanud, et just mõõdukas positiivne stress on inimese tervise ja eluea olulisim positiivne mõjur.



Kuna riigi peamiseks kohustuseks on tagada oma kodanikele optimaalne elukeskkond, siis paneks meie riigiisadele siin südamele, et unustataks ära see kiire viie rikkaima hulka tormamise loosung ja asendataks see mõistliku jätkusuutliku arenguteega. Viimase paarikümne aasta kogemus ütleb, et tervise aspektist on parim viie kuni kaheksaprotsendiline majanduskasv. Ehk jõuame nii rahulikumas tempos mitte ainult rikaste, aga ka õnnelike riikide perre.



Artikkel ilmub seoses alanud meeste tervise nädalaga.
Tagasi üles