:format(webp)/nginx/o/2018/03/14/7685057t1h04fd.jpg)
/nginx/o/2008/11/04/90075t1hf5d7.jpg)
On kurb, kuid paratamatu, et lehelood jms nii kiiresti vahelduvad. Jõuad ühe probleemi või loo sisse vaevu minna, kui oma arvamusega sealt välja tuled, on see juba ammu aegunud. Nii ka nüüd. Nii ka praegu.
Ave Alavainu: riigieelarve ja finantskriis luulevormi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuulsin luulevormis avaldusest politseile ja samas vormis vastusest, mis Postimehes avaldatud, alles nädalavahetusel raadiost. Kuni naabritelt 3. novembri lehe laenasin, süvenesin, sõna võtta otsustasin jne, oli juba lootusetult hilja sekkuda.
Aga jutustan siiski teile oma mõtetest, mis mul lugedes tekkisid. Eeskätt – on tore, et need kaks kirja lehes avaldati. Kahju muidugi, et politseiniku koordinaadid avalikuks tehti: iga rets võib nüüd teda meili teel mõnitada või telefonis terroriseerida. Seda apsu ei saa vist kuidagi heaks ka teha.
Ent mina tahan rääkida hoopis muust. Rõõmust, mis mu luulelist südant täitis: eesti rahvas ON luulerahvas! Marise avalduses oli espriid, eruditsiooni ja omamoodi vallatust ning piiride proovimist (vaatame, kuidas politsei reageerib!), kusjuures asi sai ka aetud.
Kerdi vastus oli asjalik, soliidne, väljapeetud, nagu ametnikule kohane. Samas sai avalduse esitanu ka konkreetsed juhised, mida edasi teha.
Ootan põnevusega ka nn nädala värsse. Mu eriline lemmik on Janek Mäggi. Tema luuletused on alati puänteeritud. Mõte käis ka Marko Pomerantsi juures ära – vahva ju, kui poliitik naljatleb.
Mu järgmine mõte oli aga lausa pöörane: pooled ajaleheartiklid võiksid ju luulevormis olla. Ja riigikogusse puutuvad materjalid! Ja eelarve! Ning kui lõbusaks muutuks ülemaailmne majanduskriis, kui seda pisut vemmalvärsistada. Luuleteoorias on täiesti olemas mõiste tarbeluule. Ja seda on vist iga eestlane vajadusel loonud (kas või sõpradele tähtpäevadeks; Nõukogude ajal seinalehte jne).
Et lõpuks mitte laiali valguda, avaldaksin oma viimase mõtte.
Olen täiesti kindel, et politseinik Kert ei luuletanud esimest korda. Selleks oli tema kiri liig vormikindel. Mulle tundub, et tal on üht-teist sahtlitesse kogunenud. Ja nii tuligi mul mõte, millega pöörduksin otse Kerdi poole: kui teil tuleb tahtmine oma luulekogu välja anda, hakkaksin hea meelega selle toimetajaks.