Varro Vooglaid: kas homoseksuaalsus on moraaliküsimus?

Varro Vooglaid Foto: Erakogu

Ajastul, mil sõnad on minetamas tähendust, on iga arutelu mõistlik alustada mõistete selgitamisest. Rääkides sellest, kas miski on moraaliküsimus või mitte, tuleb eristada ahvatlust (kalduvust) ja tegu (käitumist). Eristus on oluline, sest ühegi ahvatluse omamine ei ole iseensest ebamoraalne. Selles mõttes ei erine homoseksuaalne ahvatlus ühestki teisest ahvatlusest, just nagu abielumehel võib olla ahvatlus astuda intiimsesse suhtesse naisega, kes ei ole tema abikaasa, võib üksikul mehel olla ahvatlus astuda seksuaalsuhtesse teiste meestega.

Inimestel on erinevad ahvatlused, millega toimetulemine võib nõuda kangelaslikke pingutusi. Seejuures on seksuaalsed ahvatlused tõenäoliselt kõige jõulisemad üldse eriti kultuuriruumis, kus inimestega manipuleerimise eesmärgil nende seksuaalseid tunge igal sammul stimuleeritakse. Ja kuigi on ebamoraalne asetada end (või teisi) teadlikult olukorda, mis soosib kõlvatutele tegudele kiskuvate ahvatluste kujunemist või nende muutumist vastupandamatult tugevaks, vajab rõhutamist, et ahvatluste (kalduvuste) omamine iseeneses, niivõrd kui keegi ei ole neid teadlikult valinud, ei saa põhimõtteliselt olla ebamoraalne.

Mida siis üleüldse saab ebamoraalseks pidada? Lühike vastus on: üksnes inimlikke tegusid. Siin on kaks olulist momenti: tegu ja selle inimlikkus. Moraalne või ebamoraalne saab olla mitte igasugune, vaid üksnes teadlikult ja tahtlikult (mitte aga instinktiivselt või juhuslikult) toimepandud tegu. Siit nähtub ka inimese erinevus loomadest: viimastel on põhimõtteliselt võimatu ebamoraalselt käituda, sest nad ei ole moraalsed olendid.

Loomadel puudub mõistuslik võime esitada oma loomuse kohta küsimusi ja vaba tahe, millele toetudes otsustada, kas järgida oma loomuse seaduseid või mitte. Hälbeid esineb ka loomariigis, ent sellega seonduvalt on ühtmoodi ekslik nii loomadele etteheidete tegemine kui ka sellest inimkäitumise moraalsuse hindamiseks järelduste tuletamine.

Inimeste loomulik mõistus tunneb üldjuhul ära, et seksuaalsuhetel on oma loomulik kontekst ja et suguakt samast soost isikute vahel, just nagu nt inimese ja looma vahel, ei ole inimseksuaalsuse loomulik väljendus ning on sellisena objektiivselt loomuvastane, olles vastuolus nii isikliku kui ka ühiskondliku hüvega, mis eeldab tungide allutamist mõistuslikust korrast juhinduvale tahtele. Seda kinnitab tõsiasi, et homoseksuaalse käitumisega kaasneb palju ja tõsiseid terviseriske, meeste puhul nt kordades suurem tõenäosus haigestuda pärakuvähki või suguhaigustesse.

Eelnevast nähtub, et küsimus homoseksuaalse kalduvuse kaasasündivusest ei oma homoseksuaalse käitumise moraalsusest rääkides kuigivõrd tähtsust. Nagu juba öeldud, on kõikvõimalikke kalduvusi loomuvastasele käitumisele kõigis inimestes ning see, kas need on kaasasündinud või elu jooksul kujunenud, ei mõjuta kuidagi neile andumise moraalsust. Küll aga on oluline, et paljud inimesed on homoseksuaalsest eluviisist lahti öelnud ning loonud õnneliku perekonna see kinnitab, et homoseksuaalset ahvatlust (kalduvust) on võimalik ohjata ja ületada.

Kuivõrd homoliikumine ei ole suuteline mõistuslike argumentidega ühiskonda homoseksuaalse käitumise loomupärasuses veenma, seatakse tihti kahtluse alla inimloomusest tulenevate moraaliseaduste kui selliste olemasolu ning panustatakse hoopis uue, relativistliku moraalisüsteemi kehtestamisse. Nimetatud moraalikäsitluses ei peeta ühtki tegu iseeneses õigeks ega valeks ning postuleeritakse, et moraal on maitseküsimus ja kokkuleppeline. Sellest johtuvalt öeldakse, et ebamoraalseks on põhjust pidada üksnes tegusid, millega põhjustatakse kõrvalistele isikutele kahju, ning kuivõrd homoseksuaalse käitumisega seda ei tehta, ei ole seda õige ebamoraalseks nimetada.

Ent pangem tähele, et nii on homoliikumine ühes oma eesmärgiga panna ühiskond homoseksuaalset käitumist heaks kiitma tõepoolest osa moraalirevolutsioonist, st fundamentaalsete muutuste esilekutsumisest mitte üksi ühiskonna suhtumises homoseksuaalsesse käitumisse, vaid kogu moraalisüsteemis.

Tõmban otsad kokku, jättes lugeja mõtlema tõsiasjale, et selle uue moraalisüsteemi kohaselt peab lisaks homoseksuaalsele käitumisele loogilise paratamatusena tunnistama moraalseks ka inimeste vaba tahte alusel aset leidva kannibalismi, nekrofiilia, organikaubitsemise, tänaval suguühtesse astumise jms.

Kas see on Eesti, mida tahame? Vaevalt on see Eesti, mille iseolemise eelduste loomisele pühendasid oma elu Jannsen, Jakobson ja Hurt või paljud Vabadussõjas võidelnud ja langenud kangelased. Mõelgem sellele!