Eestis on Euroopa suurim süstivate narkomaanide osakaal
Juhtkiri: põrguväravad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on taas igasuguste statistiliste näitajate poolest esirinnas, kuid sedakorda negatiivses mõttes – nii ütleb Euroopa narkootikumide ja narkomaania seirekeskuse järjekordne raport Euroopa Liidu liikmesriikide narkotarbimise kohta.
Iseenesest ei ole tegemist mingite suurte muutustega ja «üllatustega», kuid siiski on ehmatav näha tabelit, mille eesotsas on Eesti. Tabel käsitleb süstivate narkomaanide osatähtsust täiskasvanute seas. Enamasti jääb see näitaja ühe ja viie juhtumi vahele 1000 elaniku kohta, kuid Eestis on erakordselt kõrge näitaja – 15 juhtumit 1000 elaniku kohta.
Samuti lisab raport, et «meditsiinis kasutatavate opioidide tarvitamine mittemeditsiinilistel eesmärkidel on mitmes riigis (Tšehhi Vabariik, Eesti, Prantsusmaa, Austria, Soome) endiselt kõrgel tasemel või kasvanud ja võib olla uimastite põhjustatud surmade selgitamisel oluline tegur».
Nii ei ole ka imestada, et raporti järgi on Eesti esimese kolme riigi seas, kus on enim levinud HI-viirusega nakatumine ning varsti on oodata üha suurenevat aidsi surevate inimeste hulka. Juba praegu on Eesti konkurentsitult esikohal arvestuses, mis näitab uimastitest põhjustatud suremust 15–64-aastaste hulgas. Suur osa surnutest on alla 25-aastased.
Need arvud ja aastast aastasse korduv masenduv statistika HI-viiruse kohta sunnib küsima, kui arenenud on ikka Eesti riik ja kui palju tegeletakse meil sotsiaalprobleemidega. Ent narkotarbimine pole ainult sotsiaalne küsimus.
Nii saime kevadel teada uuringust, mille järgi suureneb kanepit tarbivate noorte hulk, kusjuures tarbijaiks on enamasti jõukatest peredest pärit noored.
Mõneti võib mõista, miks meil on erinevalt Lääne-Euroopast palju noori narkotarbijaid. Sest vanem põlvkond – vähesed erandid välja arvatud – ei saanud ikkagi Nõukogude Liidu ajal narkootikume sellisel hulgal tarbida nagu praegu. Ja kui saigi, siis selle kohta puudub statistika – Nõukogude Liidus ametlikult narkomaaniat ei esinenud.
Ent statistika ei peida hirmutavat tõsiasja noorte narkolembuse kohta. Tundub, et nagu Eesti kodakondsuse puhul, ei piisa ka narkotarbimise vähendamiseks pelgalt mingist reklaamikampaaniast.
Vaja on midagi enamat, kuid on küsimus, mis see «midagi enamat» on. Kas on tõesti meie rahvas asunud ohjeldamatu elupõletamise teele ega hooli sugugi oma tervisest? Põrguväravad on valla, kuid siiski sõltub meist endist, kas me ikka sellest sisse astume.